Kui õpetaja muutub koitanud akadeemikuks (3)

Kui õpetaja muutub koitanud akadeemikuks

 

Õpetaja on muutuste protsessis ning pidevates tõmbetuultes – kas puhuvad need tuuled ministeeriumist, riigikogu kultuurikomisjonist, koolivõrgubüroost, kooli juhtkonna poolt, kvaliteediauhinna palaganist või hoopis oma mõttetühjast vasakust ja paremast ajupoolkerast.

Küsimus on selles, et õpetaja, õpetamine ja õppimine peavad muutuma. Müstika seisneb selles, kes dikteerib muutusi ja kus dikteeritakse muutuste elluviimist.

Olles muutumisaldis, võib õpetaja areneda maailma ja ennast avastavaks isiksuseks, kes mõtleb ise ja laseb ka teistel mõtelda. Kui aga õpetaja piirdub vaid aine- ja töökavade vorpimisega, ja mis veel hullem, ka nende elluviimisega ainetunnis, siis muutubki õpetajaks nimetatud isik paratamatult koitanud akadeemikuks. Ise pole loomist õppinud, teiste juures loovust ei väärtusta ning kogu loomingulisus piirdub trafaretsete töökavade koostamise ja õigeaegse esitamisega direktori töölauale.

Akadeemikuid (silmapaistva teadlasele või kunstniku aunimetus) on Eestis vähe, akadeemilisi õiendeid ehk diplomeid väljastavaid asutusi on aga hulgi. Sellises masstootmises võibki õpetaja muutuda koitanud akadeemikuks, kes ei tea mitte midagi ei teadusest ega ka kunstist. Ka täienduskoolituste käigus lolluste täiendamine ja vanaks kõdunenud paradigmade süvendatud uurimine ei anna kellelegi juurde akadeemilist hõngu.

Koitõrje on ebameeldiv, aga paratamatu tegevus, sest varsti pole aukude asemel enam midagi selga panna. Nii koitanud kui on Eesti haridussüsteem, nii koitanud on ka õpetajad. J. J. Rousseau nimetab neid õpetajaid koitanud akadeemikuiks, kes õpetavad lapsi koitanud õppekavade, õpikute ning didaktikate järgi.

Koitanud akadeemikutele meeldib õpilastele ära panna, koht kätte näidata – nii tunni ajal kui ka vahetunnis – nii otseses kui ka kaudses mõttes. Kahetsusväärne on aga see, et see koitanud akadeemilisus on nakkav – meie poistele ja tüdrukutele. Kallid kaaspedagoogid, on vaja koitõrjet, et tõrjuda koisid ning edendada tõelist akadeemilisust – loovat ja teaduslikku mõtlemisviisi.

Üheks koitõrje võimaluseks on käsitleda õpilasi mitte papagoidena, kellest on rõõmu vaid siis, kui nad eksamil ja arvestusel ütlevad üles koitanud informatsiooni, vaid iseseisvalt ning unikaalselt mõtlevate poiste ja tüdrukutena, kellel on oma arvamus, millel on suurem kullaväärtus nihilistlikuks, hedonistlikuks ning relativistlikuks muutunud maailmas, kus iseseisvalt toimetulek ning ellujäämine muutub iga päevaga raskemaks.

See on karjuv füüsiline vägivald ning ahistamine, kui õpetaja TEEB õppijatest koitanud papagoid, kelle ainus väärtus seisneb vanaks koitanud teadmiste retrospektiivses edastamises.

Nagu ütleb selles kontekstis väga tabavalt taas šveitsi pedagoog ning filosoof Rousseau: “Jurist hakkab huvituma seaduste keerukusest, sest tema huvides on rohkendada seadusi ning tarbetult suurendada justiitssüsteemi keerukust; väikeametnikud hakkavad altkäemaksu pidama oma ametikoha eriliseks privileegiks ning õpivad peagi meisterlikult peitma pisivarguste jälgi.”

Koitanud akadeemikut võiks võrrelda koitanud erialase spetsialistiga, kelle puhul on koid kutse- ja ametialase kompetentsuse juba ammu ära söönud.
Õpetaja ei pea muutuma koitanud akadeemikuks, sest õpetajad on üldjuhul tark ja arukas seltskond, kes ujuvad ikka vastuvoolu nagu elusad kalad – ka siis, kui vastuvoolu ujudes tuleb üle või mööda ujuda mõistuse- ja loogikavastastest haridusseadustest ja -määrustest, riiklikust (huvitav millise riigi, kelle riigi) õppekavast, konkurentsile ärgitavatest kvaliteediauhinnamudelitest või kooli juhtkonna väljatöötatud reglementidest ja normatiividest.

Kallid kaaskolleegid, jõgi tuleb koitanud paberitest, mida paraku dokumentideks nimetatakse, puhtaks saada, sest sogases vees lapsi ujuma õpetada on sama, mis lastele kinnisest aabitsast tähtede õpetamine. Loodan üheskoos teiega mitte muuta poisse ja tüdrukuid papagoideks, kellest on rõõmu vaid koitanud akadeemikutel ning mandunud mõtlemisvõimega haridusbürokraatidel.

Laste muutmine on sulaselge vägivald – seda ei saa kuidagi päise päeva ajal heaks kiita, vaid selline tegevus tuleb hukka mõista ning juriidiliselt keelustada. Me saame vaid luua tingimusi, teades eeldusi, mis on vajalikud lapse arenguks, isiku kui terviku füüsiliseks, vaimseks ning sotsiaalseks muutumiseks.

Las papagoid jäävad loomaaeda, koid vanadesse riidekappidesse, akadeemikud teaduste akadeemiasse – aga lastel aidakem avastada maailma, mõista seoseid, luua mudeleid ning aidata aru saada süsteemidest, alasüsteemidest ning metasüsteemidest.

Sellisel juhul pole vaja mingit koitõrjet, sest parim vastumürk ongi loomingu toetamine ning loovusele kaasaaitamine, isegi kui selles protsessis osalevad teismelised poisid. Armastagem lapsi – sealjuures erinevas vanuseastmes poisse.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 44 korda, sh täna 1)