Et paremini mõista ennast ja teisi

Et paremini mõista ennast ja teisi

 

Kui eelmisel reedel vaatlesime taustaoletusi meie mõtteprotsesside, käitumise ja reageeringute kohta, siis täna käsitleme taustaoletusi ja eelarvamuste kujundajaid, mis on seotud meie igapäevase suhtlemise, õppimise ja valikutega.

Taustaoletused suhtlemise kohta

Pole võimalik mitte suhelda – inimestevaheline kommunikatsioon sisaldab üksteisele signaalide saatmist – ka siis, kui me enda arvates mitte mingisugust sõnumit ei edasta. Suhtlemine on protsess, milles alati osaleb vähemalt kaks inimest. Teise inimesega suheldes tajume alati tema reageeringuid, millele vastame oma mõtete ja tunnetega. Sinu sisemised reageeringud sellele, mida sa näed ja kuuled, kutsuvad esile sinu edasise käitumise.

Inimene suhtleb sõnade, hääle ja oma kehaga (kehaasendid, žestid, miimika). Mitte suhelda pole lihtsalt võimalik – isegi midagi ütlemata, vait olles annad sa edasi mingi teate.

Valitud suhtlemisviis mõjutab, kuidas suhtlemist tajutakse ja vastu võetakse – suhtlemine on midagi palju enamat kui sõnad, mida me ütleme. Me suhtleme sõnaliselt 20% ja mittesõnaliselt 80%. Inimese kehakeel ja hääletoon on olulised öeldust mulje ja tähenduse saamisel. Mitte see, mida me ütleme, vaid see, kuidas me ütleme, on tähtis.

Kui sõnad on teate SISU, siis kehakeel (poos, žestid, miimika jm) ja hääletoon on KONTEKST, millesse teade paigutatakse ja need koos annavad suhtlemisele TÄHENDUSE. Mõnikord võivad sõnaline ja mittesõnaline teade olla vastuolus. Näiteks kui ma ütlen: “Ma armastan sind”, on sellel kindel tähendus. Ent kui sama lauset öelda sarkastiliselt või pisarsilmil, siis sõnumi tähendus muutub. Sellised parasõnumid mõjutavad aga väga tugevasti seda, kuidas teised meid kuulevad, tajuvad ja meist aru saavad. Seega on oluline, et meie sõnaline ja mittesõnaline suhtlemine oleksid kooskõlas – vaid siis saab suhtlemine olla veenev ja usutav.

Suhtlemise tähendust näitab vastuseks saadav reageering – suhtlemise efektiivsuse või ebaefektiivsuse mõõdupuuks on selle inimese reageering, kellega me suhtleme. Kui inimene, kellega suhtleme, reageerib soovitud viisil, siis võime oma suhtlemisviisi lugeda õnnestunuks. Kui teise reageering aga erineb meie poolt soovitust, siis tuleb meil muuta oma suhtlemisviisi. Selline mõtteviis aitab saavutada mittesüüdistavat suhtumist.
Alati on võimalik valida parem suhtlemisviis, nii et teine saaks sobivamal viisil vastata. Näiteks: kui sul on meeskond, kes saavutab häid tulemusi, siis on see sinu juhtimisoskuste peegeldus. Kui sul on suurepärased müügitulemused, on see märk sinu müügioskustest. Kui sinu kolleegid ei tee sinuga koostööd, siis on see sinu mõjutamisoskuste tulemus.

Kui sinu laps ei käitu nii, nagu sa tahaksid, siis räägib see midagi sinust kui vanemast. Loomulikult etendavad nendes situatsioonides oma osa ka teised inimesed, kuid see, mida teed sina, teeb võimalikuks ja isegi õhutab reageeringuid, mida sa saad. Sel viisil mõtlemine muudab sind vastutavaks saadavate reageeringute eest ja sa saad midagi ette võtta, kui ei saa soovitud vastust.

See, kes valib suhtlemisraamistiku, kontrollib tegevust – ka kõige lihtsam tegevus toob ilmsiks mitmesuguste raamistike olemasolu. Näiteks maali vaatamisel saame keskenduda kas mingitele üksikutele detailidele või üldpildile ja hinnata pilti kas selle ilu, kasulikkuse, rahalise väärtuse või hoopis selle põhjal, kui suurt vaeva selle pildi maalimine kunstnikult nõudis.
Paljud oma raamistikud oleme saanud kaasa lapsepõlvest ja kultuurikontekstist, milles viibime. Hiljem elame aga alateadlikult nende raamistike sees. Need raamistikud annavad aga asjadele tähenduse ja määravad ära selle, kuidas me asju kogeme, millise tähenduse neile anname ja millised on meie tunded, käitumine ja väärtused.

Pole läbikukkumist, on ainult tagasiside – kui me suhtleme kellegagi ja ei saa soovitud tulemust, siis kipume sageli alla andma ja ei proovigi mingit muud suhtlemisviisi. Tegelikult pole olemas sellist asja nagu läbikukkumine, on vaid tulemused. Tulemusi saab aga kasutada tagasisidena, abistava parandusena, võimalusena õppida midagi uut.

Läbikukkumine on lihtsalt viis kirjeldada tulemust, mida sa saada ei tahtnud.
Tagasiside peab alati silmas eesmärki. Inimesed, kes omavad sisemist jõudu, mõistavad, et kui millegi saavutamine ei anna soovitud tulemust, siis on see lihtsalt tagasiside tegevuse kohta. Seda informatsiooni saab aga ära kasutada uute sammude astumisel, mis on vajalikud, et eesmärgile jõuda.
Suurima paindlikkusega inimene omab suurimat mõju – omada vaid ühte tegutsemisviisi tähendab mitte omada valikuid. Vahel see isegi töötab.

