Ühe pika tee algus

Ühe pika tee algus

 

“Meid viidi öösel. Jahedas kuupaistes lükkas Saksa sõdur logisevat käru mööda savikarva tahedat teed mere poole. Sõduri kannul astusid minu isa ja ema, kordamööda süles hoides poolteistaastast last, ja õde tippis nende sabas, väike riidepamp näpus. Kivise kadakavälja vahel liuguv tee helendas kuu all kaugel ees, nagu kinnitaks hälbimise võimatust. Seda mööda sai vaid Sõrve säärele ning seal ootasid laevad. Oli 27. oktoober 1944.”

Nii algab Ülo Tuuliku raamat “Sõja jalus”, mis räägib sõja jalgu jäänud sõrulaste kannatusterohkest teekonnast Saksamaale ja tagasi. Ülo Tuuliku tekst on oma väljapeetud stiili ja sõnastusega mõjus, et mitte öelda – vapustav. See tekst on komade, punktide, pauside ja ütlematajätmistega.

See on kirjaniku tekst, ja see raputav, alasti tõde sõjast oli raamatu ilmumise ajal 1974. aastal peaaegu uskumatu. Sest võitjad ei tahtnud rääkida sõja sünnitatud kannatustest, pisaratest, ahastusest. Võitjad tahtsid lõputult rääkida võidu suurusest, võitjate kangelastegudest.

“Sõja jalus” on tõlgitud paljudesse keeltesse. Sõrulaste saatus sai niiviisi üheks osaks sellest karmist teadmisest, milline on ilustamata tõde sõjast. “Sõja jalus” on aegumatu sõnum, dokumentaalne sõnum, mis toetab rahva mälu. Rahva mälu hoiab sõdasid endas väga kaua, peaaegu igavesti.

Mitte ainult raamatud, vaid iga väiksemgi meenutus või ülestähendus toidavad seda mälu. Täna on meil võimalus tuua lugejani ühe sõja jalgu jäänud Sõrve naise Alviine Poobuse meenutuste esimesed leheküljed. Siin pole alati punktid ja komad omal kohal, siin on sõja robustne ja halastamatu olemine täiesti alasti teie ees.

Aga seegi tekst on aegumatu dokument, mälu toetaja. 63 aastat on möödunud oktoobriöisest minevikust. Kes loeb neid päeviku ülestähendusi, mõistab, miks meie mälu ei suuda kaugeid kannatusi unustada.

 Üleskirjutised 1944 a Saksamaale sõit
Poobus Alviine

(Kirjapilt muutmata)
16-ndal oktoobril hommiku kell 10 anti käsk kahe tunni jooksul majast lahkuda, elasime Mäebel Põllu talus. Viisime kõik oma waranduse metsa põõsa hääre. Toit jäi tuppa, mis oli, võtsin käru, natuke toitu võtsin kaasa ja sammusime püssimehe saatel põrsametsa poole, sinna koguti kokku olime öö sääl pahvas elu jäi teise päeva rahulikuks sammusime oma perega Karuste poole kus elasid minu ema ja õde see oli minu kodu Tiisatu metsas Sääre asundus, sääl oli juba palju rahvast kogunend küll lapsi ja vanu see oli wiimane tipp sõrve otsas paljud olid toonud omaga kaasa loomad, sidunud puude kõlge kinni. Need hambusid nälja pärast. Mõte oli see, et ikka liin tuleks rutem siis on ika jälle loom aga liin ei kipund paigast ainult paugud olid tugewad ikka ühe koha peal Salmel – Tehumardil. Aja jooksul kogunes sinna hulgem rahvast, ööse olid meil tuvas

väikeste tittedega, päewal läksid metsa paar päewa läks mööda, see oli üks laubane päew ilus ilm oli ma läksin veel Mäebele vaatama, mis sääl veel järel on. Tulin pool paljalt välja, ei tulnud meelde midagi soemad riiet selga panna, ehmatasime nii ära, läksin veel vaatama mis säält veel saaks me ei saanud kaua minna kui tõusis taewa alla seitse lennukid, tulistasid nii kes liikus see sai aladi hoitsime end warjule jõitsime Mäebele sääl oli Saksa supi köök. Natuke aega wahet tõusis uuesti seitse lennukid, ma lugesin iga kord ära iga kord oli seitse, siis läksime sinna Sakste supi köögi juure warju otsima Sakslased jooksid ise tuppa meie läksime kuuri alla siis anti sinna nii, et paljas tule puru oli ainuke maja oli veel Mäebe ees-külas, kus oli Saksa supi köök aga põlema pole pandud

