Mo ja meite maa

Mo ja meite maa

 

Elas kord meie maakonnas ühekäeline Valitseja, kes nimetas end rahvaesindajaks. “Mind on rahvas valinud ja minu hääl on rahva hääl!” teadis valitseja. Lugupeetud, igati mõjukas ja väljavalitud mees. Tema juures käis saamapeal valija vallarahvas. Tema sõna oli vägevam kui betoon ja kroon.

Ta armastas ikka öelda: inimest armastatakse tegude järgi ja pärast tegu aega rahulikult arutada küll. Tema jagas alati ühe lahke moega käega. Ikka oli keegi miskitki saand ja miskitki kellelegi pudenend.

Sel jagamisel ei paistnud lõppu tulevat. Keegi ei osanud aga küsida, kus on ja mida teeb teine käsi? Kellest jutt? Isevalitsejast ja tema kahest käest ikka! Tegelikult meie, lihtsad inimesed, armastame isevalitsejaid. Las nad olla ja elada rahulikult!

Hetked Looderannas

Käin mööda rannajoont. Olen järjekordsel lambakarja vaatlusretkel Looderannas. Vagus-küllane ja värviline lõbus sügisaeg on läbi. Siin-seal kohtab veel läbirändajaid linde. Keegi on otsustanud siin ka päristalve ära oodata. Üksikud luigepaarid ehk. Nüüd on siis käes aeg, mil ilmamõnu määrab meie oskuslikult valitud riietus.

Käin ja vaatan siia-sinna. Küll ikka leiab rannast varandust ja lõppu ei paista sel tulevat! Kas minu lambukesed söövadki kogu selle kraami niidukamarast välja? Kummardu ja pista kotti! Nii korjan taarat rannaniidul ja muudki sodikraami. Loomulik, popp ja kena tegevus, tagatippu mõtestatudki. Nii lahe on vaatlusretkedel möödaminnes prahti koguda. Kuniks rand lõpuks puhtaks saab.

Kahe aastaga on lambad tõrjunud kulu ja pillirooalad märgatavalt suures ulatuses taganema. Ja ka niidukamar pole enam nõnda vetruv ja lirtsuv. Mäletan, kui vanaaja inimesed on rääkinud Looderannast, et vanasti oli rannapiir selge: lõppes madala, tugeva ja tiheda murukamaraga, mitte nagu praegu, laiuva ja mädaneva roostikulaamaga.

Vaatan ringi. Niidukamar paljastab ka eri tüüpi masinate jäljekaari rannaniidul. Jahimehed, motomatkasellid, seiklejad… Oletan, et inimpõlvetaguseid sõidujälgi mäletab see rannaala. Kõik lohud ja kühmud on näha ja nii see rannamuster meil siin Looderannas on ja muudkui jutustab.

Muidugi kivid. “Tere, kivid!” hüüatan mõttes. “Kust teie siis siia saite?” Ja plääs! Pane või pidu püsti! Vot millised lambad mul on! Tänuväärt maastikuarhitektid!

Looderand on riigimaa. Seega mo ja meite maa! Meil kõigil on siin oma mõtteline osa ja me kõik oleme selle maa peremehed. Riik oleme meie ja meite kohus on oma maad hoida ja hooldada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 56 korda, sh täna 1)