Ratlas valmistab loodus väljanäituseks vaipu

Ratlas valmistab loodus väljanäituseks vaipu

 

Loodus valmistab siinmail igapäevase väljanäituse tarbeks pehmeid vaipu. Tikib neile lilli peale. Seab värve. Koob ning heegeldab pitse. Talviti ainult valgeid. Kevadel õrnrohelisi, toomvalgeid, õunapuuõie-roosasid…

Puude-põõsaste pitsides meeldib lindudel kangesti hullata. Nendes sahistamine inspireerib lausa laulma. Vaibad jälle kutsuvad ritsikaid koos muude mutukatega hüppama-kargama ja tantsu lööma.

Tuul õpetab okstest kandlekeeltel üha uusi ja uusi viise selgeks. Kahejalgne hilpharakas mestis kambajõmm. Toob toast lustikummutid lagedale. Üürgab kaasikute luhvtist joobnuna kaasa ELUÜLISTUSSÜMFOONIAS. Igal külal on oma nägu.

Ratlal üldjoontes sõbralik. Ilus. Tüüpilise Eesti küla nägu. Kahele talulegi pandud nimi Ilumäe. RATLA on olnud Võhma kõrval Saaremaa suurimaid külasid, millele viitab 1731. aastal kirjeldatud nimi: Rattjall. Ratt või rait tähendavat suurt, jall jalga. Iga näib petlik.

Pirakas lohuga Tondikivi Salu metsas teab täpsemalt, kuid ei avalda saladust. Seisab seal jääajast peale kui Maa näpp hoiatamas halva eest – andes samas lootust – ehk Paharett jätab tülitamata.

Niimoodi poeetiliselt kirjutab oma praegusest kodukülast Metsa talu perenaine Juta Rand, kelle kirjapandu on palju pikem ja põhjalikum. Külaelanike kohta annab kodu-uurija teada, et Ratlas on elanud ja elab praegu mitut-setut sorti heegeldajaid: kes nõelaga, kes pastakaga, jäädvustajaid, sulerüütleid, külalaulikuid, pillimehi ja -meistreid.

Kroonikakirjutaja arvates on Ratla küla inimeste laulud lihtsakoelised ja tikandid murumuistsed. Ometi külarahvale need meeldivad ja rõõmustavad teisigi.

Ratla küla tipptegijad

“Kuigi Ratlas inimesed ja mäed on saaremaiselt tagasihoidlikku mõõtu, ei tähenda see, et siit tipptegijad puuduvad. Praegune Leisi vallavanemgi, Mihkli Pouli ja Hermanni poeg Ludvik Mõtlep on meie küla mees,” kirjutab Juta Rand.

Ratlas on sündinud ja elanud palju nimekaid inimesi. 1884. aastal nägi seal ilmavalgust tulevane kirjanik Jaan Oks. Olümpiasangari Jüri Tamme juuredki on Ratla külas. Jüri on Jaani Salme poeg.

Mitmekümneleheküljelises köidetud kaustas on vist sadakond nime, kes kõik Ratla külale au ning kuulsust toonud.

Metsa Reinu lugu

Sada aastat tagasi, jaanuarikuu 18. päeval Metsa talus sündinud Reinhold (Rein) Heinlaidi elutee kujunes traagiliseks.

“Külmal veebruarikuisel päeval otsustab üle kolmekümnene küps Ratla küla mees nimega Kaarel Vassikas minna naaberkülla Koksi kosja. Mõeldud – tehtud! Kuus aastat noorema Suurna talu neiu Marie Päeskega saab ta kenasti kaubale ja 2. märtsil 1902. aastal laulatatakse noorpaar Valjala kirikus. Elama asutakse mehekoju Metsale.

Sama aasta 25. detsembril näeb ilmavalgust nende esiklaps August, tulevane talu peremees. Järgnevad Artur, Reinhold ja Paul-Johannes. Kangesti igatsetakse tüdrukutki ja lõpuks ta saabub – see Aino, ainuke. Isa Kaarlil süveneb kopsutiisikus, mis viib ta 47-aastaselt hauda.
Leseks jäänud Mari peab üksinda suurt talu ja kasvatab lapsi. 13. aprillil 1927 eestindab ta oma perele uue nime Heinlaid.

Marie ema, 71-aastane Ann tõttab tütrele appi. Ta võtab Reinu enda kasvatada ja viib Koksi Suurnale. Rein on hea poiss, paljude lemmik. Vanainimene saab temaga kenasti hakkama.

Õppides Saaremaa Ühisgümnaasiumis hakkab Rein endale artiklite kirjutamisega ajalehtedele ise elatist teenima. Pärast kooli lõpetamist saab temast pärisajakirjanik Saaremaal ilmuva esimese eestikeelse ajalehe Saarlane juures.

…Rein sukeldub nooruse uljuses ühiskondlikku ellu, tegutsedes Kuressaare Eesti Seltsis.

