Nancy Pearl, raamatukogu rockstaar

Nancy Pearl, raamatukogu rockstaar

 

Eestisse sattus Nancy Pearl tänu Ameerika saatkonna kutsele. Põhjuseks Saare maakonna keskraamatukogu 100-aastane sünnipäev.

Nancy Pearl: “Mulle meeldivad väikesed linnad, kuigi ma pole kunagi neis elanud.” Ilmselt sellepärast, et suuremates linnades on suuremad raamatukogud, naeris ta.

Kas Ameerikamaa ja Eesti raamatukogud erinevad üksteisest ja mil moel?
NP: Ei, ei erine väga palju. Raamatukoguhoidjad on nii siin kui seal sõbralikud ja abivalmid, väga töökad. Aga suurim erinevus raamatukogude vahel on see, et Eesti raamatukogus ei ole võimalik laenutada DVD-sid ja CD-sid koju. (Ilmselt pidas ta silmas Saaremaad – toim.) Te kaotate seeläbi palju.

Üldiselt valib raamatukoguhoidja kutse inimene, kes on loomu poolest häbelik. Kuidas Nancy Pearlil häbelikkusega on?
NP: Jah, ka mina olen häbelik. Aga on üks valdkond, kus ma ei ole seda. See on raamatutest rääkimine ja nende soovitamine.

Põhjus, miks Nancy ei muutu siis kohmetuks, kui räägitakse raamatutest, peitub tema lapsepõlves. Juba 10-aastaselt teadis ta, et temast saab kunagi raamatukoguhoidja. Et ennast koolist vabadel päevadel hästi tunda, pakkis ta juba hommikul vara võileivad kotti ja läks raamatukokku, et siis uste sulgemise aegu naasta. Raamatutemaailm pakkus talle võimalust põgeneda reaalsusest ja elada teistes kohtades, kogeda teisi elusid, saada ja omaks võtta selliseid kogemusi, mida ta ise ei olnud läbi elanud.

Neil inimestel, kes loevad palju, tekib mingil ajal tahtmine ise midagi kirja panna.
NP: Ma olen kirjutanud kolm juttu. Esimene neist avaldati ajakirjas Red Book, jutu nimi on “The Ride to School”. See räägib kurva loo ühest väikesest tüdrukust, kes sõidab koos ema ja õega kooli, ja mis kõik temaga seal tee peal juhtub. Jutu viimane lause võeti välja, sest see olevat liiga depressiivne. Ajakiri tellis Nancylt veel omaloomet, aga kui Nancy saatis kaks juttu, siis öeldi, et need on liiga kurvad. Lugejad tahtvat lugeda rõõmsaid lugusid.

Aga miks mitte pakkuda oma tekste mujale?
NP: Selleks peab olema vapper, et pakkuda oma tekste. Ja minul ei ole seda vaprust.

Aga niipalju vaprust ju on, et avalikult ja jõuliselt rääkida oma lemmikraamatutest.
NP: See on palju lihtsam, kuigi ma ilmselt võtan neid tekste palju isiklikumalt kui enamik lugejaid. Kui sa raamatut armastad, siis ei ole nii suurt vahemaad kirjutatu ja sinu vahel. Ja kui sa kohtad inimest, kellele meeldib sama raamat kui sullegi, loob see tugeva sideme sinu ja tema vahel.

Seattle’is sai Nancy Pearlist kohalik kuulsus. Ta alustas projekti “Kui kogu Seattle loeks sama raamatut” ja jagas hiljem regulaarselt kohalikus raadios lugemissoovitusi. Kohalik tuntus kasvas üleriigiliseks, kui ta oli avaldanud raamatu “Book Lust”. Sama teemat jätkavad teosed “More Book Lust” ja “Book Crush”. Tema järgi on valmistatud nn actionfigure, mis on isegi Ameerika mastaabis tõeline tunnustus.

Nancy Pearli üheks põhjapanevamaks teooriaks raamatutele lähenemises ja raamatusoovitamises on nelja ukse/värava aksioom. Lugeja 1 saabub raamatumaailma läbi loo enda (selline lugeja ahmib endale sisse võimalikult palju, ta ei suuda oodata raamatu lõpuni ja keerab kärsitult lehti); 2. lugeja läbi raamatu karakterite (samastab ennast tegelastega), 3. lugeja läbi koha (talle meeldib asetada ennast kuhugi mujale kohta või aega, kui ta ise on); 4. lugeja läbi keele (selline lugeja naudib sõna ilu ja läbib raamatu aeglaselt). Aga elu jooksul võivad inimeste eelistused ka muutuda.

Et soovitada inimesele midagi lugeda, selleks peab olema vähemalt paar selle ala/žanri raamatut ise läbi lugenud ja tundma inimesi. Aga millises koolis õpetatakse tulevasele raamatukoguhoidjale praktilist psühholoogiat? Nii siin- kui sealpool ookeani ei suudeta õpetada isegi soovitamiskunsti, rääkimata inimesetundmisest. Mis mõlemad on raamatukogutöös väga olulised.

Kolmapäeval kohtus saarlastega ameeriklasest raamatukoguhoidja Nancy Pearl. Tema lembus ja sisseelamisvõime raamatute maailma on Nancyst teinud oma kolleegide seas ja mitte ainult vaat et rockstaari. Oma sõnul satub ta paanikasse, kui tal ei ole midagi lugeda.

Kohtumise alguses rääkis Nancy oma drastilisest kogemusest ühe veidra hotelli veel veidramas duširuumis, mille uks kinni kiilus, ja ta oli sinna lukustatud ilma ühegi raamatuta. Krimkadest omandatud teadmisi appi võttes murdis ta ruumist välja, hiljem aga avastas, et duširuumi seinale oli kirjutatud juhendeid puhuks, kui inimene sinna kinni jääb, ja hädaabi number.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 42 korda, sh täna 1)