Pädastes Laine talus sünnivad kirjatükid

Pädastes Laine talus sünnivad kirjatükid

 

…Eesti rahva usuline maailmavaade ei ole võitleva ega ammugi mitte ründava rahva dünaamilise elutunde tiivustatud, vaid seda läbib vaatleva, mõtiskleva ja meeliskleva rahva staatiline elutunne. Selle põhitunnuseks on karge põhja vaim, keda kehastavad eesti sügava tundeeluga ja kõrge intelligentsiga emad. Kuni eesti naisel püsib pühadusena läbi aegade igatsus oma kodu kui ka kodukoha järele ning armastus oma emakeelt sädistavate laste vastu, on eesti rahva tulevik kõigi kriiside ja katastroofide kiuste ikka kindlustatud. (Heino Kään, 4.01.2007 OS)

Meie edu aluseks on eelkõige ikkagi maailmamajanduses toimunu, muutused ja liikumised meie lähiümbruses, suuresti ka tohutud Euroliidu toetused. Ja meie valjult hõisatule “…vastupidiselt võib nn efektiivne tulumaksusüsteem viia selleni, et elanike tulujaotus muutub rahvale talumatult ebavõrdseks/ebaõiglaseks koos sellest tulenevate ränkade sotsiaalmajanduslike tagajärgedega (eeskätt streigid jne).” Meie maksusüsteem ei ole meie majandustõusu garantii. Küll on see meie elanikkonna tulude/kulude ebavõrdsuse suurenemise garantii. (Heino Kään, 30.03 2007 OS)

Vaestele kolhoosnikelegi tundis Mägra Märt kaasa: “Aga ehk on härra Tõhu parteigenossedel tõepoolest õigus – kolhoosnik vardasse ja asi ants! Pole nemad ega nendesugused kõige kõvemagi pressi all niutsunud, ei hakka nad ka ühe korraliku poliitiku hamba all kriuksuma.” (“Keda vardasse ajada?”, lk 52). Jällegi tuleb Mägra Märdi ettenägelikkust tunnistada. Eks see Eestimaa vaene põllumees näeb vett ja vilet siiamaani. (Ainu Kään uuest raamatust “Mägra Märt” OS Telenädal, 2.11.2007).

Need on vaid mõned näited ajaleheartiklitest, mis sündinud Muhus Pädaste külas Laine talus Heino ja Ainu Kääni sulest. Pädastes on Ainu sündinud ja kooliteed alustanud. Elutee viis muhulanna paljudeks aastateks suurele maale, kus tuli töötada vastutusrikastel ametipostidel. Pensioniealistena kolisid Käänid perenaise sünnikoju. Tõsi, talviti sõidavad nad mõneks ajaks Tallinna, kust varakevadel taas Muhumaale naasevad.

Viinakuu viimasel päeval pildus päike oma kiirtevihust küllaga soojust ja valgust Laine talu õuemurule, üle kiviaia paistvale sinetavale mereveele, kus luiged elegantselt “poosetasid”, rannaroostikule, pooleldi raagus õunapuudele ja taamal paistvatele koristatud põllulappidele.

“Näete, ei me saa siit nii ruttu kuhugi. Lehed ootavad riisumist, surnuaias tuleb ära käia ja muudki tööd tahavad tegemist,” andis perenaine Ainu lehemehest külalisele teada.

Muhu saar on aastakümnetega palju muutunud

“Ükspäev alles meenutasin ühele tuttavale, et siin kuuri taga olid suured augud, kust mõisa ajal telliste tegemiseks savi võeti. Need olid väga sügavad. Kui laps olin, siis pidi vasikas sinna ära uppuma. Nüüd neid auke peaaegu ei märkagi. Kõik on täis kasvanud. Lapsele tundus meres olev suur kivi ikka väga suurena. Praegu seisab see kivi sama koha peal, aga vett selle ümber enam pole ja kivigi ei tundu enam suurena.
Mõnikord ei tahaks uskudagi seda jääsulamise juttu. Siin võtab maa merelt kogu aeg pinda juurde. Mujal maailmas on veeuputused palju paha teinud. Loodus areneb ja muutub ju tsükliliselt. Nii ka külaelu. Ükskord on rannapoolne küla välja suremas, teine kord märkad sama ohtu metsapoolses osas. Suguvõsadega toimub sama asi. Kord edeneb üks suguvõsa, mis võib hakata ootamatult välja surema. Teine suguvõsa aga alustab jälle tõusu lausa surma äärepealt. Tsüklilisust võib täheldada nii looduses kui inimeste elus,” arutles Ainu Kään.

“Saaremaa” esimese osa peatoimetaja oli Heino Kään

Viis aastat tagasi pärast koguteose “Saaremaa” esimese osa ilmumist avaldati ajakirjanduses raamatu kohta mitu kiitvat retsensiooni, kus kõrgelt hinnati peatoimetaja Heino Kääni tööd.

“Raamatu abiga saab selgeks, et Saaremaa on siiski rohkemat kui õ-ta kõnekeel, kadakad ja tuulikud. Koguteos “Saaremaa” on väärtteos, mis peab olema iga Eesti kultuuri- ja loodusloost huvitatu ning saarlase raamaturiiulis,” kirjutas Taavi Pae.

