Kõik liinid viivad riigini

Kõik liinid viivad riigini

 

Tõnis Saar on põline Sõrve mees ja nagu ta ise ütleb, seab samme sinna tasapisi tagasi. Peret pole jõudnud veel luua – ilmselt liiga palju tööd rabatud. Kuigi pärast sõjaväge sai korra ka põllumeheametit proovitud, tuleb kümmekond aastat siiski bussijuhi staaži, mis algas Saare Kaluri Läätsa tsehhi päevil.

Kui kolhoosi oma bussitransport kaotati ja nn töölisringid firmale Mobilo üle anti, sai Tõnisest täieõiguslik ühistransporditöötaja. Siis ühines Mobilo autobaasiga ja uueks nimeks sai Neomobile, mille mõni aasta tagasi ostis GoBus.

Põhilisteks liinideks on Tõnisele kujunenud kiirliinid Tallinna ja Tartu suunal.

Streigijuhiks

Tõnis ei lükka ümber arvamust, et tema on praegu laineid löönud bussijuhtide streigi üks initsiaatoreid. Samas lisab ta, et praegune elu sõltub paljuski kollektiivist: “Mass on taga, see pole mitte ühemehe ettevõtmine.”

Ühest küljest öeldakse, et GoBus ilma dotatsioonita oma reise teha ei suuda, teisalt väidetakse aga seda, et GoBus on Eestis monopoolses seisundis ja kasutab seetõttu head võimalust omavalitsustelt raha välja pressida.

“Jah, võib ka niimoodi öelda. Omal ajal ütles GoBusi nõukogu esimees Aivo Pärn selle kohta nii, et nende häält võetakse kuulda, kui nad suuremaks saavad. Fakt on muidugi see, et läbi aegade on maaliine doteeritud. Paljud liinid ei tasu end mitte kuidagi ära. Pigem on selliste liinide puhul tegemist sotsiaalabiga maal elavatele pensionäridele. Siis on ju loomulik, et omavalitsus toetab, sest ärilisel eesmärgil neid liine katta ei suudeta,” selgitab Tõnis.

Riik hakkab oma viga tunnistama

Põhjus, miks Saare maavanem majandus- ja kommunikatsiooniministrilt korruptiivse käitumise sildi külge sai, võis Tõnise arvates tulla sellest, et GoBusi esindaja ja maavanem ilmusid ministri juurde koos. “Aga samas oli eile (6. nov. – J. K.) bussijuhtide sektsiooni koosolek, kus oli kohal ka riiklik lepitaja Henn Pärn, kes oli eelnevalt kohtunud Juhan Partsiga.

Nendevahelises vestluses oli minister tunnistanud dotatsiooni osas ka riigipoolseid puudujääke,” räägib Tõnis.

Praegu toimub dotatsiooni andmine nii, et riik annab raha ära ja on sellega probleemi oma kaelast ära veeretanud. Pärna väitel puuduvat ka riigipoolne logistiline osa – riik peaks kontrollima, koordineerima, analüüsima, mis liinidega tegu ja kuhu täpselt dotatsioon suunatakse.

“Nüüd on märgata, et midagi ehk võetakse ette, sest siiani on reeglina võetud dotatsiooni aluseks madalam pakkumine, kusjuures ka siis on dotatsioone omakorda allapoole kärbitud,” teab Tõnis.

Tähtajatu streik algab 11. detsembril

Tõnise sõnul on see piisavalt pikk aeg, et kokkuleppele jõuda. Samas on siin aga ka probleem, mis asja lahenduse keeruliseks teeb. Nimelt lõppes üldtöökokkulepe (ÜTK) eelmise aasta septembris ja on siiamaani veel sõlmimata. See on kokkulepe, mis kehtestab miinimumtasu määrad. ÜTK sõlmitakse Eesti transpordi- ja teetöötajate ametiühingu (ETTA) ja autoettevõtete liidu vahel.

“Seetõttu tuleb streigi taha märksa rohkem bussifirmasid kui ainult GoBus ja Atko Grupp AS, kellega töörahu on lõppenud. Aga võimalik, et liituvad veel ka väiksemad firmad,” räägib Tõnis.

Kas praegusel hetkel ei võiks tööandja olla töövõtjaga ühes paadis? See tooks ehk riigilt ikkagi vajamineva dotatsiooni ja tööandja ei pruugiks streikijatele üldse pahasti vaadata.

“Jah, teoreetiliselt see nii võikski olla. Tööandja ei vaata nii kaua pahasti, kui mõni liin ära ei jää, sest liini katkemisel rakendatakse liinitrahve ja see hakkab juba otseselt tööandja rahakoti pihta käima,” ei usu Tõnis asjasse, sest streigi korral liine ju jääb ära, seda küll etapiviisiliselt – kui nõudmisi ikka ei täideta, lisandub streikijaid ja vähenevad liinid.

6. novembril moodustatud streigikomisjon hakkab streiki ette valmistama. Kui kokkulepe saavutatakse, jääb streik ära.

Streikijaid on praegu GoBusis umbes 400, neist Saaremaal umbes 50 inimest. Kuid kõikide ettevõttetega pole veel läbi räägitud, mistõttu pole võimatu, et kaasatakse ka Tallinna bussifirmad.

Küsimusele, kui poleks ametiühingut, milline pilt siis avaneks, saan Tõniselt ilmeka vastuse: “Kui ei oleks, poleks siin ilmselt ka eestlastest bussijuhte.”

Bussijuhi palk jääb alla 10 000 krooni

Tõnise sõnul on keskmist palka raske öelda, sest ühtki võrdset kuud ju ei tule: liinid on erinevad, päevade pikkused samuti. Kuid brutona jääb see veidi alla 10 000 krooni kuus.