Valikud panevad aga inimese kasutama erinevaid lähenemisviise. Mida enam on inimese suhtlemisrepertuaaris valikuid, seda vähem tõenäoline on, et ta takerdub keerulistes olukordades. Paindlikkus suhtlemisel kipub aga kaduma siis, kui kogeme tugevaid emotsioone. Näiteks vihastades minetame sageli paindlikkuse ja kaotame kontrolli suhtlemisprotsessi üle.

Vastupanu on märk usaldussuhte puudumisest – tavaliselt tõlgendame vastupanu ebameeldivuse, läbikukkumise või raskusena, mille suhtes oleme võimetud midagi ette võtma. Sellistes situatsioonides me kas loobume või anname alla ja ei tee iialgi katset teist korda üritada.

Samas võiksime juhinduda tõekspidamisest, et mitte inimesed ei osuta mulle vastupanu, vaid ma ise olen kaotanud usaldussuhte ja saan selle uuesti luua. Järgides seda tõekspidamist võtame vastutuse enda peale – mina olen see, kes saab vastupanuga midagi ette võtta. See teeb võimalikuks jätkata suhtlemist ka siis, kui oleme silmitsi viha või sarkasmiga, ilma et me võtaksime neid tundeid isikliku solvanguna. Sel moel õpime aga hoolikamalt sobituma teiste inimeste “sisemiste reaalsustega”, selleks et ennast paremini mõistetavaks teha.

Taustaoletused õppimise, valikute ja muutuste kohta

Inimestel on olemas sisemised ressursid õnnestumisteks ja eesmärkide saavutamiseks – meil kõigil on kaasasündinud oskus toime tulla ja oskus saavutada ressursirikkaid seisundeid, mis garanteerivad õnnestumise. Bandler on öelnud: “Inimesed funktsioneerivad täiuslikult hästi, nad lihtsalt kasutavad äärmiselt kehvasid programme (depressioon, edasilükkamine, õigustamine jne) väga hästi.”

Inimene saab mitte ainult valida oma käitumist teatud tingimustes, vaid ka ise luua neid tingimusi. Me ei pea ootama, et midagi juhtuks või et keegi hoolitseks meie eest. Igaühes meist on olemas kõik ressursid, et tuua oma ellu soovitud muutusi, et ennast koolitada või treenida. Meie sisemised ressursid teevad võimalikuks väliste ressursside hankimise.

Inimesed on (põhimõtteliselt) võimelised ühe katsega midagi ära õppima – inimene on terviklik süsteem, see annabki meile võime õppida väga kiiresti. Näiteks: kui laps panna ujumisbasseini, siis hakkab ta enese päästmiseks tegema kohe ujumisliigutusi ja järgmisel korral meenub talle läbielatud kogemus. Selline õppimine leiab tavaliselt aset siis, kui mingi kogemusega kaasnevad väga tugevad tunded. Inimajul on võime kiiresti õppida selleks, et kutsuda esile kiireid muutusi.

Igasugune suhtlemine peaks suurendama valikuid – inimene, kes omab palju valikuid, kogeb elu rikkalikumana. Enamik elus ettetulevatest probleemidest on valikute puudumise tulemus. Pole olemas raskeid probleeme, on vaid halvad lahendused. Kui see, mida sa teed, ei toimi, proovi midagi muud!

Inimene teeb talle hetkel parima kättesaadava valiku – inimestega suheldes kogeme aeg-ajalt tugevat ärritust, kuna me ei suuda aru saada valikutest, mida nad teevad, sest juhindume raamistikust “Teised peaksid tegutsema minu maailmamudeli järgi!”. Samas on igal inimesel oma maailmamudel, millest lähtuvalt ta oma valikuid teeb. Kui kõik oskaksid kasutada kõige meeldivamaid ja teisi arvestavamaid viise oma eesmärgi saavutamisks, oleks elu palju ilusam. Aga me ei oska.

Me oleme õppinud meeldivaid ja vähemmeeldivamaid viise soovitu saavutamiseks. Näiteks laps, kes karjub täiest kõrist keset kaubamaja, on õppinud, et sel moel saab ta soovitud tähelepanu. See pole küll tähelepanu saavutamiseks parim viis (vähemalt läheduses viibivate inimeste jaoks), ent hetkel on see lapse jaoks parim kättesaadav valik. Inimene teeb seda, mida ta teeb, seetõttu et teatud tasandil see toimib, muidu ta seda ju ei teeks.

Lähtudes tõekspidamisest “igaüks teeb hetkel parima kättesaadava valiku”, muutub süüdistav, hukkamõistev ja pingestatud fookus uudishimulikuks, mõistvaks ja hoolivaks fookuseks. Tähelepanu keskmesse kerkib küsimus, kuidas võimaldada ümbritsevatele inimestele ja iseendale rohkem valikuid, nii et “parim valik” ühe jaoks oleks “parim valik” paljudele.

Inimesed on võimelised oma ajutegevust juhtima ja saadavaid tulemusi kontrollima – suurem osa inimestest näib uskuvat ja tegutsevat, just nagu neil poleks kontrolli oma peas toimuva üle. Bandler kirjutab: “Enamik inimesi ei kasuta oma aju aktiivselt ja sihiteadlikult. Kui te ei anna oma ajule mingeid juhtnööre, siis ta kas lihtsalt tegutseb omasoodu või leiavad teised inimesed viisi, kuidas sinu aju tööle panna. Ja teiste inimeste kavatsused ei pruugi alati kokku sobida sinu plaanidega.”

Meeldivaid eneseleidmisi ja suurepäraseid õnnestumisi suhete väljal.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 111 korda, sh täna 1)