Mõned asjalikud meeldetuletused autojuhile sügis-talviseks hooajaks

Kellakeeramisega on meie õhtud muutunud pimedamaks ja küllap heidame pilgu aknast õue igal hommikul, enne kui uksest välja astume. Mine tea, äkki on öö jooksul talv saabunud.

Värskelt suvel autokoolist tulnutel võiks küll kõik õpitu meeles olla, aga paraku on see tihti rohkem teoreetiline ning näiteks uus ja ootamatu kogemus esimese libedaga võib osutuda ehmatuseks. Mõni asi kulub mälu värskendamiseks ära ehk ka vanemale juhile.

Sõit pimedal ajal

Sügis ja talv oma pika ja pimeda ajaga nõuab juhilt rohkem tähelepanu, et kõike vajalikku märgata, ja ka seda, et ta ise oleks teistele nähtav. Pimedal ajal juhtuvad pooled liiklusõnnetused, kuigi päris öösel on liiklus kuni kümme korda hõredam. Tüüpilised õnnetused on sõidukite omavahelised kokkupõrked, teelt väljasõidud ning otsasõidud valgustamata jalakäijatele ja takistustele. Siit kohe esimene hoiatus: vali sobiv sõidukiirus ja lülita oma sõiduki tulesid ringi ajaliselt võimalikult täpselt, et vältida ohtu.

Võtame ühe näite kohtumisest jalakäijaga. Vastassuuna liiklus on võrdlemisi tihe, nii et enamiku ajast sõidame lähituledega. Teepeenral kõndivat tumedates riietes jalakäijat on lähitulede valguses võimalik märgata ca 25 m, heledates riietes 60 m ja helkuriga 125 m kauguselt. Kui meie sõiduki kiirus on kuni 60 km/h ning tekib taoline otsasõidu oht, saame kuiva kattega teel pidama umbes 35 m kaugusel. Kui tee on märg, venib peatumisteekond 50 meetrini, libedal-lumisel teel kuni 85 meetrini.

Seega kui sõidame 60-ga, pääsevad löögist helkuriga jalakäija ja napilt ka heledates riietes inimene. Aga kes sõidab maanteel vaid 60-ga? Üldjuhul sõidetakse ikka kiiremini. Kui oled “korralik” ja sõidad maanteel 90-ga, kulub peatumiseks kuival teepinnal ligi 70 m, aga sellest ei piisa, et küll heledates riietes, ent helkurita jalakäijale mitte otsa sõita. Libedal-lumisel teel võib peatumisteekond ulatuda kuni 180 meetrini, mille puhul pole ka helkurist enam abi.

Statistika ütleb meile, et 2006. aastal oli peaaegu iga kolmas Eestis liiklusõnnetuses hukkunu jalakäija. Sel aastal on aga märgata ühesõidukiõnnetuste osakaalu kasvu, mis on andnud poole hukkunute arvust. Siin ei saa juht enam kedagi teist süüdistada peale iseenda.

Kuigi juhtide hulka lisandub hulgaliselt noori inimesi, kelle silmanägemine on, nii nagu ta on, ent siiski parem vanematest, kasvab samuti üle 50-aastaste juhtide osakaal, juba elanikkonna vananemise tõttu. Vastavate asjatundjate väitel näevad eri vanuses juhid liiklust erinevalt.

Kui 20-aastase silmapupilli suurus on öösel kuni 8 mm, siis 60-aastasel jääb see umbes 4 mm juurde ja see tähendab, et pilt, mis vanemale juhile tema nägemisväljas avaneb, pole nii kirgas ja arvestades ealiste muutuste mõju, peaks ta olema ettevaatlikum. Siiski võib öelda, et vanemad juhid on korrektsemad liiklejad.

Tulede kasutamisest

Me lülitame tulesid ümber eesmärgiga mitte pimestada vastutulevat juhti. Kuna silmad kohanevad tugevama valgusallikaga, siis pimestamise korral ei pruugi me enam märgata muid vähemvalgustatud objekte ning võib tekkida otsasõiduoht kas või näiteks jalgratturile.

