Ehitusmees Tarmo Paas tõi oma õmblusmasinate kogu rahvale vaadata

Ehitusmees Tarmo Paas tõi oma õmblusmasinate kogu rahvale vaadata

 

Valjalas elav Tarmo Paas (fotol) on õmblusmasinate ja nende valumetallist jalgade kollektsioneerimisega tegelenud võrdlemisi lühikest aega, vaid 5–6 aastat.

Selle aja vältel on aga ehitusmehena leiba teeniv mees suutnud luua vägagi muljetavaldava kogu, mida ta möödunud neljapäeval esitles Kuressaare linnuses Saaremaa muuseumiga koostöös avatud näitusel.

Kollektsionääri sõnul köidavad teda esmajoones just õmblusmasinajalgade ornamendid ja mustrid. Õmblusmasinad ise nii põnevad ei ole.

Näitusel on väljas umbes 40 masinat ja 25 jalga. Täpset arvu Paas ei tea, aga see polevat ka tähtis. Sest ju ma ikka aru saan, kui muuseumil tekib salakaval idee mõni eksponaatidest endale jätta, lisas ta muigamisi. Umbes sama palju õmblusmasinate jalgu ja masinaid endid on Paasil veel varuks. Kõike ju kodus hoida ei saa, palju kraami on kogunenud nende väheste aastate vältel, nentis ta.

Enamik õmblusmasinaid ja nende valumetallist jalgu on jõudnud Tarmo Paasini läbi Rakveres elava hea tuttava Juhan Võsu. Tema vahendab Paasile peamiselt Eestist pärit kraami. Aga Tarmol on ka internetist tõmmatud ligi tuhandeid pilte jalgadest ja masinatest, hinnad kõik ilusti juures. Ainult osta!

Ühe masina on ta saanud ka Saaremaalt, Kihelkonnalt. Kõige kaugem eksemplar on tulnud Hollandist, ise on ta käinud kraami toomas Lätist ja sealt on talle ka saadetud nii mõnigi väärt ese. Alles mõni päev tagasi jõudsid viimased saadetised pärale.

“Enamus on ära roostetand, siin pole muud kui vana mootoriõliga üle tõmmata,” lausus Paas.

Ainult üks tema masinajalgadest ei lähe iial rooste – see on Kodila mõisast pärit puidust jalg. Tarmo Paas oli oma sõnul tõeliselt üllatunud, kui avastas, et see õmblusmasinajalg on puidust ja mitte metallist nagu ülejäänud. Kõige haruldasem olevat tema kogus Saksa päritolu, aga Ameerika firmasildiga Singeri masin. Ja samas kõrval veel teinegi Singer, kuid Austrias toodetud.

Aga miks prügimäele, kui on olemas inimesed, kes selliseid asju koguvad, mida teised väärtusetuks peavad. Sest Paasi tsiteerides: “Noh, need masinad, need on ära loobitud, tavaliselt. Eestis neid ei kogu keegi. Aga jalgu ikka müüakse. Need on ikka hinnas. Jalad on põhiline väärtus.” Sest jalgu saab ju kasutada ka dekoratiivsete laudadena. Silmale ilus vaadata. Tarmo Paasil on unistus: teha endale oonüksist õmblusmasinajalg.

Tema kogu kõige vanem eksponaat on pärit aastast 1864 – Inglismaalt pärit õmblusmasinajalg. Ja kõige vanem masin pärineb aastast 1876. Samuti on Paasi kogus üpris ebatavalise välimusega õmblusmasinaid, need on valatud, peaaegu ühest tükist koosnevad. Sellisest jääb tahtmatult mulje kui kompaktsest minivormi surutud masinast.

Saaremaa muuseumi direktori Endel Püüa sõnul oleks väga tore ja teretulnud, kui õmblejad ja õmblusfirmad näeksid selles näituses vahvat reklaamivõimalust.

Peale õmblusmasinate on Tarmo Paasil teisigi kogusid. Näiteks üsna aukartustäratav kollektsioon ahjuustest. Küsimuse peale, et kas järgmisena teeb ta näituse oma ahjuustest, vastas mees muiates, et võimatu see pole. Samuti on tal oma sõnul üht-teist militaarkraami, üsna haruldast kaupa muuseas.

Näitus jääb avatuks kolmekuningapäevani. Ja nagu Tarmo Paas ise ütles, siis tema kogu on ikka selleks, et näidata ka teistele, milliseid “massinaid” ilmas olemas on, “sest ega eestlane ei teagi ju midagi suurt peale Singeri”. Nüüd on igal saarlasel võimalik minna ja harida ennast vähemalt õmblusmasinate ja nende jalgade osas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 682 korda, sh täna 1)