Pärimuspäeva eellugu

Oli aasta 1992. Kuressaare/Saaremaa kultuurikeskuse juhataja oli siis Lea Kuldsepp, kunstiline juht Tiiu Vill-saar, osakonnajuhatajad Ivika Lest (Türkson), Krista Lember, Maire Sillavee. Saaremaa Rahvateatri peanäitejuht oli Rein Rooväli, kunstiline juht Tõnis Kipper.

Muutunud eesti ühiskonnas toimusid suured muudatused ka rahvakultuuri valdkonnas. Paljud kollektiivid, kes asutuste juures tegutsesid, jäid n-ö ripakile ja nii hakkas kultuurikeskus neid tasapisi oma ruumidesse tegutsema kutsuma. Tekkis vajadus ka üksteist üle vaadata: kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu edasi läheme?! Nii saidki ellu kutsutud iga-aastased Oma Pere Päevad, mis toimusid novembri algupäevil, mil tähistati ühtlasi ka kultuurimaja sünnipäeva.

4. novembril 1967. aastal toimus ju uue kultuurimaja pidulik avamine ja selleks ajaks olid töötajad eesotsas direktor Selma Tulgiga kunagisest Kuressaare Eesti Seltsi majast (praegune linnateater) kolinud uhiuude ja tollal paljutõotavate võimalustega majja.

Ja nii ongi igal sügisel – novembri algul – Kuressaare rahvakultuuri tegijaseltskond koos ühisel peoõhtul ennast näitamas ja teisi vaatamas.
Aastal 2001 pidutsesime teatrimajas, tähistades Kuressaare Eesti Seltsi 115. aastapäeva. Sellest ajast sidusimegi Pärimuspäeva ka KES-i sünnipäeva tähistamisega. Oleme oma tegevusega ju otsesed KES-i pärijad ja n-ö õigusjärglased.

Aastast 2003 kasvatasime asja sisu, laiendasime osavõtjate ringi ja nimetasime Oma Pere Päeva ümber Pärimuspäevaks. Päeva esimeses osas said lapsed (sihtgrupp 3.–4. klassid) toimetada kodulootunnis, milles käsitleti pärimuskultuuri mitmesuguseid teemasid. Näiteks on räägitud laulupeo ja tantsupeosünnist ning mullu tähistasime koos lastega KES-i 120. sünnipäeva – etendasime linnateatri laval kaasaegsete tehniliste võimaluste abil ajalooekskurssi teemal „Mis asi see KES veel on?“

Laste pärimuspäev lõppes isade-emade, vanaemade-vanaisade piduõhtuga. See oli Kuressaare linna koorilauljate, rahvatantsijate ja pillimängijate ning ka lihtsalt rahvakultuurihuviliste pidu vanas heas tähenduses. Üheskoos pandi “järjehoidja” ajalooraamatu vahele, tunnustati tegijaid, kutsuti külalisi, kollektiivid esinesid üksteisele mingil etteantud teemal koostatud kava või üksiknumbritega, tantsiti ja lauldi üksolemise äratundmises.

Tiiu Villsaar

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 55 korda, sh täna 1)