Kadi Pikkani – neiu, kellelt raadio sai nime

Kadi Pikkani – neiu, kellelt raadio sai nime

 

26. oktoobril tähistab raadio Kadi oma 15. sünnipäeva. Kui raadiojaam ise on Saaremaal teada-tuntud ja omaseks saanud kõigile kuulajatele, siis seda ei tea kuigi paljud, kuidas saarlaste raadio endale nii vahva nime sai. Raadio Kadi ristiemaks on armas ja soe saarepiiga Kadi Pikkani (25), kelle hobiks on arvutid ja fotograafia.

Raadio Kadi ristiema

Kadi ise väga hästi ei mäleta, kuidas ja miks otsustas isa Raul panna tema nime uuele raadiojaamale, mis loodi siis, kui Kadi oli 10-aastane. “Eks isa küsis mu käest ikka luba ka, et kas ta võib panna raadiole minu nime. Loomulikult olin nõus, mis mul sai selle vastu olla,” sillerdab Kadi.

Kadi isa Raul Pikkani oli pikka aega üks raadio eestvedajaid. “Isa oli ja on mul Saaremaal üsna tuntud ja eks tal võis olla ka väike kartus, et ma lähen nüüd uhkeks, kui terve raadiojaam mu nime kannab.” Isa mure osutus aga asjatuks. Nimelt on Kadi väga tagasihoidlik tütarlaps, kelle mitmed sõbrannad ei tea siiamaani, et raadiojaam just Kadi järgi ristiti.

Algul ei uskunud ka Kadi elukaaslase vanemad, et üks raadio nende tulevase minia järgi nime saanud on. “Mina ei tundnud, et see on midagi väga erilist ja kokkuvõttes pole see minu elus midagi märkimisväärselt muutnud,” arvab neiu.

Ka ei ole Kadi ise väga raadiotegemistega seotud olnud. “Kui Saaremaal veel elasin, siis ikka mängis see jaam köögis taustaks ning paaril suvel käisin raadios ka telefonineiuks. Kuid praeguse raadiokollektiiviga mul mingeid suhteid pole. Kuulsin kaude sõbranna käest, et raadiorahval oli uhke pidu.”

Kui Kadi saaks ise mingi raadiojaama asutada, siis oleks see mõeldud eeskätt noortele. “Mulle meeldib muusikat kuulata, house’i ja jazzi. Võib-olla teeks sellist programmi nagu on Raadio2. Muusikal oleks põhirõhk, jutuosa oleks väiksem,” mõtleb Kadi pikalt. Ise ta raadiosaateid väga ei kipuks tegema. “Ilmselt tuleks puudu just esinemisjulgusest.”

Saarlane pealinna melus

Kui Kadi lõpetas Saaremaa ühisgümnaasiumi, siis otsustas ta minna kõrgkooli pealinna. “Otsus oli lihtne, sest Tartu ei sümpatiseerinud mulle väga, kuid Saaremaal erilisi kõrghariduse omandamise võimalusi pole. Mina kasvasin suureks ja Kuressaare jäi mulle väikseks.” Nõnda pühkis Kadi saaretolmu jalgelt ja tuli pealinna vallutama. Maandus Tallinna tehnikaülikooli, kus praeguseks on käsil arvutisüsteemide erialal magistriõpingute lõpetamine.

“Mina ei usu, et arvutid ja naised ei sobi kokku. See pole mehelik eriala, meil on palju naistudengeid kursusel.” Kuna Kadil on kaks venda, on ta arvutite maailmast võlutud olnud maast-madalast. “Pealegi on numbrid mulle alati palju omasemad tundunud kui näiteks luuletused.”

Juba kooli ajal käis Kadi matemaatikaolümpiaadidel, kus saavutas maakonna tasandil kõrgeid tulemusi. Praegu töötab Kadi õpingute kõrvalt Taavi Tarkvaras, kus tegutseb konsultandina ja koostab klientidele arveid. Ülikooli kiituseks ütleb Kadi, et see on kõvasti arendanud tema loogilist ja reaalset mõtlemist. Kindlasti sai ta ülikoolist ka õppimiskogemuse.

Oma lähituleviku kavatseb Kadi siduda ikka pealinnaga. On ju Tallinnast pärit ka tema elukaaslane. Korra kuus jõuab Kadi ka Saaremaale ning suvel veedab siin aega pikemalt. Muidu on ta aga Tallinna kiire elutempoga, mis pakub palju väljakutseid, harjunud.

Fotograafia on suur kirg

Peale arvude on Kadil tõsiseks hobiks fotograafia. “Käisin isegi fotokoolis. See on midagi, mis mulle tõeliselt meeldib ja mida naudin.” Iseäranis meeldib Kadile pildistada loodust ja maastikke. Fotograafiaga hakkas ta tõsisemalt tegelema just ülikooli ajal.

“Digifotograafia ja arvutid käivad ju samuti kokku.” Fotokonkurssidel pole Kadi veel osalenud. “Ju siis olen enda suhtes liialt kriitiline. Küll jõuan seda annet veel lihvida. Fotograafia jaoks ei jää sa kunagi vanaks, seda võid teha nii kaua, kui tahad.”

Saare murrak kui uhkuse asi

Kuigi Kadi on oma elu sidunud Tallinnaga, on juured ikka tugevalt Saaremaal. “Oma maakodus käime elukaaslasega ikka patareisid laadimas. Minu armastatu sattuski esimest korda Saaremale tänu minule.”

Kadil käivadki vahel sellised koduigatsushood peal, et siis on kohe tarvis Kuressaarde minna. “Siis alati ikka muretsen, kas laevaliiklus toimib ja kas saan üle väina.” Ja ometi ei kujuta Kadi praeguette, et ta läheks päriselt tagasi Saaremaale. “Ilmselt oleks seal tore lapsi kasvatada. Ei oleks hirmu neid õue mängima lasta nagu Tallinnas. Aga samas ei saa Saaremaal iga kell kinnogi minna.”

Kadi ei suudaks väga pikalt järjest Saaremaal olla, tema seikluslik natuur ihkab rohkem action’it ellu. “Saaremaal on hea läbi teha vaikusekuur. Saaremaal on see rahu ja vaikus, mida pealinnas pole.” Kadi käib Saaremaal lausa tähti ja kuud nautimas, mida pealinnas olles ei märka.
Ka meri on Kadile saarlasele omaselt hingelähedane.

“Käime elukaaslasega tihti linnahalli lähistel jalutamas ja merd vaatamas. Ma võiksingi kogu aeg merel seilata. Meri on see, mis tõmbab.” Ka mõnus saare murrak on see, mis Kadi reedab.

“Suudan ka hea kontrollimise tulemusel ilma murrakuta rääkida. Oma töökaaslased petsin niimoodi ära. Nad ei saanud pool aastat pihta, et olen saarlane.” Tegelikult on saare murrak aga Kadile uhkuseasi, sest see on see, mis on tema sees. “Ma ei saa vahel mõnest sõnast arugi, pean lausa sõnaraamatust järele vaatama, mismoodi on õige kirjutada,” avaldab Kadi oma saladuse.

Kadi lähiaja plaanideks on saada kätte magistrikraad, vahetada töökohta ning minna reisima. “Olen õnnelik ja rahul – mul läheb pigem hästi kui halvasti,” võtab Kadi raadio ristiema oma elu-olu kokku.

Omanimelisele raadiojaamale soovib Kadi aga pikka iga ja jaksu. “Täitsa super, et nii väike jaam on olnud nõnda elujõuline ja nii kaua vastu pidanud. Palju õnne neile!”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 168 korda, sh täna 1)