Kuuba kriis: sündmus, mis vapustas maailma

Kuuba kriis: sündmus, mis vapustas maailma

 

1962. aasta oktoobri lõpupäevil hoidis kogu vaba maailm hinge kinni. See oli aeg, mil oli Kuuba ehk – nii nimetati seda sündmust Nõukogude ajalooõpikutes – Kariibi kriis.

Tegemist oli külma sõja ohtlikuma sündmusega ja neil päevil täpselt 45 aastat tagasi püüdsid tookordne USA president John F Kennedy ja Nõukogude Liidu (NL) liider Nikita Hruštšov saavutada kompromissi, et päästa inimkond hukust ja ära hoida tuumasõda.

Mis puutub aga NL-i ja selle satelliitriikide elanikkonda, siis nemad suhtusid sündmusse palju stoilisemalt. Sellisel külmaverelisusel on ühene seletus – totalitaarse süsteemi ajakirjandus neid sündmusi lihtsalt ei kajastanud ja nõukogude inimesed jätkasid sel äreval ajal rahulikult oma igapäevaelu toiminguid.

Eelarvamuste kahjulikkusest poliitikas

Tegelikult sai sündmuste ahel, mis kriisini viis, alguse juba 1959. aasta esimesel päeval, mil Kuuba saarel tuli riigipöörde tagajärjel võimule Fidel Castro. Kohe algusest peale suhtus Washington toimunusse suure skepsise ja eelarvamusega – nimelt oli Valge Maja ekslikul seisukohal, et Castro eesmärgiks on kommunistliku režiimi loomine. Ja kõik see leidis aset USA riigipiirist vaid saja kilomeetri kaugusel!!!

Nüüd väidavad ajaloolased, et võimule tulles polnud Castro mingi kommunist. Tema tookordseid vaateid on iseloomustatud kui rahvuslikke ja tema tegevuse eesmärgiks oli vabastada oma kodumaa diktaatori ja Ameerika marioneti Batista omavoli alt. See aga tähendab, et oskusliku poliitika korral oleks võimalik olnud Castroga ka häid suhteid saavutada.

Kuna aga täna pool sajandit tagasi oli maailm haaratud külmast sõjast, siis tingis see asjaolu ka suurriikide juhtide liialt must-valge mõtlemise. 1960. aastal tegi Washington äärmiselt eksliku sammu – ta kehtestas Kuuba uue valitsuse suhtes majandusembargo.

See oli aga peamiseks põhjuseks, miks Castro majandusabi ja poliitilise toetuse saamiseks NL-i poole pöördus. Sellise sammu seletuseks sobib väga hästi pragmaatiline tarkus: pole oluline, mis värvi on kass, peaasi, et ta hiiri püüab.

Väga ohtlik väljakutse

See oli 1962. aasta 16. oktoobri varahommikul, kui Ameerika Ühendriikide presidendi John Kennedy abi rahvusliku julgeoleku küsimustes McGeorge Bundy kiirustades ja suuremat tseremoonitsemata riigipea magamistuppa sisenes.

Kaasas olid tal äsja valminud fotod – need oli teinud Kuuba kohal väga kõrgel lennanud USA luurelennuk U-2. Fotodelt võib näha, kuidas Nõukogude armee mundris sõdurid kiirustades ja suure saladuskatte all tuumalõhkepeadega varustatud keskmaarakette paigaldavad.

Juba varem oli Valge Maja peremees saanud teateid, et Kuuba saarel käivad kahtlasevõitu ehitustööd. Sellele lisaks oli Nõukogude Liit avalikult saatnud Kuuba saarele relvastust, nende seas ka maa-õhk tüüpi rakette. Eriti olid need relvasaadetised sagenenud pärast nn Sigade Lahe (Playa Girón) episoodi 1961. aasta kevadel, kui USA luureteenistuse kavandatud dessant Kuuba saarele eesmärgiga Castro valitsus kukutada häbiväärselt läbi kukkus.