Kaugtulesid ei peaks lähituledeks ümber lülitama ka liiga vara, vaid LE-s märgitud distantsilt, s.o ca 300 m kauguselt. Muidu sõidad pimedas suure kiirusega, aga nähtavust sellise kiiruse tarvis ei ole. Et nägemine taastuks kiiremini, võib juht lülitada lähituled kaugtuledeks tagasi umbes 10 m enne sõidukite kohakutijõudmist. Sel juhul pole enam pimestamisohtu.

Tuletaks meelde ka seda, et udutulesid võib kasutada vaid halva nähtavuse korral. Neid lihtsalt niisama sisse lülitada ei tohi. Kui esineb udu või tuiskab vms, siis palun väga – selleks need ongi.

Seisval sõidukil tuleb aga lähituled maha võtta. Isegi meie maakonnas on juhtunud õnnetusi, kus öösel on peatunud, aga põlevate lähituledega sõiduki varjus seisnud inimesele otsa sõidetud. Julgemalt võiks kasutada ka ohutulesid ja juht, kes toimetab peatunud auto juures, peaks samuti kandma helkurit.

Sõit libeda teega

Vaata üle oma sõiduki “jalanõud”. Kui autol on all suverehvid ja neid talverehvide vastu vahetada pole võimalik, tuleb auto alates 1. detsembrist garaaži jätta. Sõitmiseks tuleb aga suverehvid asendada talverehvidega, mis võivad olla naastudega e naeltega või ilma. Eestis võib praegu “naelkummidega” sõita, aga minu andmetel Lätis näiteks enam mitte.

Naastudeta talverehvid võivad olla kas tugevama või pehmema kummiseguga. Viimaseid nimetatakse lamellrehvideks ja need teevad oma tööd lörtsisel teel peaaegu nagu “kuivatuspaber”, aga suvel kuiva ja kuumaga võid saada need siledaks juba jaanipäevaks – kuluvad kiiresti.

Talverehvid on kohustuslikud , nende turvisemustri sügavus peab olema vähemalt 3 mm.

Talvine tee on paiguti väga erinev

Lumine tee võib olla rohkem või vähem kinnitallatud, mis mõjutab rataste veeretakistust. Teel võivad esineda pikisuunalised lörtsivallid, mida ei pea ju ilmtingimata kogu aeg lõikama (näiteks möödasõiduks), või põiksuunalised tuisuvaalud, mille läbimisel tuleb hoida rooli tugevamini, olles enne seda kiirust vähendanud.

Kui sõidad näiteks teel nii, et parempoolsed rattad liiguvad kinnitambitud libedal pinnal, aga vasakpoolsed puhtamal, parema pidamisega asfaldil, siis blokeeritud piduritega kisub rataste erineva haardumise tõttu autol parema külje ette.

Üldse peab meeles pidama, et igasugused järsud rooliliigutused ja aktiivne pedaalide tallamine on rohkem jääraja teema ja maanteeliikluses seda viljeleda ei saa. Kui heades oludes saab juht ligi 95% infost nägemismeele kaudu, siis libeda teega jõuab temani ligi 20% infost hoopis nn “istmikumeele” kaudu.

Seetõttu on vajalik maksimaalne kontakt istmega ja näiteks sportistmetel ongi küljed toestatud just kontakti pärast. Tajudes, et “vist on libe”, tuleb kiirust sujuvalt vähendada ja jätkata ohutu tempoga. Kiilasjää e nn musta jää puhul on roolikeeramine kuidagi eriti kerge ja tuleb arvestada mitmekordse pikivahe ning eriti väikese kiirusega.

