Et paremini mõista ennast ja teisi

Et paremini mõista ennast ja teisi

 

Edukas toimetulek kaasaegses maailmas nõuab paindlikkust tegutsemises ja käitumises, teravaid meeli ning oskust kohaneda väga erinevate inimeste ja situatsioonidega.

Õnnestumised meie igapäevaelus pole lihtsalt juhus, vaid on üksteisele järgnevad loogilised mõtlemis-, rääkimis- ja tegutsemismustrid, mis toovad kaasa teatud tulemuse.

Täiesti vältimatult ja paratamatult kontrollivad meie eelarvamused ehk teatud “taustaoletused” nii teadlikul kui ka alateadlikul tasandil meie “reaalsust” ja asjadest arusaamist. Uskumused on meie närvisüsteemi peamisteks filtriteks, mis määravad selle, kuidas me tajume välist reaalsust.

Saab eristada taustaoletusi:
mõtteprotsesside kohta
inimeste käitumise ja reageeringute kohta
suhtlemise kohta
õppimise, valikute ja muutuste kohta

Taustaoletused meie mõtteprotsesside kohta

“Kaart ei ole territoorium” – kaardi tegemine on hea analoog sellele, mida me teeme, kui anname maailmale tähenduse. Igaüks meist on oma peas väga palju kaarte: *kaardid sellest, kuidas asjad on ehk REAALSUS ja *kaardid sellest, kuidas asjad peaksid olema ehk VÄÄRTUSED.

Kõike, mida me kogeme, tõlgendame oma vaimsete kaartide kaudu, mille õigsuses harva kahtleme. Me lihtsalt oletame, et viis, kuidas me asju näeme, ongi see, kuidas need tegelikult on või kuidas need peaksid olema. Meie hinnangud ja käitumisviis aga tulenevadki sellistest oletustest. Reeglina märkame me maailma neid aspekte, mis meid huvitavad, ja ignoreerime teisi. Samas on maailm alati rikkam kui meie ideed tema kohta.
Väga piiratud uskumused ja ettekujutused muudavad maailma vaeseks, etteaimatavaks ja igavaks. Samas võib seesama maailm olla rikas ja vägagi põnev. (Näiteks: kunstnik, metsatööline, õpetaja ja bussijuht, kes kõnnivad looduses, saavad väga erinevate kogemuste osaliseks ja märkavad väga erinevaid asju.) Kui me käime maailmas ringi otsides rahuldustpakkuvaid tulemusi ja lahendusi, siis leiame need. Kui me kõnnime ringi probleeme otsides, leiame probleeme kõikjalt.

Inimesed reageerivad vastavalt oma sisemistele kaartidele – viis, kuidas me kogeme territooriumi, määrab ära ja kontrollib meie reageeringuid. Meie reageeringud on aga väga tugevasti seotud uskumuste, väärtuste, hoiakute ja mälestustega.

Oma peas kogeme me neid sisemisi kaarte lihtsalt kui “mõtteid”. Meie “meeltekaardid” mõjutavad otseselt meie füsioloogiat ja põhjustavad meis erinevaid siseseisundeid. Seisundid omakorda mõjutavad meie käitumist. Seega määrab meie maailmakogemise viis meie tegevuse. Näiteks: iluoperatsiooni edukalt läbinu võib “näha” end jätkuvalt inetuna. Miks?

Vaatamata välistele muutustele on tema “sisemised” kaardid jäänud samaks. Reageerime me aga vastavalt oma sisemistele kaartidele. Kui me tahame, et keegi muudaks oma mõtlemist, reageeringuid ja käitumist, siis peab kõigepealt muutuma tema “sisemine” kaart. Selleks, et suunata kedagi oma “kaarti” muutma, vajame paindlikkust suhtlemisel, et tekitada teises soovi oma “kaart” välja vahetada.

Tähendus toimib kontekstist sõltuvalt – kõik sõnad vajavad mingisugust konteksti selleks, et neil oleks tähendus, sest sõnad iseenesest ei sisalda mingit tähendust. Ühes kontekstis öeldud väide võib teises kontekstis tähendada hoopis midagi muud. Samuti võib ühes kontekstis toimunud tegevus teises kontekstis olla hoopis teise tähendusega.

Alati määrab just kontekst öeldu tähenduse. Näiteks: see, kuidas sa ütled oma emale, et teda armastad, erineb oluliselt viisist, kuidas sa sedasama sõnumit oma kallimale edastad.

Meeled ja keha mõjutavad paratamatult üksteist – meie meeled ja keha ei saa toimida teineteisest sõltumatult. Kuna meeled paiknevad meie kehas, siis süstides oma meeltesse mõtteid (nii meeldivaid kui ka ebameeldivaid), mõjutame seeläbi ka väga olulisel määral oma keha.