Palk moodustub ka mitmest osast: praegu on põhitasu 35 krooni tund, millele lisandub sõidutasu, olenevalt piirkonnast 19–20 krooni. Veel mängivad rolli õhtune aeg ja 20 senti piletilt. Katkestuse, mis tähendab seisakut üle kolme tunni ja mille võrra võib tööpäev pikem olla, eest makstakse 19 krooni tund.

Siit tuleb ka omamoodi paradoks – bussijuhi tööpäeva pikkus on tegelikult 12–14 tundi, kuigi tabelisse läheb kirja 7–8 tundi. Samas saab kodust äraoldud aega mõõta kahe tööpäeva pikkusega.

Paljud juhid tegelevad veel muu tööga – on päästeteenistujaid, on ka põllumehi. Linnamehed, kel muud tööotsa pole, teevad lisapäevi. Kokkuvõttes on väga vähe neid, kes elavad ära sellest palgast, mis on normtundidega võimalik teenida.

Tõnis ise tervise üle ei kurda, aga vanemate kolleegide suureks probleemiks on unetus. “Töögraafik on ju selline, et näiteks üks liin väljub hommikul kell kolm ja kõige hilisem liin lõpetab öösel kella ühe paiku. See lööb unekava päris sassi.”

GoBus on algusest peale mänginud kahe otsaga mängu
Üldtöökokkuleppes on uueks nõudmiseks põhitasu viimine 35 kroonilt 45-le. Tegelikult oleks pidanud uue lepingu sõlmima juba eelmisel sügisel.

“Sel aastal tõsteti põhitasu 35 kroonile, enne oli 30. Aga siin on veel üks nõks – GoBus astus paar nädalat tagasi autoettevõtete liidust välja. Kuigi ajakirjandusest käis läbi, et kõrge liikmemaksu pärast, kuid tegelikku põhjust võib ainult oletada ja see on see, et ÜTK GoBusile ei laieneks. Kuigi teiste aktide alusel tuleb ka GoBusil neid nõudeid täitma hakata, sest meie nõue muutub kohe ka riiklikuks miinimumiks,” teeb Tõnis asja klaariks.
Päris alusetuks ei arva Tõnis ka neid altkäemaksu andmise süüdistusi GoBusi kohta, sest süsteem on juba selline, mis paneb kõiki kahtlustama, kuna alampakkuja saab ju liinid endale.

Tegelikult on GoBus püüdnud algusest peale üritada vähem palka maksta. Sel suvel muudeti palgamaksmise korda. Tuli uus palgaprogramm, millega töötunnid kahanesid. Kui varem maksti seisutundide nagu töötundide eest, siis nüüd see lõpetati. Sellega ületunnitasu küll tõusis, aga palk kahanes. Mõni bussijuht kaotas sellise ratsukäiguga isegi 2000 krooni palgast.
Sisuliselt kukubki nii välja, et streigiga nõutav 45-kroonine põhitasu pole mitte palgatõus, vaid vana palgataseme ennistamine.

Tõnis on siiani tänulik Jüri Saare juhitud maavalitsusele, kui Kari Makkonen Neomobile omanikuna 2004. aastal piletihinda tõsta tahtis ja maavalitsus lubas seda teha vaid sel juhul, kui bussijuhtide tunnihind tõstetakse 18.50-lt 27 kroonini. “Tookord seisis maavalitsus puhtalt meeste eest ja toetas seda, et bussijuhid oleksid saarlased. Tänapäeval sõdivad nad küll dotatsiooni pärast, aga vähe on kuulda, et nad ka meeste pärast sõdiksid.”
GoBus, kes Neomobile kohustused üle võttis, “oskas” põhitasu kohe langetada 27-lt 25 kroonile tunnis.

Erinevused bussifirmade vahel on suured

Kõige suurem bussifirma on TAK – Tallinna Autobussikoondis, kus riigifirmana olukord parem. Kas TAK, Sebe ja Taisto ka streigiga ühinevad, pole praegu teada. “Samas, kui me kevadel pidasime GoBusis palgaläbirääkimisi, tehti seda ka Sebes. Sebe bussijuhid said palka juurde, meie ei saanud,” on Tõnis sunnitud nentima.

Bussifirmadest kuulubki GoBus madalama palgatasemega firmade hulka.
Soome bussjuhid teenivad veidi üle 11 euro ehk siis 170 krooni tunnis. “Nüüd ongi soome tööandjad avastanud Tartu GoBusis endale tööjõu värbamise punkti ja sealt on kuu aja jooksul lahkunud 15 bussijuhti,” teab Tõnis, kes oleks muidu ammu Eestimaa tolmu jalgelt pühkinud, kui poleks siin kohustusi: ema mitte kõige parem tervis ja seitse kasvavat lihaveist, kes kevadel võetud sai.

Kui liinidotatsioonidest rääkida, siis Saaremaal on see üle 5 krooni kilomeeter, Hiiumaal üle 8 ja Harjumaal 12 krooni ümber. Kuidas see võimalik on? “Just vähempakkumistega on asi nii kaugele viidud. Aga samas me tugineme praegu vaid tööandja väitele, et raha ei ole. Kas see on nii või ei – me tegelikult ei tea,” võtab Tõnis kokku.

CV
Nimi: Tõnis Saar
Sündinud 22. veebruaril 1968 Torgus
Koolid: Torgu Põhikool 1984; Kuressaare Kutsekeskkool 1987
Amet: bussijuht 1995. aastast

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 90 korda, sh täna 1)