Raamatukogunädalal lugesin…

… üht halvimat Eesti vene lugejale suunatud raamatut, mida üldse olen lugenud, ja sedagi võõras keeles – Valentina Siia 2003. aastal ilmunud mälestusraamatut, pühendet tema mehele Arvile, “Jesli bõ snova…” (tlk Kui taaskord… või Saaks otsast alata… või, tema enese keeletaset arvestades, Kui oleks uuesti…; väljaandja OÜ Tarbeinfo, mis registreeritud kusagil Lasnamäe korteris; internetis rippuval saidil viimased artiklid 2004. aastast; tänaseks ilmselt välja surnud, kuid mitte suletud).

Raamatul, mis peaks olema monument luuletajale ja kauaaegsele kirjandusfunktsionäärile Arvi Siiale, on primitiivne vene keel, stiili ega sära pole ollagi. See on tundetu ja tuim lugu. Isegi diktofonilt mahakirjutatu on kuidagi kasitud ja elutu. Nii et sa saad küll sõnadest aru, aga seda nendevahelist “igavest armastust”, mida see nn teos peab meile edasi andma, ei kiirga kusagilt. See on nii vilets tekst, et seda eesti keelde tõlkides peaks kasutama vahest vaid 500 sõna ja laiendamata lihtlauset.

Aga – eks sisu telli vormi.

Palju on – ikka vaeses vene keeles – välja valatud sappi Eesti ja eestlaste pihta, Arvi asjatut õigustamist kiitmise toel, mis Arvile hoopis kahjuks tuleb.
Muidugi. Me saame teada, kuidas nõukogude ajal massin töötas, kes kuidas kuhu tõusis, kes said loomemajadesse Musta mere äärde eliidile mõeldud ajal (kui meil siin sügiseks kiskus), aga võisid ka mujale maailma minna. Näiteks nn kapitalistlikesse riikidesse, kuhu lihtinimesi ei lastud. Üldse – kogu planeedil ringi reisida. Arvi Siia näidete najal.

Kõik, kes nõukaajal Siiaga ei sõbrustanud või tema kohta näit komsomolipoeet (mida ta ju oli!) ütlesid, on mälestuste autori ja Arvi abikaasa silmis dissidendid. Ju siis ka mina. Sest SUUR VENE LUULETAJA sai temast ju tänu geniaalsetele vene luuletajatele, kes teda tõlkisid.

Valentina Siig kirjutab oma raamatus, et kui Arvi läks kirjastusse Eesti Raamat luuletoimetajaks, hakkasid raamatud kiiremini ilmuma: kui varem oli tootmistsükkel paar aastat, siis Arvi ajal kulus luuleraamatu väljaandmisele kaks kuud. Ja see öeldi tunnustusena maha ka kirjanike kongressil.

Mina siis veel kirjanik polnud, aga ma lugesin seda Sirbist ja Vasarast ning vihastasin, sest seda “kiirust” tundsin ma omal nahal – Siig marineeris mu kogu poolteist aastat, nii et alapealkirjast “eelmise aasta luulet” tuli teha “ühe aasta luulet”, aga LEPINGUST ILMUMISENI läks tõesti vaid paar kuud – ta lihtsalt ei teinud autoriga varem lepingut… Ja see polnud ainult minu puhul nii – seda kurtsid ka teised autorid, et ta venitas lepingutega peaaegu kuni ilmumiseni. Aga sotsialistlikud töönäitajad olid oi-oi-millised!

HÄID eestlastest tegelasi on raamatus vähe: Paul Kuusberg, Jüri Arrak, pisut ehk ka Uno Laht. Aga olgu siis pealegi – raamat ju Arvist. Kaks heledat kohta olid, kus autor kirjeldab oma kohtumisi Mari Adamsoniga.

HÄID venelastest sõpru-tõlkijaid on aga väga-väga palju. Eriti Moskvas: Venemaa nimekad luuletajad Rimma Kazakova, Robert Roždestvenski, Jevgeni Jevtušenko. Viimasega sidus Arvit tõesti tõeline sõprus surmani.
Kunstiteadlase diplomiga Valentina oli (ilmselt?) kuni viimase ajani ajalehe Molodjož Estoni osakonnajuhataja, tal oli oma intervjuude rubriik jne.