Positiivseid hinnanguid, kus üles loetud kõik autorid, on teisigi. Oma rolli peatoimetajana Heino Kään ei rõhuta. “Mulle peatoimetaja tiitel küll pandi, aga päris õige see ei ole. Tegelikult peaks peatoimetaja asja juures olema algusest peale. Mina võtsin toimetamise aga üsna lõpus ette. Käsikiri oli juba enam-vähem valmis, kui selle käte sain. Minu ülesandeks jäi kaastööde ühtlustamine. Nüüd, kus teine köidegi on lugejateni jõudnud, võib öelda, et selle raamatu juures jäi ühtlustamist vähemaks. Tookord aga olin ma just pensionile jäänud ja kui pakuti, siis üritasin teha sama tööd, mida olin eluaeg kirjastustöötajana teinud,” rääkis Heino Kään.

Oma panuse andis Heino Kään ka “Saaremaa 2” saamisloosse. Kogenud kirjamees toimetas majanduse osa ja koostas bibliograafia.

Ainu Kään on “Saaremaa 2” vaid põgusalt sirvinud. “Tore, et see olemas on. Kui kellelgi on huvi Saare maakonda puudutava eluvaldkonna vastu, siis sellest raamatust saab seda teada,” märkis Ainu Kään.

Saare maakonna kohta kirjutatud koguteosed, ka 1930-ndatel aastatel ilmunud, otsast otsani läbi lugenud Heino Kään tunneb heameelt, et niisugune mahukas trükis just nüüd ilmavalgust nägi. Selle juures on väga tähenduslik seegi, et Saare maakonnast kirjutatu annab Eestimaal silmad ette teistelegi. Siiani ei ole nii mahukat käsitlust ilmunud ühestki teisest maakonnast.

Kommentaare ajalehtedele kirjutab Heino Kään nii nagu muiste, täitesulepeaga. Kui lugu valmis, siis tipib selle arvutisse.

“Mul ju mingit sundust pole. Ma ju kuskil ei tööta ja otsest sidet ühegi toimetusega ei ole. Kui mingi idee tuleb, siis kirjutan. Vahel läheb mitu kuud mööda, ei kirjuta midagi. Mõnikord kirjutan nädalas mitu lugu. Kommentaare võiks tihedaminigi kirjutada, aga ega see ka kasuks tule. Kui kuuldust või loetust päev või paar mööda läheb, siis lööd käega ja mõtled, et kui asi hullemaks ei lähe, siis polegi tarvis. Eestimaa poliitikud armastavad rääkida helgest tulevikust ja sellest kui ilus on elu, aga maal ringi käies näed tegelikult midagi muud,” arvas Heino Kään.

Pädastes nagu vanajumala selja taga

“Suhtlemisest tunneme ehk natuke puudust. Oleme Ainuga mõlemad eluaeg selliseid ameteid pidanud, mis on nõudnud suhtlemisoskust. Talviti oleme ikka mõned kuud ka Tallinnas ja siis käime tuttavatega rohkem läbi. Muhus käib aga ka meil päris palju külalisi. See siin on ju selline koht,” ütles Heino Kään.

Samas naudib Ainu seda aega, kus suhtlemist on vähem. “Mul on eluaeg meeldinud loodusega suhelda. Tunnen, st siin on seda suhtlemist inimestega just parasjagu. Ümberringi on ju inimesi, kellega sai koos koolis käidud. Enam ei tunnegi suure seltsielu järgi vajadust,” on Ainu Pädaste eluga rahul.

Heino Kään tunneb huvi ka küla ajaloo vastu: “Omal ajal olid siin vaid mõned talukesed mõisa südame ümber. Kui kahekümnendate aastate alguses mõis laiali jagati ja asunikele anti, siis see küla alles tekkis. Õige muhulane ei tea Pädaste külast midagi. Siin ei ole Koguva moodi põlistalusid.”

“Pädastest võib minu meelest kujuneda tulevikuküla. Nii nagu üleilmastumine on paratamatu protsess, nii ilmselt muutub ka külaelu, kas me seda tahame või mitte. Ma ei kujuta ette, et meie külas, mille mõisa köök on tuntud üle ilma, kus käivad jõukad ja esinduslikud kujud lõunat söömas ja kuhu lennatakse kohale kas või kopteriga, teevad külaelanikud ühe külaseltsi. Ma ei kujuta ette, miks ma peaksin käima padjaklubis, kui mul on olemas tore Muhu muuseum, kus korraldatakse väga toredaid üritusi. Hellamaa külakeskuses võib käia väga paljudel üritustel, ka võõrkeelt õppimas või käsitööd tegemas. Liiva koolis saab näha teatrietendusi ja kontserte. Väga hea akustikaga Muhu kirikus käivad esinemas tuntud interpreedid. Minu arvates on muhulastel väga palju võimalusi vaba aja sisustamiseks,” väitis Ainu Kään.

Seda, et üks Muhu noormees Imre Sooäär on Pädaste mõisa renoveerimise ette võtnud, kiidavad külaelanikud Ainu ja Heino Kään heaks.
“Ega nüüd mõisal külarahvale otsest väljundit ei ole ega peagi olema. Tihtipeale on seal aga külarahvale toredaid üritusi. Mõisale on külas täiesti oma koht olemas,” arutles Ainu Kään.

Tihti kuulevad Ainu ja Heino oma aia taga inglise, rootsi, saksa, soome ja eesti keelt. Kõnelejaiks on Pädaste mõisa külalised, kes hommikuse, päevase või õhtuse jalutuskäigu Laine talu aiaväravast mööda sätivad. Mõnigi kord satuvad patseerijad pererahvaga jutu peale.

“Nad on väga viisakad ja kenad ning loovad meilegi hea meeleolu,” kiitis perenaine võõraid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 89 korda, sh täna 1)