Et vältida aga opositsioonis olevate vabariiklaste kriitikat, kes olid tol hetkel käivitanud aktiivse valimiskampaania 1962. a novembris toimuvateks kongressi vahevalimisteks, oli Kennedy öelnud, et USA valitsus ei protesteeri sellise kaitseiseloomuga relvatarnete pärast Kuuba saarele. Kuid samas ta hoiatas: kui Moskva peaks saarele tooma ründeiseloomuga relvi, siis “võib see endaga kaasa tuua väga ohtlikke tagajärgi”.

Kuna aga NL-i tookordne liider Nikita Hruštšov oli korduvalt lubanud, et Kreml Kuubale ründerelvastust ei tarni, ja ka USA luureanalüütikud olid prognoosinud, et Moskva oma sõna peab, siis ei pidanudki Kennedy vajalikuks karmimat häält teha. Kuid need fotod, mis oli teinud luurelennuk U-2 ja mis sattusid Kennedy kätte tol saatuslikul 16. oktoobri varahommikul, näitasid selgesti, et Hruštšov oli valetanud. Mis omakorda tähendas, et nüüd olidki käes need “ohtlikud väljakutsed ja tagajärjed”.

1962. aasta sügiseks oli Ameerika Ühendriikide relvastuses 25 000 tuumalõhkepead. NL-il oli see arv enam kui poole väiksem. Kennedy eelkäija, president Dwight Eisenhower oli välja arvutanud, et kui kahe suurriigi vaheline konflikt kasvab mõlemal poolkeral üle tuumakonfliktiks, siis tooks see endaga kaasa kogu inimkonna hävingu.

Miks ikkagi selline avantüür?

Sellel küsimusel on olemas mitu vastust. Nii näiteks on väidetud, et tuumarelva paigutamisega Kuuba saarele soovis Hruštšov kaitsta sealset revolutsiooni ja talle ustavat Castro režiimi. Teise versiooni kohaselt – see tundub tõepärasem – soovis Kreml Ameerikaga kõneleda kui võrdne võrdsega ja näidata, et ka NL on tuumariik.

Nõukogude sõjaväelased toetasid Hruštšovi suure entusiasmiga. 1990. aastatel BBC-le antud usutluses väitis Anatoli Gribkov (Nõukogude raketivägede juhataja Kuubal): “Jänkid paigaldasid häbitult oma raketid meie piiride vahetusse lähedusse – Türgisse, Itaaliasse ja Lääne-Saksamaale. Kas meil polnud siis õigus samaga vastata?”

Täna võib enam-vähem kindlalt öelda, et 45 aastat tagasi polnud Kuuba revolutsiooni saatus Kremlile kuigivõrd tähtis. Ka Fidel Castro on oma mälestustes tõdenud, et tookord oli Kuuba siiski vaid väike ettur suurriikide võistluses ja et tagantjärgi mõeldes oli rakettide toomine suur viga.

Kuid 1960. aastate alguses mõtles Castro teisiti. Nii näiteks meenutas Fjodor Burlatski (Hruštšovi abi) ajalehe The New York Times veergudel, et 1962. aasta oktoobri lõpupäevil saatis Castro Hruštšovile kirja, milles kutsus üles USA vastu tuumasõda alustama. Juri Andropov, kes tookord oli partei keskkomitee rahvusvahelise osakonna juhataja ning hilisem NL-i liider, olevat sellele kirjale teinud punase pliiatsiga kaks küsi- ja hüüumärki, liikunud mööda tuba ja korrutanud: “Millised avantüristid!”

Mis aga puutub Hruštšovi, siis tundub, et vähemalt kriisi alguses oli ta oma aatomidiplomaatia õigsuses veendunud. Ta teadis väga hästi, kui suur oli Ameerika edumaa tuumarelvastuses. Kremli peremees arvas, et Kennedy ei lähe rakettide äraviimise saavutamiseks tuumakonfrontatsioonile. Samas aga ei tulnud ei Hruštšovile ega ka tema lähikondlastele pähe mõte, et ameeriklastel võib olla ka teisi võimalusi Moskva mõjutamiseks.

Mereblokaadi kehtestamine

Kui tuumarakettide paigaldamine Kuubale sai lõpliku kinnituse, siis polnud ameeriklased mitte ainult ärevuses, vaid ka pettunud. NL-i esindajad olid ju korduvalt väitnud, et Kuubale mingit ründerelvastust ei paigaldata.

