Pressiülevaade: Lenin on surnud, kuid ta üritus elab edasi

Pressiülevaade: Lenin on surnud, kuid ta üritus elab edasi

 

Sel nädalal möödus 90 aastat ajaloo ühest kahetsusväärsemast sündmusest – päevast, mil Venemaa pealinnas Petrogradis toimus Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon.

Selle tähtpäevaga seoses ilmus maailma paljudes ajalehtedes rohkesti artikleid. Neis on öeldud, et kuigi Nõukogude Liit on täna juba ajalugu ja Moskvas asuva Lenini mausoleumi juures pole enam pikki järjekordi, elab siiski jätkuvalt edasi bolševistlik arusaam poliitikast.

Nii näiteks teab Saksamaa üks juhtivaid päevalehti Berliner Zeitung kindlalt väita, et tänapäeva Venemaal on “Lenin endiselt elus”, sest see on vajalik Kremli praegustele võimukandjatele.

Ajaleht jätkab: tõsi, Nõukogude Liit on ajalooks saanud ja Lenini mausoleumi ees ei tähelda me enam inimmasside tunglemist nagu varem. Kuid siiski jääb Lenini muumia Punasele väljakule veel nii mõnekski ajaks. See jääb sinna mitte seepärast, et Kremli praegustel võimukandjatel oleks vaja kadunukese maiseid jäänuseid kasutada sarnaselt, nagu seda tegid nõukogudeaegsed võimukandjad. Ei. Saksa ajalehe väitel austatakse tänasel Venemaal nõukogulikku minevikku, kuid seda tehakse kuidagi eriliselt.

Seal (st Venemaal) ei mälestata lihtsalt riigikorra kukutamist, mille 1917. aasta oktoober endaga kaasa tõi. Vastupidi, jätkab ajaleht, rõhuasetused on teised. Putini Venemaal meenutatakse ja igatsetakse taga Nõukogude Liitu kui suurt ja tugevat riiki. Mis tähendab, et Lenin kui sümbol on vajalik selle igatsuse alalhoidmiseks.

Seepärast on väga tõenäoline, et Lenini surnukeha lebab ka tulevikus edasi Vene riigi pealinna väga sümboolses kohas. Sest isegi kui võtta arvesse asjaolu, et Nõukogude Liitu enam ei eksisteeri, kirjutab ajaleht Berliner Zeitung oma juhtkirjas, on bolševistlik arusaam poliitikast siiski jätkuvalt elus. See arusaam seisneb täielikus valmisolekus simuleerida demokraatiat palju kõrgemate eesmärkide nimel, ja kõike seda võib tänapäeva Venemaal täheldada.

Tõsi, jätkab ajaleht, üheparteiline süsteem on ammu juba minevikku kadunud, NLKP võimumonopoli enam ei ole, kuid sellest hoolimata kestab edasi poliitilise protsessi simuleerimine.

Kommunistliku partei pärand võimu korraldamisel on täna läinud Venemaa presidendi administratsiooni pädevusse: just siin tehakse reaalset poliitikat, just siin võetakse vastu põhjapanevad otsused ametissemääramiste kohta (ja seda isegi regionaalsel tasandil), just presidendi administratsioon määrab kindlaks (nagu vanasti NLKP kongress) riigi arengustrateegia.

Teatud väline sarnasus minevikuga on ka selles, et Venemaa presidendi administratsioon asub samas hoones Moskva Vanal väljakul, kus varem asus Kommunistliku partei keskkomitee.

Väliselt jääb mulje, et president Putin on parlamendi tähtsust tõstnud sellega, et ta ise otsustas eelseisvatel valimistel (need toimuvad 2. detsembril – toim) olla valimisnimekirja “Ühtne Venemaa” esinumber. Putin räägib parteipoliitilise süsteemi tugevdamise vajalikkusest, kärpides samas – tõenäoliselt USA eeskujul – parteide arvu kahele.

Kuid tingimused, mille raames kõik need protsessid kulgevad, ei soodusta kuidagi reaalsete parteide reaalset vastasseisu, nagu see oleks kohane ühele reaalsele demokraatiale, kirjutab Saksa ajaleht. Need tingimused, vastupidi, aitavad kaasa poliitilise protsessi simuleerimise järjekordsele tõusulainele. Seega, maga rahulikult, seltsimees Lenin! Sellise järelduse teeb Berliinis ilmuv päevaleht.

Hispaania päevalehe El Pais arvates on postsovjetlikus ruumis Oktoobrirevolutsioon demokraatlikest ümberkorraldustest palju populaarsem. Sellest hoolimata eelistavad aga postsovjetlikus ruumis tegutsevad poliitilised liidrid selle ajaloolise tähtpäeva tähistamist ignoreerida.

Väljaanne toob ära küllaltki huvitava sotsioloogilise küsitluse tulemused. Need näitavad, et üheksakümne aasta tagused sündmused omavad venemaalaste ajaloolises mälus siiski endiselt kindlat kohta.

Nii näiteks kui täna toimuks selline revolutsioon nagu 1917. aasta oktoobris, siis toetaks aktiivselt enamlasi ja teeks nendega koostööd 30% venemaalastest (tõsi, siin on märgatav langustendents, sest 10 aastat tagasi, Jeltsini ajal oli selliseid inimesi Venemaal koguni 49%). 23% püüaks sündmustest kõrvale jääda (need on nn passiivsed pealtvaatajad), 18% küsitletutest vastas, et nad põgeneksid välismaale ja vaid 6% venelastest hakkaks enamlaste vastu aktiivselt võitlema.

Sealjuures võib täheldada veel üht tendentsi: 1990. aastatega võrreldes on 2007. aastal järsult vähenenud nende venelaste arv, kes Lenini vastu mingit austust tunnevad – kümme aastat tagasi suhtus proletariaadi liidrisse positiivselt 67% küsitletuist, täna on neid inimesi vaid 27%.

Kuid mis lausa hämmastab – täna on Venemaal kasvanud nende inimeste arv, kes toetaksid Stalinit (see haakub täielikult Nõukogude Liidu kui suurriigi nostalgiaga, millele viitas oma juhtkirjas ka Berliner Zeitung – U. K.). Kui kümme aastat tagasi oli Stalinil Venemaal toetajaid vaid 8%, siis täna on see arv juba 15%. Samal ajal on Venemaal vähenenud nende inimeste arv, kes tunnevad Stalini suhtes antipaatiat – 1990. aastatel oli neid inimesi 49%, täna vaid 29%.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 59 korda, sh täna 1)