Nimekiri eesti inimestest, keda ta on küsitlenud, on aukartustäratav. Erilist sappi aga pillub ta Lennart Merile – nii otse kui kaude –, osaliselt ka selle pärast, et Lennu keeldus intervjuust sellele puruvenemeelsele lehele.

Veel. Samal ajal kui Lennart Meri oli Kirjanike Liidu välissuhete sekretär (1985–1987!), oli Arvi KL sekretär ja esimehe asetäitja (1981–1989!). Arvata, et L. Meri ajal lõppesid A. Siia otsatud väliskomandeeringud, tuli laulev revolutsioon (mida Valentina õudsalt taunib, nagu Eesti Vabariikigi) ja Arvi ei tundnud end oma vene-eesti ja muudes suhetes enam nii kindlana.

Huvitav oli ometi – raamatu üldisest primitiivsusest hoolimata – mõndagi teada saada. Ja eks Valentina üht-teist teagi – olid nad ju Arviga abielus 25 aastat 6 kuud ja 7 päeva. Tütar Inge-Pille. Läks 19-aastasena Ameerikasse õppima ja jäi. Aga millal? Ja millal sündis? Ja kui vana ta praegu on? Arvi ja Valja tütretütar Bridgit-Fleur on pildil silma järgi arvates ca 1,5-aastane, aga millal tema sündis? Millal see pilt tehtud on?

Üheks peatükiks on ümber trükitud ajalehe Molodjož Estoni artikkel, milles öeldakse, et Põhja-Carolina biograafiainstituut on Arvi Siia valinud aasta inimeseks – panuse eest maailmakirjandusse. Mis aastal? Miks mina sellest seni midagi ei teadnud?

“Jesli bõ snova…” ilmus 2003, kirjutatud on see (toon ära raamatu pärislõpus oleva joonealuse viite, kus isegi linnanime Tallinn kirjutamine ühe n-iga kinnitab autori järjekindlat venemeelsust): Tallin – Estonia, Dallas, San-Antonio – štat Tehhas, Tšikago – štat Illinois, Medison – štat Viskonsin, Tallin – Estonia, aga millal täpsemalt, ei tea: aasta? kahe? viie jooksul?… Tahaks teada ka, millises maailma punktis see Eesti-vihane Valentina ise asub – ikkagi kaasmaalane… Tõlgin selgitava lause: “Nii ma elangi Eesti ja Ameerika vahel.”

Arvi suri 61-aastasena 1999. a. Tema ärasaatmine toimus õigeusu kommete kohaselt Al. Nevski katedraalist ja ta on maetud Aleksander Nevski surnuaiale Tallinnas. Kas oli ta vene õigeusku? Või maeti sinna naise initsiatiivil? On seal enne tema ema või isa maetud? – Ei saagi teada.
Valentina suguvõsa hauad jäid Valgevenesse, kust ta tuli Tallinna kunsti õppima, aga ei saanud sisse ja sõitis edasi Leningradi. Aga millal? Kui vanalt? – Ei selgugi. Millal ja kuidas Eestisse sattus – ei saa teada. Nad abiellusid igatahes päevapealt täpselt, kui Arvi surmapäevast 23.09.1999 lahutame 26 a. 6 k ja 7p… Ah, ei viitsi!

Meenutus-mälestusraamat paistab üldse silma sellega, et ei sisalda ühtegi aastaarvu, v.a Arvi Siia hauakivi fotol olevad daatumid ja väljaande lõpus toodud teoste ilmumisajad.

Luulekogusid on Arvi Siial 1961–1995 ilmunud eesti keeles 12 ja vene keeles 8 + lisaks veel 2 tema tekstidega illustreeritud albumit = 32 aasta jooksul 22 ühikut üllitisi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 103 korda, sh täna 1)