Mees, kes viis Saaremaa Läände ja avastas orhideeliigi

Mees, kes viis Saaremaa Läände ja avastas orhideeliigi

 

Selle nädala alguses tähistas 60. juubelisünnipäeva Tarmo Pikner, Saare maavalitsuse praegune arengu- ja planeerimisosakonna juhataja. Võib vist julgelt öelda, et maakonna ajaloos on ta endale koha igati kindlustanud – oli ju tema see, kes pea kaks aastakümmet tagasi alustas tööd selle nimel, et meie saart maailmas laiemalt tutvustada.

Tänu sellele on Tarmot sageli isegi Saaremaa esimeseks (ja seni ka ainukeseks) “välisministriks” kutsutud.

Kuid ajalugu on ta teinud veel ka teises valdkonnas – meid ümbritseva loodusilu avastamisel. Pean silmas mõne aasta tagust sündmust, mil eesti pressis levis teade, et üks Saaremaalt pärit tagasihoidlik riigiametnik on tänu oma hobile uue orhideeliigi avastanud.

Meie kohtumise alguses ütles Tarmo kohe, et tema senine tegevus – väliskontaktide loomine ja hoidmine – on tänasel ametikohal mõnevõrra tahaplaanile jäänud. “Praegu juhin maavalitsuse arengu- ja planeerimisosakonda,” rääkis ta, “ja välissuhtlusega puutun kokku niivõrd, kuivõrd mu ametikohustused seda võimaldavad.”

“Välisministriks” saamine

Meenutades aga kahe aastakümne taguseid aegu märkis Tarmo Pikner, et ega ta tookord selles Saaremaale tagasitulekus kuigivõrd kindel polnud. “Töötasin siis pealinnas põllumajanduskoondise Agro välissuhete osakonna juhatajana,” ütles ta.

Ja kuigi sel ametikohal oli sõltumatust ja omaalgatuslikkust vähe, sest kogu tegevus tuli alati kooskõlastada Moskva teatud ametiasutustega, pakkus säärane amet provintsis asuval väikesaarel töötamisega võrreldes siiski palju enam. Kõik muutus aga ootamatult ja seda tänu uuele, palju liberaalsemale ajale ning ühe Saaremaa kõrge ametimehe suurepärasele veenmisoskusele.

Kui algas perestroika ja “raudne eesriie” hakkas kerkima, piirid avanesid ja kogu elu veidi vabamaks muutus, ega siis kohe neid välismaa asjatundjaid kusagilt võtta olnud, seda eriti Eestimaa väikestes maakondades.

Seepärast on vahest just selle asjaoluga seletatav, et tollase Kingissepa rajooni täitevkomitee esimees (täna nimetame sellisel ametikohal olevat inimest maavanemaks) Ants Tammleht otsis Tallinnast välja Saaremaalt pärit mehe, kel oleks vabast maailmast pärit inimestega kas või mingigi suhtlemise kogemus. “Tammleht kui maavanem lihtsalt vajas ühte inimest,” meenutas Tarmo, “kes paneks paika või vähemalt algataks Saaremaa jaoks välissuhtlemise. Mõnevõrra ma ju seda valdkonda tundsin ja tänu tema veenmisele siia tööle sattusingi.”

Alguste algus

Tarmo Pikner jätkas: “Esimene Lääne tsivilisatsiooni kuuluv saar, mis geograafiliselt meile kõige lähemal paikneb, on Gotland. Nii kujuneski minu esimeseks tööülesandeks suhete sisseseadmine selle Rootsi riigile kuuluva saarega.”

Peagi saabuski ajalooline hetk – pärast aastakümneid kestnud sunnitud pausi sõitis Saaremaa ametlik delegatsioon 1980. aastate lõpul Gotlandi saarele kaatriga külla. Lähiajaloos oli see esimene kord, kui meie saare juhtivad ametnikud iseseisvalt välismaale ametlikule visiidile siirdusid.

“Tõsi, kuigi tegelesin selle külaskäigu ettevalmistusega, siis mingitel põhjustel ise ma selle esimese delegatsiooni koosseisus polnud,” märkis Tarmo. “Aga kui teist korda Gotlandile sõideti, siis olin juba kaasas.”

Ametliku koostöö kokkuleppeni Gotlandi saarega jõuti 1989. aasta septembris. Selle tõestuseks on Tarmo Pikneril ette näidata küllaltki arhailise väljanägemisega ja aja jooksul juba veidi kolletada jõudnud paber – arhailisena tundub paber vist seepärast, et tekst sellel on trükitud vana mehhaanilise kirjutusmasinaga.

Ja kuigi Saaremaa välissuhete sisseseadmine algas Gotlandiga, polnud, meenutas Pikner, selle saarega sõlmitud kokkulepe siiski esimene. Siin jõudsid gotlandlastest ette nende naabrid Ölandi saarelt. Tarmo sõnul oli põhjus selles, et Ölandil elas tookord üks aktiivne välissaarlane, kes sealt poolt energiliselt asju ajas, ja nii kirjutatigi 1989. aasta 20. aprillil just Ölandiga alla esimene koostööprotokoll.