KES korraldab ka missi- ja misterite võistlusi. Rein Heinlaid saavutab neil võistlustel II misteri tiitli. Noorkotkaste Kuressaare maleva pealikuna õpetab ta noortele kõlbelist elu, viisakust, ausust, elupuhtust, kehalist mehisust.
Nõukogude okupatsiooni ajal vahistatakse Rein Heinlaid kui kurjategija. Vahistatakse selle eest, et oli tubli inimene. Talle määratakse kümme aastat vanglakaristust ja viiakse Irkutski oblastisse Južlagi vangilaagrisse. Tema edaspidine elu kulgeb pesuehtsas põrgu sepikojas – trellid, ahelate kõlin, alandamine, ülekuulamised, ülejõukäiv kehaline töö, nälg. Enamik sureb nälga ja haigustesse. Nii ka Rein. Järgmise aasta 30. juulil möödub tööka, andeka ja ausa ellusuhtumisega saarlase surmast 65 aastat,” võtab Juta Rand kokku Rein Heinlaiu lühikese elutee.

Kodu-uurija on oma kausta lisanud Rein Heinlaiu ajaleheartikli 1935. aasta Meie Maa 63. numbrist, mille pealkiri kuulutab: “Vajame ühendavat aadet”. Selles kirjutises väidab autor muuhulgas, et peame õppima ühiselt kannatama ja ühiselt rõõmustama.

“Sellest on aga ikkagi veel vähe. Ühine minevik annab meile küll suure sisemise jõu; jõul on aga see omadus, et ta ei salli paigalpüsimist, vaid otsib endale tegutsemisvõimalusi. Kui ei suudeta kogutud jõudusid rakendada tööle õiges suunas, siis võivad nad väga kergesti pöörduda meie endi vastu,” arutles Rein Heinlaid 72 aastat tagasi.

Nõustugem, see elutõde kehtib tänaseni ja edaspidigi. Rein Heinlaidi tundvad eakaaslased ennustasid mõtteerksale noorele sulemehele hiilgavat karjääri. Kõik läks aga teisiti. Tunnustagem skaudijuhti ja ajakirjanikku siis nüüd, mil Rein Heinlaidi sünnist on möödunud terve sajand.

Ratla eakad sõidavad jalgrattaga ja teevad kepikõndi

Ratla küla naised igavust ei tunne. Kaheksakümnendale eluaastale lähenev Metsa talus sündinud Endla Merisalu kiirgab energiat. Alles ta võttis küüslaugud peenralt üles. Seda terviseallikat sai tänavu koguni sada kilo. Jätkub oma perele ja müügikski. Käsitööringi liikmete valmistatud esemeid ei jõua üles lugedagi.

Neid on linikutest Haapsalu sallideni ja labakutest mustriliste kampsuniteni. Igal suvel istuvad Ratla küla naised jalgrattasadulasse ja pedaalivad lähematele ja kaugematele matkaradadele. Sügisel ja talvel võtavad naised suusa- või spetsiaalsed kepikõnnikepid ja astuvad üheskoos liikumisega tervist koguma.

Eelmisel aastal valmis kena pisike hubane külamaja, mille juures peatub kaks korda nädalas kauplusauto. Küla võitis vallasisese heakorrakonkursi ja vallavanema eestvõtmisel rajati külainimestele selle eest kooskäimise koht. Esimene huvipakkuvam fotonäituski, kus väljas olid pildid kõikidest majapidamistest, on külamajas üleval olnud.

Endla ja Juta ei väsi külarahvast kiitmast. Inimesed on üksteise vastu hoolivad. Naiste suveplaanidesse mahub pikniku pidaminegi. Maitstakse omavalmistatud roogasid, meenutatakse endisaegset külaelu ja kavandatakse tulevikuplaane. Vahel käivad Ratla naised Pärsamal, Tagaverel ja mujalgi kogemusi vahetamas, mõnikord võõrustavad oma külas külalisi. Kangema kraami tarbimine on Ratla naistele tundmatu.

Igal aastal korraldatakse külas mitmesuguseid kursusi. Nii oskavad hakkajad ratlalased nüüd viltida ja keraamikakursustel omandatud kogemuste abil üht-teist endale meisterdada.

“Tikime, heegeldame ja koome ning kõiksugu töösid teeme. Seinapilte on juba nii palju, et pole kuhugi panna,” annab Endla Merisalu teada. Tihti võtavad naised koos olles laulugi üles. Ühised kooslaulmised hoiavad tuju üleval ja viivad mõtted argimuredelt.

Juta Rannal kulub talvine aeg peamiselt kirjutuslaua taga. Aktiivselt taidlusega tegelenud Juta kirjutab ka ise laule. Neid on tal kaustikus kümmekond ja rohkemgi. Luuletajaks ta ennast ei pea.

Ikka põlvest põlve
Ikka ilu mäelt
Keski siitpoolt nõlve
Pärind vaimuväe.
Ikka ikka jälle
Ülalt ilu mäelt
Keski siitpoolt nõlve
Pärind vaimuväe.
Ikka-ikka jälle…

Selliste luuleridadega lõpeb Juta Ranna esimene kodu-uurimiskaust. Üle-eelmisel lehel annab ta teada, et jätkab isikulugudega. Erku meelt ja jaksu selleks!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 101 korda, sh täna 1)