Seda maja, luk-kuulid lõhkesid küll meie juures kuuri all panid puupinud põlema jälle sammume edasi jälle tõusevad lenukid selle päewa põletati palju majasid jõutsime siis wiimaks Mäebele ligemale Kaawile ei säält polnud võtta enam midagi tulime jälle nii sama tühjalt tagasi maja oli juba pooleldi lamutatud kõik oli wiidud mis kõlbas mere ääre kaeviku. Jõutsime ühel ajal jälle sinna Tiiratu metsa mis ma sääl nägin, pimed tuvad, waikus kõik olid viidud samm Suure Saksamaa poole, ema oigas üksi asemel, õde oli ka pool uimagist samas tuva nurkas see oli saksa poiste kääst jalgadega selga saanud et pole hobuse riistu ruttu kätte andnud taheti hobust ja rattaid et lapsed peale panna, õde pole suures ehmatuses kohe leidand siis antud jalgadega selga, et oli päris vigane. Tema siis ütles mulle, kõik on ära viidud

Kui sa tahad neid kätte saada siis mine ruttu nemad wiidi laewa peale, laps ja mees ka, siis olin päris nõust lahti ei tea kust ma nemad nüüd küll kätte saan küsisin ema kääst ühe leiva, tema tegi just selle lauba leiba, olid soojad ja värsked, pistsin siis ühe laua-nowa ka laualt kotti ja hakasin siis sammuma saatusele vastu, otse läbi pimeda metsa Maanti-küla välja, et Mõntust pidi laew minema. No mis ma jälle nägin, jõutsime Maanti küla, läksin siis Sakste kasarmu küsima kas Tiisatu inimesi on ka siin, läksin sinna kasarmu sisse, sääl oli pime küll oli sääl sees laste nuttu, kes küsis süüa, kes küsis juua aga ma midagi pole näinud kes kõik oli pime kella üheksa aeg ja palju oli ka sõjaväge ma küsisin ka Tiisatu

inimesi ka siin on keegi vastas ei ole, siis oli selge tahtsin välja pääseda, ei saa sõja vägi vastas öeldi kui te siin palju seerate siis teeme üleloenduse noh mis nõu nüüd aitab välja ei pääse ma lipsasin pimedas ühe sõjaväelase jalgade vahelt välja sellest oli hea et pime oli kui välja pääsesin siis mõtlesin et enam ma kusagile sisse ei lähe no pääsesin välja, väljas oli veel üks sõdur ja keegi tütarlaps läksid tee peale jalutas tüdruk ütles et tema läheb jooma, kaew oli kaugemal tee ääres ja ma ütlesi et ma tahan ka juua läksin nendega koos noorpaar läksid jalutas edasi pole mind enam keegi tähele pand jähin tee peale seisatama ja mõtlema et ei tea mis nüüd teha, kust ma nemad pean kätte saama, seisin tee peal käin edasi tagasi äki kuulen Sääre poolt tuleb rataste kräbin jäin hootama

ja meie hobune kõige hees lastekoorm peal nii neli hobust mis oli korjatud Karuste külast tulid Sääre kaudu ringi maanti külas saime kokku siis oli jälle suur mure peas aurand Sain mehe ja lapse kätte. Laps palju nutnud ika ema laps ika rääkis kuidas Saksa pois temale piskviidi anud oli, et tema ei nuta no samume edasi ei tea kuhu saime paar tundi minna tuli Läbara sääl juba tühi maja hootas tee hääres Mädandi lõpes see tee siis sinna sääl olime ööse kellel oli midagi kaasas sai süüa kellel polnud oli tühja kõhuga nii kaua kui ta jälle kusagilt nurkade vahelt leidis pole ju enam lubatud kaasa võtta kui kakskümmend kilu no oli palju lapsi kes olid kerge riidega kodust ära toodud ma tean Sääre Laasma Annil oli mitu last olid kõik väiksid alla kooli neil polnud suurt riiet lapsed värisesid külmaga

