Väärtushinnangute kujunemine algab kodust

Väärtushinnangute kujunemine algab kodust

 

Tartu ülikool ei ole ainus võimalus. Eelmisel teisipäeval ilmunud arvamusloos, mille oli kirjutanud üks kaunis noor Tartu ülikooli tudengipreili, jäi mind väheke häirima üks mõte.

Nimelt nagu ei ole erakõrgkoolid üldse mingid kõrgkoolid ja ükski teine riiklik ülikool nagu poleks ka miskit. Vaidlen sellele raudselt vastu. Tuues näite ärieetikast, ei ole hea tava maha teha konkureerivaid ettevõtteid, nii ka ülikoolide puhul. Kindlasti on neis igaühes midagi head.

Kas ülikooli vanus on määrav hea hariduse andmiseks? Kindlasti mitte. Tänased erakõrgkoolide õppejõud on paljud ka ise kunagi lõpetanud sellesama Tartu ülikooli, mis minu arvates on andnud kõigile oma tudengitele kaasa mõtte, et nende kool on parim. Mõistan, et Tartu vaim on tugev ja see väärib kindlasti omaette tunnustust.

Ajakirjandusest on juba pikemat aega läbi käinud sõnum üliõpilaste arvu vähenemisest meie kõrgkoolides. See toob juba välja populaarsed ja vähempopulaarsed kõrgkoolid. Kindlasti ei ole aga kõigile kõrgkooli õppima minna soovijatele sellist pead antud, et riigiülikooli pääseda. Eraülikool annab aga äsja gümnaasiumi või kutsekooli lõpetanud noorele siiski võimaluse edasi õppida. Kutsekooli lõpetanu võib minna edasi õppima eriala, millega ta on juba alustanud, või valida midagi uut. Erakõrgkoolid annavad samamoodi kvaliteetse ja korraliku kõrghariduse kui riiklikud.

Saaremaa on nähtavalt muutunud gümnaasiumilõpetanutele atraktiivsemaks tänu siia tekkinud võimalustele omandada kõrgharidus. Meie maakonna jaoks on see üks võimalus, kuidas rohkem noori siia edaspidi ka tööle jääks. Tänu TTÜ Kuressaare kolledžile ja Mainori kõrgkoolile on Saaremaal ka väljast tulnud õppijaid.

Saarlased on alati olnud üks uhke rahvas. Minnes mujale õppima või tööle, ei tohiks aga kodusaart ära unustada ning ennast juba teise piirkonna elanikuks tituleerida.

Kultuurne lapsepõlvest peale

See viib mind omakorda selle juurde, et väärtushinnangud on meile suuresti kodust kaasa antud. Minu vanemad on mulle juba väga varajasest noorusest peale rääkinud meie pere ajaloost ja sellega kasvatanud minus huvi ajaloo vastu. Olin veel laps, kui esimest korda vanematega koos peenes restoranis, teatris või muuseumis-näitustel käisin.

Ülemöödunud aasta jõulude ajal külastasin koos rühma noorte inimestega üht meie linna paremat restorani. Mõni päev enne seda selgus aga, et osa nendest noortest pole kogu oma elu jooksul veel kordagi korralikus restoranis käinud ning restoran oli nende arvates näiteks Hesburger või mõni tavaline kohvik. Restorani õhtusöögile tulles oli vaatamata lühikesele etiketi tutvustamisele dressipluusis saabujaid mitmeid.

Hiljem koos sama grupi noortega KUMU külastades selgus, et neist vähesed olid külastanud enne mõnd kunstinäitust või muuseumi. Sel sügisel Kadrioru kunstimuuseumis käies oli olukord veidike paranenud, kuid huvi ajaloolise kunsti vastu endiselt tuhm. Nende kordadega sain täieliku ülevaate, milline on üks tavaline eesti pere. Muidugi on väga palju neid, kellel pole rahalisi võimalusi restorani või muuseumide ja teatrite külastamiseks. Kuid kui kodust pole inimesele mitte midagi kaasa antud, ei tule seda ka hiljem.

On väga kohutav vaadata tänaval jõlkuvaid noori, kes sülitavad tänavale või pruugivad valjuhäälselt ebatsensuurseid sõnu ning koolis saadavad õpetaja kes teab kuhu. Õpetaja peab aga keelt hammaste taga hoidma, sest vastasel juhul saab tema lastevanemate negatiivse tähelepanu osaliseks. Ka valitsuse ja riigikogu poolt annaks kindlasti midagi ära teha kultuuri ja kommete õpetamiseks.

Jäägu kõlama minu mõte: kui noorele inimesele ei ole kunagi õpetatud etiketti, kombeid ja kultuuri, ei saagi ta neid kunagi õieti tundma. See noor inimene, kes on juba lapsepõlvest peale omandanud tänu tublidele vanematele kultuurse harituse, mõistab ka seda, milline on tõeline maailm, mis meid ümbritseb.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 195 korda, sh täna 1)