Kaasaja maailma välja surevad keeled

Iga kahe nädala tagant sureb kuskil maailmas välja üks keel. See saatus, nagu arvatakse, võib tabada umbes 40% maailmas praegu olemasolevatest keeltest. Hiljuti teostatud uurimus tõi välja keeled, mis on kõige suuremas ohus.

Et lugeda näiteks nivhi keeles kolmeni (tegemist on keelega, mille kõnelejad elavad Amuuri jõe äärde jäävates piirkondades – toim), ei piisa vaid teadmisest, kuidas kõlavad selles keeles sõnad “üks, kaks, kolm”. Nimelt on arvsõnad nivhi keeles muutuvad ja need muutuvad sõltuvalt sellest, mida loendatakse: näiteks kui loendatakse paate, kasutatakse teatud kindlaid arvsõnu, kui aga loenduse all on kalad või suusad, siis on ka arvsõnad teistsugused.

Võib oletada, et sellist keelt õppida on üpris raske.
Üldse pidavat nivhi keeles olema 26 erinevat loendamise moodust. Seepärast ei tasukski imestada, et 96% inimestest, kes peab seda keelt oma emakeeleks, eelistab täna suhtlemisel kasutada palju ratsionaalsemat vene keelt. Siit ka põhjus, miks on see keel paljude teiste hulgas kantud väljasurevate keelte nimistusse.

Keeleteadlased selgitasid välja, et XXI sajandi lõpuks võib välja surra ligi pool praegu maailmas olemasolevatest keeltest. Kaheksakümmend protsenti maakera elanikkonnast kõneleb kaheksakümnes enamlevinud keeles (nende hulgas on suuremad mandariini, araabia, inglise, hispaania, vene ja portugali keel), kuid need inimesed, kes kõnelevad 3500 erinevas keeles, moodustavad maakera elanikkonnast vaid 0,2%.

Briti teadlase David Harrisoni raamatus “Millal surevad välja keeled” (originaalpealkiri When Languages Die: The Extinction of the World’s Languages and the Erosion of Human Knowledge) on öeldud, et keelte väljasuremise kiirus kulgeb tänapäeva globaliseeruvas maailmas pretsedenditu tempoga – keeled kaovad kiiremini kui kaitse alused looma- ja taimeliigid. Võrdluseks võiks kohe ära tuua järgmised arvud: väga suures ohus on ligi 40% keeltest, samas on taimeliikidest väljasuremise äärel vaid 8% ja imetajatest vaid 18 liiki.

Kaastunne puudub

Harrison kirjutab, et kui sureb välja järjekordne liik delfiine või näiteks kotkaid, siis haarab paljusid meist sentimentaalne kaastunne. Samas kaovad keeled aga märkamatult. Ehkki keelte kadumine on palju sagedamini esinev nähtus – keskmiselt kaob üks keel iga kahe nädala tagant.

Keelte väljasuremise peamiseks põhjuseks on globaliseerumine ja elanikkonna migratsioon. Majanduslike tegurite survel liiguvad inimesed küladest linnadesse ja seetõttu jääb kohalik kõnemaneer alla koineele – keelele, mida kasutatakse suhtlemiseks linnades (nimetus “koinee” pärineb tegelikult hellenismi ajastust, siis nimetati nii kreeka keelt kui üldist suhtlemise keelt – toim).

Kõige selle juures, jätkab Harrison, etendab suurt tähtsust valik, mille teevad lapsed. Nii näiteks võib laps, kes on üles kasvanud kakskeelses perekonnas, kus kõneldi hispaania ja maia keeles, otsustada, et hispaania keel on parem, sest seda räägitakse koolis ja selles keeles toimuvad telesaated.

Viis ohtlikku piirkonda

Uurimistöös, mille David Harrison viis läbi koos keeleteadlase Greg Andersoniga, selgitati välja viis regiooni, kus keelte väljasuremine kulgeb eriti kiiresti. Nendeks regioonideks on Põhja-Austraalia, Lõuna-Ameerika keskosa, Oklahoma osariik USA-s, Kirde-Okeaania ja Ida-Siber.

Teadustöö käigus kohtusid uurijad austraallasega, kel nimeks Charlie Mungulda. See mees elab Põhja-Austraalias ja tõenäoliselt on just tema viimane inimene maailmas, kes oskab sellist keelt nagu amurdag. Oma raamatu esitlusel Londonis laskis David Harrison ajakirjanikel kuulata salvestust, millel kõrges vanuses Charlie kordab mälu järgi oma isa õpetussõnu. Ajaleht The Independent kirjutas, et pärast lindistuse lõppemist ütles teadlane sõnad: “Just praegu oli teil võimalus kuulata viimaseid amurdagi keeles lausutud sõnu.”

Kaob ka kultuuripärand

Koos keelega kaob suur osa inimkonna kultuuripärandist. Nii näiteks on üldtuntud fakt, et eskimotel on sellise loodusnähtuse nagu “lumi” tähistamiseks viis erinevat sõna. Aafrika mõnedel rahvastel on mitu terminit “riisi” tähistamiseks.

Kuid vähetuntud on selline fakt, et Indoneesias Sulawesi saarel elab väike rahvusrühm, kelle keeles on sõna tähistamaks olukorda, kus te äsja ärkasite unest ja märkasite järsku, et teie magamise ajal on midagi olulist muutunud. See sõna on matuwuhou! Kogu see kultuuriliste instinktide rikkus kaob koos keeltega.

Mida teha?

Kas on võimalik midagi ette võtta, et keelte väljasuremist tõkestada ning maailmas olevate rahvaste elukogemus ja kultuuriline pärand säilitada?
Sellele küsimusele vastates jäävad keeleteadlased David Harrison ja Greg Anderson pessimistlikuks. Nende sõnul on väljasureva keele täielik fikseerimine äärmiselt kulukas ja aeganõudev ettevõtmine – teadlaste tehtud arvestused näitasid, et ühe keele jäädvustamine nõuab umbes 200 000 dollarit (s.o ligi 2,2 miljonit krooni) ja selleks kulub kolm kuni neli aastat tööd.

Mis puudutab inimressursse ja keeleteadlaste valmisolekut väljasuremise ohus keeled päästa, siis see, nii vähemalt väitsid Harrison ja Anderson, probleeme ei tekita. Kogu küsimus seisneb selles, et praegu ei ole selleks vajaminevaid finantsvahendeid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 476 korda, sh täna 1)