Veel 17. oktoobril, kui kriis suurriikide suhetes oli juba käes, ütles tookord New Yorgis viibinud Nõukogude välisminister Andrei Gromõko president Kennedyle, et Kuubat varustatakse vaid toiduainetega ja et Castrole olevat abiks saadetud mõned sõjalised nõuandjad. See jultunud vale olevat USA presidenti lõplikult veennud, et vaja on otsustavalt tegutseda.

1962. aasta 22. oktoobril teatas Washington, et ümber Kuuba saare kehtestatakse mereblokaad. See tähendab, et kõik Kuuba sadamatesse sõitvad laevad otsitakse läbi. Hruštšov vastas sellisele sammule väljakutsuvalt – tema sõnul provotseerivat USA sõjalist konflikti.

Kuid tegelikult ei tundnud ka tema end neil päevil kuigi kindlalt. Tõlk Oleg Trojanovski meenutas Hruštšovi sõnu – Nõukogude riigipea olevat väitnud, et saabumas on hetk, mil põrkutakse kokku tõelise tormiga ja et kurssi muuta on juba hilja.

Paanika tavaelus

Nagu eelpool öeldud, elas NL-i tavaelanikkond suures teadmatuses. Läänes aga, kus ajakirjandus kõike seda kajastas, pidasid inimesed sõna otseses mõttes hinge kinni: kõik ootasid õudusega tuumasõja puhkemist. Koolides korraldati õppusi, kuidas tuumalöögi korral käituda, inimesed ostsid kokku toiduaineid, aktsiate hinnad börsidel langesid.

Tänaseks on selgunud, et Kuubal asuvale Nõukogude väejuhatusele oli antud õigus kasutada taktikalist tuumarelva juhul, kui ameeriklased peaksid saarele korraldama dessandi. Pärast kriisi kontrolliti Ameerikas mandritevaheliste rakettide töökindlust.

Selgus, et see oli nii madal, et oleks võinud toimuda spontaanne väljalask. Pealegi kartis president Kennedy, et keegi tema alluvatest võinuks oma initsiatiivil käiku lasta USA raketid Euroopas. Neil pingelistel päevil võis seda teha iga kõrgem ohvitser ja teda takistada oli tehniliselt võimatu.

Esimene ohver

Kuuba kriisi arenedes jälgiti Valges Majas hirmuga Nõukogude laevastiku liikumist Kuuba suunas. President Kennedy seisis tõsise küsimuse ees: mida teha, kui laevad püüavad blokaadist läbi tungida? Kuid 25. oktoobril andis Hruštšov üllatuslikult laevadele korralduse tagasi pöörduda. Ilmselt ei pidanud ta närvid vastu ja Moskva tegi esimese järeleandmise.

Samal ajal aga tegid USA lennukid Kuuba kohal jätkuvalt luurelende. 27. oktoobril tulistati üks neist alla. Moskvaga seda sammu eelnevalt ei kooskõlastatud. Lennuki piloot hukkus. USA kindralid nõudsid koheseid vastumeetmeid ja presidendil oli raske neid tagasi hoida.

Pärast kriisi vaibumist avalikustatud dokumendid näitavad, et neil päevil oli nii Moskvas kui ka Washingtonis piisavalt “kuumi päid”, kes olid koheselt valmis tuumanupule vajutama.

Rahumeelne lahendus

Külma sõja kõige ohtlikum konflikt leidis siiski rahumeelse lahenduse. On väidetud, et see oli poliitilise mõttelaadi võit militaristliku filosoofia üle. Pärast Kuuba kriisi hakkasid suurriigid mõtlema poliitiliste suhete arendamise üle, et teha kindlaks, mida tegelikult tähendab tuumatasakaal. Just selline mõttelaad viis 1970. aastate alguses pingelõdvenduse ehk détente’i tekkeni.

Laiemas tähenduses näitas aga Kuuba kriis, et tuumarelva kasutegur on väike – kui massihävitusrelva kasutuselevõtmiseks tekkis reaalne võimalus, siis ei söandanud ükski mõtlev poliitik otsustavat sammu astuda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 095 korda, sh täna 1)