Sel puhul tekitab nõrgimgi piduri rakendamine külglibisemist. Kui kiilasjää ilmneb ootamatult, tuleb vältida rooli pööramist ja läbida selline teelõik ühtlase kiirusega, hakates tasapisi gaasipedaali vabastama.

Ristmikele lähenedes lülitada aegsasti sisse madalam käik. Kiilasjääl vajutada kohaltminekuks gaasi väga nõrgalt või lülitada sisse teine käik.

Sattudes külglibisemisse

Kõigepealt oleks kasulik meelde tuletada, et kergem on külglibisemist vältida kui sellest välja tulla. Seepärast valigem sobiv olukorrakiirus! Aga kui siiski…

Tundes, et auto tegi imeliku liigutuse ja kisub kõrvale, võib kergema variandi puhul säilitada juhitavuse ka lihtsalt gaasipedaali vabastades. Mõnikord aga sellest ei piisa ja sel juhul on üks universaalne soovitus: lase rattad vabalt veerema! Selleks vajuta siduripedaal põhja!

Samal ajal pööra rooli libisemise suunas ning libisemise lõpul pisut enne auto otseksminekut pööra rooli tagasi. Kui hilined roolipööramisega tagasi, võib auto minna juba külglibisemisse vastassuunas. Kui mingil põhjusel on libisemine läinud 90 kraadini, siis selle sõiduki juhitavust pole enam võimalik taastada. Jääb üle järgmine variant: sidur ja pidur põhja, et vähendada kiirust miinimumini ja ühtlasi võimalikust kokkupõrkest tulenevaid tagajärgi.

Külglibisemise tekkimisel ei tohi sattuda paanikasse, aga sellest sõbralikust soovitusest on vähe kasu, kui puudub teadlikkus, kuidas õigesti tegutseda. Sattudes libedal külglibisemisse, kipub jalg liikuma automaatselt piduripedaalile, aga see on kurjast. Sõiduautol rakendub esipidur paremini, mis suurendab tagaosa külglibisemist veelgi. Kuigi on üsna imelik piduripedaali vabastada, tee seda siiski! See peab olema teadlik tegevus. Seejärel sidur alla ja sujuv roolitöö.

Uuematel autodel on peal elektroonilised lisaseadmed, mis elimineerivad eelpoolkirjeldatud probleemid külglibisemise algfaasis. Sõiduki kulgemine tundub olevat väga turvaline ja kiirus muudkui kasvab. Aga ettevaatust – ega füüsikaseaduste vastu ikka saa.

Automaatkastiga sõidukil pole siduripedaali. Drive-käiguga libisemisse sattudes ei ole muud kui gaas maha. Kuuldavasti eksisteerivat probleem, et mõnel automargil tekib drive-käiguga mootoriga pidurdamine, teistel mitte. Endal kogemus puudub, aga ostes autot, tuleks sellised üksikasjad, sh elektrooniliste lisaseadmete olemasolu ja nende praktiline tähendus endale täpselt selgeks teha.

Takistusest kõrvalepõikamine

Takistuseks võib olla ebasobivas kohas seisev sõiduk või näiteks mingi teele kukkunud puunott. Autokoolide libedarajal on selleks nn “põdrakatse”, mida läbitakse erinevate kiirustega, kuni harjutuse sooritamine osutub võimatuks.

Takistusest kõrvalepõikamiseks tuleb kõigepealt vähendada tugevasti pidurdades kiirust, hoides rattaid otseasendis, ja seda koos siduri allavajutamisega. Ilma ABS-ta sõidukil tuleb pidurdada tippides, s.t korduvalt piduripedaalile vajutades, et vältida blokeerumist. Kui pidurdusteekonnast ei piisa, tuleb piduripedaal vabastada ja sidurit jätkuvalt lahutades mööduda takistusest sujuva roolikeeramisega. Libedaga on see võimalik siiski vaid juba vähendatud kiiruse korral.

Margus Mäemets,
liiklusõpetaja,
Taavo Tenno autokool

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 246 korda, sh täna 2)