Tartu kasvatab ajaloolist mälu ja väärtushinnanguid (3)

Tartu kasvatab ajaloolist mälu ja väärtushinnanguid

 

Pärinen põlvkonnast, kellele heidetakse tihti ette väga lühikest ajaloolist mälu. Põlvkonnast, kellest vanemad inimesed mõtlevad kui pealiskaudsetest noortest, kes ei väärtusta traditsioone ega hinda esivanemate pärandit, kes elavad hetkes ja hõljuvad unistustes.

Kes lähevad õppima kõige moodsamaid erialasid kallitesse eraülikoolidesse, keda huvitavad kooli prestiižse ajaloo asemel võimalikult keeruliste ja mittemidagiütlevate nimedega erialad. Minu vaatekohalt on reaalne olukord pisut teine. Vähemalt Tartus.

Miks asusin mina õppima just Tartu ülikooli, mitte aga kuhugi mujale? Põhjuseid on selleks rohkem kui ühel käel sõrmi. Loomulikult mängis suurt rolli asjaolu, et ajakirjandust saab eesti keeles õppida vaid Tartus. Pean silmas just klassikalist ajakirjandust, mitte sarnaseid meediavaldkonnaga seotud erialasid. Kuid ülejäänud põhjused võib jagada kaheks: Tartuga üldiselt seotud põhjused ja sellest tulenevalt Tartu ülikooli puudutavad asjaolud.

Kui ma ülikooli sisseastumisvestlusel uksest välja hakkasin minema, ütles mulle üks komisjoniliige: “Tartus ootavad sind ees ilusad ülikooliaastad. Erialane töö on niikuinii enamjaolt Tallinnas, milleks kohe sinna ronida. Naudi praegust.” Ja tõepoolest – Tartu ise kui vaimse hõnguga üliõpilaslinn sai lõpuks võib-olla et suurema kaaluga põhjuseks kui meeldiv eriala, miks siia Lõuna-Eesti küngaste vahele tulin.

Muinsuskaitsealune puupink

Põhi- ja keskkooli ajal ei suutnud ma mõista, mis on see müstiline Tartu aura ja tudengivaimsus, millest tihti räägitakse. Alateadvuses kummitas minulgi mõte: minagi pean Tartusse minema. Kui keegi oleks mult tol ajal küsinud põhjust, oleksin vastuse võlgu jäänud. Tartu tundus lihtsalt õige, miski salapärane jõud tõmbas sinna. Ja nagu on välja tulnud, oli nii ka paljudel minu tuttavatel ja sõpradel. Olulisim oli pääseda õppima Tartusse kui see, kas õppida ajakirjandust, eesti filoloogiat või ajalugu.

Ja kui juba Tartusse, siis ka Tartu ülikooli! Oleksin võinud valida ka mõne akrediteerimata erialadega eraülikooli, kuid minu jaoks oli koolivalik põhimõtteküsimus. Kui mul on valida 375-aastase ajalooga riikliku ja tunnustatud ülikooli ning viisteist aastat tagasi rajatud kõrgkooli vahel, siis mina isiklikult ei näe ühtki põhjust, miks ma peaksin valima viimase.

Minu jaoks on juba sellel, et saan igal hommikul mitu sajandit vanade sammaste vahelt läbi jalutades kuulata tunnustatud õppejõude ja mõelda, et käin samas ülikoolis, kus said hariduse nii Kristjan Jaak Peterson kui ka Anton Hansen Tammsaare, uskumatu väärtus.

Oleme kursusekaaslastega mitmeid kordi istunud enne loengut peahoone ees murul ja imestusega üksteiselt küsinud: “Suudad sa uskuda – et me käimegi Tartu ülikoolis, et see on MEIE kool ja peahoone MEIE koolimaja?”

Loomulikult pole minu ülikoolis käimine võrreldav selle ajaga, kui siin tudeerisid tuntud kultuuritegelased, kuid mõnikord on selle aja hõngu siiski tunda. Muidugi pole ka kõik õppejõud enam sellised, kellele aukartusega alt-üles vaadata ning tudengeidki on varasema käputäie asemel suur auditoorium. Kui aga istuda päevast päeva ajakirjandusosakonna loenguruumi muinsuskaitse all oleval väga ebamugaval puupingil, siis mõnikord käib küll läbi pea mõte: huvitav, kes siin kõik istunud on?

Nõudlik elukeskkond

Oma Tartus veedetud aja põhjal võin küll öelda, et vähemalt ülikoolilinnas ei ole tudengite huvi ajaloo ja traditsioonide vastu kadunud. Ei saakski kaduda, kuna Tartus olemine lausa nõuab mineviku ja kultuuri tundmist. Kuidas saaks käia iga päev läbi Barclay pargi, istuda Pirogovi platsil, vaadata Skytte mälestusmärki, teadmata, kellega on nende meeste näol tegu? Kuidas on võimalik kuulata Marju Lauristini loenguid, teadmata tema varasematest tegemistest?

Et Tartus hakkama saada, peab huvituma ajaloost. Et ennast tartlasena tunda, peab hoidma traditsioone. Ülikooli 375. aasta juubeliüritustest ei võtnud osa vaid korporandid ja õppejõud, vaid märkimisväärne osa kogu kooliperest ja vilistlaskonnast. See näitab, et noored hoolivad ja austavad oma alma mater’it.

Ja mina küll ei usu, et Tartust saadud väärtused hilisemas elus kaoksid või ümber moonduksid. Seetõttu ei saa teha üldistust, nagu trambiksid kõik noored ajalugu hoolimatult jalge alla ning valiksid kõrgkooli vaid moodsa ja huvitava nime pärast. Tartus puhuvad teised tuuled.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 46 korda, sh täna 1)