Hingedepäevast, uppujate päästmisest ja iseenese eest seismisest

Hingedepäevast, uppujate päästmisest ja iseenese eest seismisest

 

Täna on hingedepäev, aeg, mil kadunud omaste hinged kodu külastavad. Nii ongi sobilik alustada sealt, kus läinud nädalal lõpetatud sai.

Tänaseks on lein Abrukal leevendunud ja inimesed oma maiste mõtete juures tagasi. Kurb reaalsus, aga väikesel Abrukal on möödunud nädalast üks inimene vähem. Ühest korstnast enam suitsu ei tõuse. Ühes majas enam tulijaid ei oodata. Igavikuradadele suundus Liidia Väli, põline abrukalane.

Lahke ja teadja inimene, kes oma mäletamise piires oskas Abruka asju õigesse järjekorda sättida. Inimene, kelle poole võisid oma teadmiste värskendamiseks alati pöörduda. Erksa vaimu ja tarmuka tegemisega naisterahvas oli. Inimene, kes elumerel ikka otse ja õiget kurssi hoidis. Alles hiljuti tähistas Liidia oma 75. sünnipäeva, paraku küll viimast. Tänaseks on Liidi käimised käidud ja Abrukalt ei lahku ta enam kunagi.
Elu kord juba on selline näitemäng, mis nii või teisiti lõpeb peategelase surmaga. Selles näitemängus oleme me kõik osatäitjad, tahame seda või ei, ja oma rollid tuleb meil endil mängida.

Nõnda, siit edasi lähme argiste Abruka asjadega.

Vana tõde on, et varas jätab naela seina, tuli ei sedagi. Öeldakse ka, et oma särk on ihule kõige lähemal ja et uppuja päästmine pidavat kõigepealt ikka uppuja enda asi olema. Kas nendest tõdedest tingituna, või ajendatuna lihtsalt enesealalhoiuinstinktist, igatahes suuremad ja väiksemad, vanemad ja nooremad mehed, kes mingit otsa pidi Abrukaga seotud, otsustasid organiseeruda ja moodustada Abrukale vabatahtelise päästeüksuse. Kui meeste tahtmist tõsiselt võtta, peaks kokku saama 16 meest. Märkimisväärne jõud, peab ütlema.

Seni on Abrukal selle ameti peal palgal ja hingekirjas kaks kohalikku meest Vambola Lepik ja Mihail Jerohin. Paraku on sellegagi nii nagu enamiku asjadega Abrukal – meretagune värk. Kui häda käes ja abi vaja – hoidku kõigevägevam selle eest –, ei pruugi oskajaid mehi käepärast olla, kui neid on ainult kaks. Mehed võivad lihtsalt linnas olla või ei ole äkki mingil muul põhjusel vajalikus konditsioonis. Siis oleks küll kuri karjas, kui saarel ei leidu ühtegi teadjat meest, kes päästemasinale hinge sisse puhuks ja vee välja laseks.

Kõigi nende mõtetega olid pikemata päri ametimehed Kaarma vallamajast ja päästeteenistusest. Kui nüüd ilm vähegi lubab, siis nädala pärast, 10. novembril tulevad Abrukale spetsialistid päästeteenistusest, et läbi viia vastavasisuline õppepäev. Abruka mehed igatahes on väge ja tahtmist täis ning on lubanud kõik kindlapeale kohal olla.

Eks ametnikudki võta asja tõsiselt, sest miks muidu meeste saapanumbreid uuriti ja mine tea, ehk saab kiivrigi, nagu Põllu talu peremees Indrek lootusärevalt mõtteid heietas.

Samas libises juba mõne mehe huulile naeratus, mis sõnadesse sedapidi sääti: “Kui selline seltskond vabatahtlisi pritsu- ja päästemehi kokku tuleb, võiks pasunad ka muretseda.” Nii et ei või iial teada…

Üks on igatahes selge: kui sa ise enda eest ei seisa, siis ei seisa sinu eest keegi. See on tänaseks sama selge kui seegi, et Abrukale tulevast aastast saarevahti ei tule. Maavanema sõna selle peale. Kahest saarevahist, kes 2008. aastast ametisse määratakse, läheb üks ametimees Vilsandile, teine Kessulaiule ja Kõinastule.

Mõistmatuks jääb küll, mis valemi järgi ja kuhu ning millises järjekorras saarevahte ametisse määratakse. Loogikat siin ei näe, pigem lobitööd ja poliitilisi otsustusi. Loogika nagu ütleks, et kui ühtmoodi remondi ootel on kaks erinevat katust, siis tark ja arukas peremees suunab raha sinna, kus rohkem elanikke varju otsib. Loogiline oleks ju ka, et saarel, mille külastatavus kordades suurem, kuhu pääs külastajaile hõlpsam ja vahemaa lühem ning mis peamine, kus võib veel elusaid inimisendeid kohalike elanike näol kohata, oleks riigipoolne tugi igati teretulnud. Sest veel on, mida kaitsta ja keda toetada – pean silmas looduse ülimat vara, inimest püsielaniku näol, kes veel suudab saarel ületalve elada.

Loomulikult leidub igale teole põhjendus ja mingigi selgitus, sest nii võimetut ametimeest pole olemas, kes oma otsustusi kuidagi põhjendada ei suudaks. Aga pole hullu. Arvestades Eesti püsiasustusega väikesaarte arvu võib täpselt välja arvutada, millal ka Abruka endale saarevahi saab. Iseküsimus on see, kas Abruka siis veel ongi püsiasustusega saarte auväärses nimekirjas. Teisest küljest aga – kui ei ole, mis siis? Abrukal on piisavalt prominentseid suvilaomanikke, kes on nõus seal riigi palgal talvituma ja tühjust valvama. Seni aga elame rõõmsalt edasi ja tunneme rõõmu sellest, mis käepärast ja mis tulekul.

Kuna nüüdseks oleme talveajas, siis kasutagem seda aega mõistlikult. Vana tõde on, et teatud ametkondadele saabub talv alati ootamatult. See on paratamatus, mida muuta pole ilmselt inimese võimuses. Kindel on aga see, et 10. novembril on mardipäev ja 25. novembril kadripäev ja et see aeg pole enam mägede taga, seega lõpetame tühja lobisemise ja unistamise ning lähme asjalikuma tegevuse juurde – otsime mardi-kadri riided välja.
Olge tublid ja toredad ja sööge küüslauku, siis hoiavad haigused teist eemale. Tõsi küll, sõbrad ja vaenlased ka. Aga järgmisel reedel kohtume sellele vaatamata.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 39 korda, sh täna 1)