Lugeja Mure: Kas varsti polegi oma saart?

18. oktoobri Liis Pallase kirjutises “Pärand, mis meitele esivanematest jäet, uo iganes mahukas ja omaloadne” tahab ta, et muhulased murret räägiksid. Et oleks kõik rohkem vanamoodi.

Sama lehe teisel leheküljel aga teatatakse, et tuli üks hakkaja madaame siia. Tema toonud juba oma hobused Kaarma kanti ja tahab veel lumeleoparde tuua. Ja kaameli või kaelkirjakud ja kõik selleks, et turistidele neid näidata. Oh, kulla Kaarma vallahärrad, ärge mitte seda lubage! Kui see lumeleopard äkist lahti pääseb, ta murrab ju saarlased ära! See ju kiskja loom.

/…/

Nunnakloostri rajamine – jällegi turistidele uudistamiseks. Tahetakse teha Saaremaast veider koht, aina saar-muuseumi. Aga meie, tavalised eestlased? Kus on meie elamise turvaline kodukoht? Võõras turist ei oskagi muiata, et saarel olla mehed-naised segamini saunas käinud. Et meie keel on nõnda laulva kõlaga.

Jah, olla olnud ka selliseid aegu, kus Saaremaa oli arvatud metsikuks paigaks ja siia veeti pidalitõbiseid surema. Kirjandusest on lugeda (Saaremaa aastaraamat esimesest EV ajast), et just Öörikul ja sealse mere ääres oli pidalitõbiste varjupaik. 1916. aasta paiku jäi seal neiu sellesse tõppe, ta vend pages saarelt ära. Nüüd siis uued ühiskonnast eraldatud inimesed tulevad siia “metsikule” saarele. Millega nunnaksed tegelema hakkavad?

/…/

Liis Pallas õhutab muhulasi murret rääkima. Mina loodan, et jõuab aeg, kui saarlane pöörab näo küla poole – hakkab tuhlist jälle kasvatama ja kala kasvab merre tagasi. Elu läheb kuigipalju selliseks kui oli 1939. aastal. Muidugi jäävad telekad ja arvutid. Aga põld on see, mis toidab. Uskuge, lugejad, siin saarel on mitmeid, kes Venemaa tõelist nälga näinud! Seal nägin kolhoosnikku, kes lehma vankri eest tee ääres lahti rakendas ja seda nälginud looma lüpsma asus. Sellist viletsust pole Eestis olnud viimase sõja ajal. Meil oli igal perel OMA PÕLD.

Meie kolhoosnike asemel kasvagu põlvkond noori, kes austab maad. Pole see maa nii viljatu ühti. Muidugi palehigis peavad nad oma igapäevast leiba kasvatama, sest Euroopa aidad on juba see aasta tühjad. Leib on Selveris kallis, piim on kallis. On ju?

Ja taastub meie oma tuttav elulaad… Seniks ärgem laskem kaelkirjakuid saarele tuua! Söövad meie õunapuudelt lehed pealt!

Maire Metsäär, Kuressaare

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 39 korda, sh täna 1)