Oma kodus kontvõõraks

Oma kodus kontvõõraks

 

Mida arvata peremehest, kes katab uhke peolaua, kuid mõne majalise jätab seda söömaaega vesise suuga pealt vaatama? Just säärase, kontvõõra kombel kohtlemise vääriliseks on valitsus eelarvet koostades pidanud omavalitsusi.

Järgmise aasta riigieelarve maht on tõesti aukartustäratav, kuid seda enam teeb muret, et kavandatavad kulutused sinna sisse ikka ära ei mahu. Nii et jutt alalhoidlikust eelarvepoliitikast ja ülejäägiga eelarvest on pehmelt öeldes avalikkust eksitav.

Ehkki, arvestades meie riigi tänast investeerimisvajadust ja reservides oleva raha tootlikkust, ei ole ma kindlasti ülemäärase reservidesse paigutamise pooldaja, kuid praegu on ilmselge, et valitsus sõna otseses mõttes hämab. Väike tähelepanek – arvestades erakorralisest aktsiisitõusust saadavat 2,2 miljardit lisakrooni eelarvesse, tahaks küll küsida, et mis eelarve ülejäägist või puhvrist siin üldse rääkida saab?

Päris vaeslapse ossa on uues eelarves jäetud kohalik omavalitsus. Valitsus pole sisuliselt arvestanud omavalitsuste ettepanekuid tulubaasi püsivaks kasvatamiseks, edupartei täidab vaid oma valimislubadusi. Ilmselt ei raatsi riik kõigi omavalitsuste ees oma rahakotti lahti lüüa. Tallinna lähivaldades tulumaks loomulikult kasvab, kuid kaugemates paikades on pilt teine: tasandusfondi maht ei kasva, kohalike teede remondiraha kasvab vaid läbi aktsiisitõusu ja ka sealt soovib valitsus osa oma suva järgi “prioriteetsetele objektidele” jagada.

Samuti jääb omavalitsuste tulumaksuprotsent käesoleva aasta tasemele, mis on omakorda selge signaal, et omavalitsuste tulubaasi kasvule on tõmmatud pidurid. Peaminister kiitleb eelarve enneolematu kasvuga ja teatab omavalitsustele üleolevalt, et ärgu nad sellisest tõusust, nagu oli sel aastal, enam unistagu. Käesoleva aasta 27% asemel ongi kavandatav kasv
16 % – on üsna kindel, et omavalitsuste kulud kasvavad oluliselt rohkem. Eriti küüniliselt mõjub siikohal hõiskamine, et 250 miljoniga ehitatakse uusi lasteaedu ja see olevatki omavalitsuste rahastamise üks põhialuseid.

Kahjuks saab selle raha eest ehitada heal juhul ehk viis korralikku lasteaeda, võrdluseks olgu siinkohal öeldud, et ainuüksi Rae ja Tartu vallas on neid rohkem vaja. See on ehe näide, et valitsus ei soovi näha omavalitsuste tulubaasi süsteemset ja terviklikku kasvu, vaid tegeleb n-ö nipsasjadega, mis paraku ei taga omavalitsuse pidevat ja ühtlast arengut.

Kui aktsiiside kiiret tõstmist põhjendati kevadel vajadusega pääseda eurotsooni, siis tänaseks on jutt esimesel võimalusel euroga ühinemisest unustatud. Nüüd kuuleme, et aasta siia-sinna, vahet pole.

Võib-olla polegi, aga siis ei oleks maksnud ka rahvale valetada, et aktsiise tõstetakse vaid eurokõlblikkuse saavutamiseks. Sedagi nippi oli hädasti vaja vaid valimislubaduste elluviimiseks ja eelarve täitmiseks. Eesmärk pühitseb abinõu – mis loeb siin see, et sellega mängiti teadlikult trumbid kätte niigi suurenevale inflatsioonile.

Ainuüksi seetõttu ei maksa inimestel mitte unistadagi elujärje paranemisest, sest kui üldine inflatsioon võibki püsida
8 % piirimail, siis reaalse ostukorvi osised kallinevad tõenäoliselt kaks korda rohkem. Eriti annab see aga tunda n-ö viimaste tuludetsiilide inimestele ja pensionäridele, kelle kogu sissetulek läheb toidupoolise ja eluasemekulude peale.

Kuigi eelarve kasv on enneolematu, siis kummalisel kombel teeb tänase valitsuse raha- ja maksupoliitika meelehärmi nii lihtsale inimesele, kelle elatustase ilmselgelt halveneb, kui ka ettevõtjale, sest vastupidiselt ilusale jutule üldine maksukoormus mitte ei vähene, vaid suureneb ja ka tööjõuturul läheb eraettevõtjal veelgi keerulisemaks. Üks õige peremees peaks ju hoolitsema selle eest, et tema majas, st riigis kõigil käsi hästi käiks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 44 korda, sh täna 1)