siis ema otsis kust ta leidis midagi lastele selga täis kasvanute riideid no olime siis kolm päewa ja ööd paigal, torm oli tugev. Torm jäi kolmanda õhtu vaiksemaks arwasime kohe küll meil täna ööse wist lahutatakse Saaremaast oli ka nõnda öösi kella ühe teisme ajal tuli käsk sõjawäe poolt kõik olla valmis panime siis valmis hootame seda tuleviku autu tuli kohale kinnine kong kästi kõik sinna sisse minna saand see täis trobitud pandi uks kinni. Hakkas liikuma. Küll mõtlesime ei tea kuhu meid küll nüüd viiakse, jõutsime siis kohale autu peatus tehti uks lahti, küll oli kole meil silma paistis, kohisew must meri mis müllas weel suurest tuulest sääl seisi siis muhulaste jõrakas ja tugev kala-kuur Smuulide oma oli kord, see sai meil vangi kojaks, küll sääl oli rahwast midagi õutsat. Küll oli nuttu, küll oli suminad pidime aga kõwasti kinni hoidma üksteisest et ei lähe lahku.

ei läinud palju aega, kui käsk oli praami peale praam rullis meres kui sea-küna paljud jäid mere haigeks oksendamist oli palju ja hobuse sõniku vingu, kõik olid praami põhjas sirakili kui uimased Kerentskid poole söömaga ei seisand jalgade peal ma pistsi omale mõne sibula tasku siis ei lähe mere haigeks kui sibult sööb mul ei olnud häda, minule meri häda ei teinud Käisin alati mehega koos kalal noh mis ma sääl kala kuuris nägin ema ja õde, kes olid enem koju jõudnud, olid ka kala kuuris ma päris ehmatasin küsisi ema kääst kust sa siia sai ema pole vastanud sõnagi õde oli ka tumm ika saksa poisi jalalöögid tegid seljas valu. Jõutsime siis kohale selle molliga hommiku akas valgeks minema tõsteti praami laest luuk lahti

et võiks ka võõrama laewast näha Kästi välja tulla paljud ei sa omale jalgu alla vanad ja lapsed kellele meri palju häda tegi siis talutati neid välja ülalt praami laest käis luuk kust välja pääsesime siis tõmeti kui turski õnge otsas kes ei suutnud enam jalul seista. Küll oli hirmu kella kümne ajal jõutsime hommiku Vindavi (ilmselt on silmas peetud Ventspilsi –toim.), siis viidi meid jälle suure midagi oli othelli moodi maja pahmad olid juba maas, hootasid külalisi oli kuulda, et säält saab süüa hernesupi ja sea jalgu. Kõik hootavad suure isuga, et kõhud on kõigil tühjad, säält saab ometi süüa. Korjas sabase inimesed, et nüüd akatakse suppi andma öeldi kellel kopsik on kaasa see saab vihad kohwi kellel kopsikud kaasas pole jääb ilma.

Siis jähime nälja toidu peale selle viha kohviga polnud paljudel midagi peale hakata pese neid sooli veel puhtamaks kodu ma leiwast veel teeb söögi isu, võta pole kusagilt midagi ma võtsin omale kolm liitrit suuri ube kaasa arwasin et need seisawad ei lähe halwaks, kui jälle wiimne nälg pistan jälle paar uba suhu, nii see meid hinges pidas vahest sai saksa poolt vihat kohwi ka peale ja jääe sõit läks saatusele wastu.
Noh olime siis Vindavis pahnas jälle öö ja päewa sinna ruumi tuli minna kõrgele kivi trepi mõlemast otsast käisid trepi astmed, aga uksest otse minna võisid kuristiku lennata sääl ei olnud mingid kaitset ees, kes seda päewa tähele ei panud no tuli öö. Oli nii üks kuus meetrid alla waadata all oli hoow

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 74 korda, sh täna 1)