Meelte ja keha vastastikused mõjutused seletavad meditsiinist tuntud platseebo efekti, mis kujutab olukorda, kus inimesele antakse nn valetablett, kuid ta usub, et see oli tõeline ravim, ja samas tema haigussümptomid taanduvad ning inimene paraneb, ehk siis meie mõtted mõjutavad väga olulisel määral seda, kui terved me oleme.

Individuaalsed oskused on meelesüsteemide kasutamise ja kindla järgnevuse tagajärg – see, kuidas me mõeldes, kogedes ja käitudes kasutame oma meelesüsteeme, loob meie oskused. Välismaailmast kogutud ja seejärel talletatud pildikesi, helisid, aistinguid, lõhnu jm kasutame me oma oskuste ülesehitamiseks.

Näiteks hommikune ülestõusmine. Kuidas sa tuled sellega toime? Mis võimaldab sul tegutseda sel moel, et saad voodist välja? Mida teed oma peas sellist, mis paneb sinu keha liikuma, et üles tõusta? Esmalt kuuled äratuskella helinat, seejärel lausud endale, et tuleb tõusta. Siis tekib sul voodist tõusmise tunne.

Seejärel mõtled, et kui sa kohe voodist ei tõuse, jääd tööle hiljaks ja sellest tuleb ebameeldivusi. Sisedialoogi tulemusel endaga jõuabki teadmine voodist väljumise vajalikkusest sinu kehasse ja see paneb sind tegutsema.

Me austame teiste inimeste maailmamudeleid – me näeme maailma mitte sellisena, nagu oleme meie (või nagu oleme vormitud seda nägema). Kui avame suu, et kirjeldada, mida näeme, kirjeldame me tegelikult ennast, oma tajusid ja uskumusi. Kui teised meiega nõus ei ole, mõtleme kohe, et nendega on midagi valesti. Ent inimesed näevad ja kogevad asju erinevalt, sest igaüks vaatab maailma oma pilguga.

Aktsepteerides seda, et igaühel on oma ainulaadne maailma kaart, hakkame mõistma ja aktsepteerima erinevusi ja sedagi, et iga inimene on ainulaadne.

Taustaoletused inimeste käitumise ja reageeringute kohta

Inimene ja tema käitumine pole üks ja seesama – inimese käitumine võib väljendada tema väärtusi, eelistusi, uskumusi, ent inimene tervikuna ei ole tema käitumine. Mõistes seda, et inimene näitab mingit käitumisviisi, mis asub erineval tasandil tema identiteedist, on tõenäoline, et mingis teises situatsioonis mingil muul ajal võib see inimene käituda hoopis teisiti.

On suur vahe, kas ütleme, et keegi on jabur või keegi käitus jaburalt. Esimene väljendusviis eraldab automaatselt inimese oma kontekstist ja suunab otsima tema seest midagi, mis on jabura käitumise põhjuseks.

Sellega on inimene “sildistatud”, paika pandud ja jaburat käitumist peetakse tema põhiolemuse juurde kuuluvaks. Kui väidame, et keegi käitus jaburalt, siis tekib huvi selle vastu, mis toimub inimese kontekstis (tema suhetes), soov aru saada, miks ta näitab sellist “erinevust” oma käitumises ja kuidas on selline käitumine antud kontekstis talle kasulik.

Igasugune käitumine on mingis kontekstis praktiline ja kasulik; igasuguse käitumise aluseks on positiivne kavatsus – see väide rõhutab seda, et kõik, mida inimene teeb, on tehtud selleks, et liikuda mingisuguse eesmärgi suunas ja rahuldada mingisuguseid vajadusi.

Soovimatutest käitumisviisidest vabanemiseks ei tule püüda mitte neid tahtejõuga lõpetada, vaid tuleb leida teine, parem viis oma kavatsuste elluviimiseks. Selline viis, mis on rohkem kooskõlas inimese isiksusega.

Me hindame käitumist ja muutusi lähtuvalt kontekstist – vaadeldes mingit käitumist, tuleb meil arvestada kogu süsteemi (inimene ise, perekond, sõbrad, töökaaslased jne) ja hinnata selle käitumise kasulikkust selles kontekstis. Ühes inimeses sisaldub mitmeid erinevaid isiksusi, kes elavad koos keerukas omavahelises liidus ühe ja sama kesta sees.

Püüdes tekitada mingit muutust, tuleb alati arvestada inimese isiksuse erinevate osadega ja küsida: kas sellel muutusel võib olla mingeid negatiivseid tagajärgi isiksuse mõnele osale? Samuti peame muutuste puhul arvestama ka laiemat suhete konteksti ja küsima: kas see muutus sobib terviklikult selle inimese suhete süsteemi?

Taustaoletused meie suhtlemise, õppimise ja valikute kohta ning muutustest meis tulevad vaatluse alla järgmises “Elulõksude” rubriigis.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 64 korda, sh täna 1)