Elu on valikute tegemise kunst

Elu on valikute tegemise kunst

 

Rahulik pühapäevane pärastlõuna väikelinnas. Liiklust pole ollagi. Järgmisel hetkel kihutab minust mööda roller, lapse­ohtu noored istmel, nende järel vilkurite sähvides politseiauto. Noored ei tee politseist väljagi, vaid lisavad gaasi. Uudishimust pööran ristmikul neile järele.

Roller ees, politsei takjana taga. Jään aktsioonist siiski maha, kui jälitatav ja jälitaja kõrvaltänavate labürinti kaovad. Millega asi lõpeb, jääb nägemata. Loodan, et õnnelikult, sest sireenide huilgamist ei järgne. Või on see ikka õnnelikult, kui teismeline ei taipa, millega politsei eest põgenedes riskib?
On see lihtsalt lollus või oskamatus õigeid valikuid teha?

Välja paistis nagu hasartmäng eluga. Vähe sellest, et nad politsei eest põgenevad, nad lasevad linna suurematel kalka­ritel endale napsi osta, lõhuvad õhtuti mõne tänavalambi, kallavad purskkaevu Fairy’t, purjutavad parklates, lõhuvad siis autoga mõne aia. Traagilisemal juhul sõidavad end ja sõpru surnuks.

Piirangutesse us­ku­vad elunäinud kohaliku elu üle otsustajad käsivad siis linna baarid varem sulgeda. Mis sest, et murelapsed peaksid kellaajal, kui baare suletakse, juba ammu kodus und nägema. Vähemalt midagigi on tehtud, öeldakse.

Elu on valikute tegemise kunst. Erinevalt vanemast põlvkonnast tuleb uuel teha iga päev kümneid ja sadu valikuid. Osta, ära osta, ole trendikas, ole isikupärane, laena, ära laena, joo, ära joo, ole popp ja noortepärane, saavuta, naudi elu. Mille järgi valikuid langetada?

Mõtle peaga, kõlab üks ajatuid soovitusi. Jumala õige! Kuidas see oma peaga mõtlemine kujuneb ja kui palju antakse selleks õigel ajal võimalusi, see on huvitav.

Eelkooliealine laps on suurepärane valikute tegija, kui talle ainult võimalus anda. Mõistlik ema ja isa panevad lapse toolikorjule kaks särki ja lasevad lapsel valida, millise täna selga paneb. Panevad eineks kõrvuti banaani ja õuna. Hea, kui laps saab valida, kas laste­aeda minnakse autoga või jalgsi.

Veel parem, kui valikuid kaalutakse ja argumenteeritakse koos. Olgugi lihtsakoeliselt. Lihtsad argieluvalikud võivad puudutada last ennast ja ka kogu peret. Iga vanem teab, kui uhkeks teeb lapse võimalus pere eest otsustada ja millist enesekindlust lisab.

Paraku kiirustavad argielus vane­mad muudkui takka – pane punane särk, istu autosse, kiire! Ära päri! Tule juba! Kõik jätkub lasteaias. Söö oma taldrik tühjaks! Pole siin mingit protestimist! Nüüd kõik õue!

Möönan, et järjest rohkem on peresid ja ka lasteaedu, kus suudetakse respekteerida laste valikuõigust ja tehakse sellega lapse tuleviku heaks hindamatu teene. Varakult otsuste tegemise juures kaasa rääkides, ise valikute tegemise keerukust läbi elades kasvab laps enesekindlamaks, julgemaks ja mis peaasi, oskuslikumaks valikute tegijaks hilisemas elus.

See võtab aega, nõuab kannatlikkust ja lõputut seletamist lapsega.
Olen vahel imetlenud soome emasid, kes käivad Saaremaal spaades ujumas. Kui rahulikult ja pikalt nad oma lastega räägivad, kordavad, kui vaja, ükski küsimus ei jää vastuseta.

Head ja halvad valikud tehakse selgeks siis, kui laps jõuab kooli. Mitte midagi ei saa lapsele selgeks teha lihtsalt sõnadega. Ja leppida tuleb, et laps teeb ka valesid otsuseid. Edison rõhutas alati, et kui ta poleks sadu kordi valesti otsustanud, poleks hõõglampi kunagi sündinud.

Iga inimene tahab olla vajalik, ka laps. Vähe on vanemaid, kes poleks näinud sära lapse silmades, kui isa annab haamri ja ütleb: viruta nüüd naelale. Või kui tähtsana tunneb ennast laps, kes lemmiklooma hooldamisega hästi hakkama saab.

Ka piiride kehtestamine kergendab lapse valikuid. Ega keegi soovi, et tema laps peaks narkouima läbi elama sellest ahvatlusest igaveseks loobumiseks. Heade valikute tegemine tähendab, et lapsele peab rääkima, nagu asjad on.

Kord, kui arutlesime linnas alko­ennetuse teemal, tekkis küsi­mus, mida räägitakse koolis noortele madala­protsendilistest kihi­sevatest segujookidest. Kas keemia­tunnis ana­lüüsitakse, millist ebasõbralikku keemiat noored pop­pide jookide sildi all manustavad?

Oma ammustest keemiatundidest mäletan, et alkoholi valem oli hirmkee­ruline. Mis ta täpselt seal organismis teeb, jäi segaseks. Kardan, et nii on ka praegu. Vahel tuleb noored valemite vahelt kahe jalaga elu sisse tõsta ja näidata, millega nad tegelikult riskivad, kui liiga vara jooma kukuvad.

Kuressaares on hästi käivitunud alkoennetusprojektid. Üks noorterühm tuli välja ideega näidata eakaaslastele alternatiive. Nad arvu­tasid välja, et kui 14-aastane nooruk ostab iga nädala lõpus endale paarisaja krooni eest napsi, on ta vanas eas alkoholile kulutanud miljon krooni.

Õpetades õigeid valikuid tegema, võimendame ühiskonnas igikestvaid ja üldinimlikke väärtusi. Kui oleks minu teha, näitaksin mõttetult kihutavatele alaealistele Jaapani animafilme, kus fantastilise lihtsuse ning tundliku aukartusega elu ja inimeste ees tehakse selgeks inimese elu sügavam mõte. Tunnistan, et lapsi eluks ette valmistades jääb selleks argiaskeldustes liialt vähe aega.

Artikkel on ilmunud 25. oktoobri Õpetajate Lehes

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 66 korda, sh täna 1)