Tuli kui nool, valge jutt taga

Pärast Rootsi riigi koosseisu kuuluvaid saari tulid juba järgmised koostööpartnerid: Bornholm Taanis, Soome Ahvenamaa ning siis veel Soomest Turu ja Tammisaari piirkond. Samal 1989. aastal toimus ka B-7 koostöövõrgustiku asutamine. Tarmo mäletab, et esimene laev, mis saabus siia n-ö vabast maailmast, tuli Tammisaarist. Ka see oli 1989-ndal, Saaremaa välissuhtluse jaoks murrangulisel, aastal.

“Veere oli siis Lääne-Saaremaal ainuke sadam, kuhu laevad võisid sisse sõita,” meenutas ta. “Mäletan, et seisime oma vana Volgaga kai peal, Nõukogude piirivalve laevad olid merele sõitnud… ja siis äkki ilmuski see soomlaste kiirkaater, valge jutt taga! Soomlased sõitsid sirgelt Vene sõjalaevadest mööda ja võttis tükk aega, enne kui need jõudsid ümber pöörata. Igatahes kui püssimehed lõpuks taas Veere sadamasse jõudsid, võõrustasid soomlased meid juba oma luksuslikul kaatril.”

Lemmiklaps Euromaja

Oma tegevuse suurimaks saavutuseks peab Tarmo Pikner Euromaja projekti käivitamist 1994. aastal. “Ma ei varja, et Euromaja loodi selleks, et saada Euroopa Liidust lihtsamalt kätte abivahendeid oma piirkonna edasiseks arendamiseks,” märkis ta, nõustudes mõttega, et omal ajal ja omas kohas oli Euromaja väga õige algatus.

“Mõnes mõttes olime tookord ees isegi meie naabritest soomlastest ja rootslastes, kes siis, 1994. aastal, euroliitu veel ei kuulunud,” rääkis Pikner. Tema sõnul andsid idee Euromaja loomiseks, et Brüsseliga paremini suhtlemist korraldada, kolleegid Bornholmilt. (Astus ju Taani Euroopa Ühendusse juba 1973. aastal.) Kui Euromaja Kuressaares tööd alustas, siis vähemalt alguses tehti tööd veel selle nimel, et ka rootslastele ja soomlastele õpetust jagada, kuidas eurobürokraatia rägastikus käituda.

“Kui aga vaadata Saaremaad Eesti tolle aja kontekstis,” jätkas ta, “siis ega meil mujal n-ö perifeerias selle välissuhtlemisega üldse ei tegeletudki.” Pikner meenutab uhkusega aegu 1990. aastate keskpaiku, kui tal tuli korduvalt Tallinnas majandusministeeriumis käia Euromaja töid ja tegemisi tutvustamas.

Toimetamine Euromajas võimaldas ka kohtumisi huvitavate ja kuulsate inimestega – taasiseseisvunud Eesti esimene president Lennart Meri, Soome president Tarja Halonen ja Taani kunagine välisminister Uffe Ellemann-Jennsen. Mis puutub suurriikide liidreisse, siis nemad satuvad siia Euroopa ääremaale siiski harva. Suurriikide liidritest on Tarmo põgusalt kokku puutunud vaid Saksamaa omaaegse kantsleri Helmut Kohliga.

Dactylorhiza osiliensis

Sellist kaunikõlalist ladinakeelset nimetust – kui korrektne olla, siis tuleks siia veel ka lisada sõna “pikner” – kannab orhideeliik, mille Tarmo mõned aastad tagasi oma praeguse suvekodu läheduses Lääne-Saaremaal leidis. Maakeelde tõlgituna oleks selle orhideeliigi nimi Saaremaa sõrmkäpp.

Oma avastusest rääkides pöördus Tarmo Pikner tagasi kaugemasse minevikku. “Juba lapsepõlvest saadik olen looduse ja tema ilu vastu suurt huvi tundnud,” ütles ta. Kui aga sinu kodu asub Lääne-Saaremaal, siis puutud orhideedega paratamatult kokku. “Orhideede kontsentratsioon on seal niivõrd suur, et ma lihtsalt pidin neid uurima ja imetlema hakkama.”

Omaenda liigini jõudis Tarmo aga aastaid kestnud tegevuse tagajärjel. “Mulle meeldib looduse ilu, sealhulgas ka orhideesid fotografeerida. Aastate jooksul on neid lillekesi minu objektiivi ette niivõrd palju sattunud, et olen neid omavahel võrrelnud, ja ühel heal päeval sattusingi isendi peale, mis minule tundus kuidagi eriline,” meenutas ta.

Alguses näitas Tarmo seda tema meelest uut orhideed Viidumäe looduskaitseala töötajatele, seejärel konsulteeriti juba palju suuremate asjatundjatega – ja selguski, et mitte kuskil teaduslikus kirjanduses pole sellist liiki varem fikseeritud. Nii see Dactylorhiza osiliensis ilmavalgust nägigi.

Oleks vist õige väita, et kui Euromaja loomisega on Tarmo Pikner jäädvustanud end Saaremaa ajaloos, siis uus lilleliik jätab tema nime kindlalt teaduse ajalukku.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 251 korda, sh täna 1)