Kuressaare tänavanimed muutuvas ajas (1)

Kuressaare tänavanimed muutuvas ajas

 

Alljärgnev artikkel on tegelikult Saaremaa muuseumi teadusdirektori OLAVI PESTI ettekanne, mille ta pidas Kuressaares käesoleva aasta 26. oktoobril toimunud kohanimepäeva konverentsil. Kuna tegemist oli väga huvitava ja äärmiselt hariva ettekandega, siis otsustasime selle ka lehelugejate jaoks avaldada. Olavi Pesti ettekannet on vaid veidi toimetatud ja seda selleks, et see enam vastaks ajalehe stiilile.

uressaarel on tänavanimedega küllaltki hästi läinud, kuigi vahel ei ole ka. Siinsed tänavanimed kujunesid vägagi loomulike ja informatiivsetena, nagu see on normaalse arengu tingimustes olnud teisteski linnades. Kuid Saaremaa pisikese pealinna tänavatel on 1950. aastate algul toime pandud ka üks Eesti kõigi aegade radikaalsemaid nimerevolutsioone, kui tolleaegne linna täitevkomitee esimees, 1912. aastal Abhaasias sündinud Matilda Blok nimetas ümber mitukümmend tänavat, väidetavalt ühe öö mõttetöö viljana.

Uno Lahte ajendas see tervet pikka luuletust kirjutama, millel pealkirjaks “Ei näputöö ole naiste töö” (kogus “Ingel läheb apteeki…”, 1967).

Kingisepa linna endine täitevkomitee esinaine ristinud ühe ööga
ümber enamiku linna tänavaid.
Siin valged ööd on suisel a’al,
ei õndsat und siis tule eal.
Nõuandjad kõik on suurel maal…
Kui võtaks õige sulepea
ning omal riskil, ise
teeks ümberristimise.

Käib ringi vaene postiljon,
peab kirja viima kuhugi.
Kõik nimed meil nii prostad on,
et ära võta suhugi:
küll Räime, Tuukri, Mõrra –
just nagu odratolgused.
Loon linnas kindla korra
kui keiserlikus polgus veel…

Nii algas töö, ees teatmeteos,
kus tähtsad mehed puntis peos.
Väejuhid silmnäolt siledad
kui angerjad all ahingu.
Väärt kohanimed viledad,
nii maa- kui merelahingud.

Ei tänaseni teata, miks
sai Ranna tee Suvoroviks
või miks just vaikne Haava
on võitlev Bakalava.

Kui ekskursioon kultuuri läks,
sulg esinaisel torkis.
Belinski taha tekkis “kljäks”
ning tõrkus Maksim Gorki.
Veel siiski Tuuleveski
ta suunas Lobatševskiks.

Siis võeti läänest teadlik noos.
Siitmeesteks ühel ropsul
said Robespierre ja Jacques Duclos,
Jan Hus ning Paul Robeson.

Satiirik puudub, juhtus nii –
sulg murdus, kostis põnev raks.
Võib-olla Saltõkov-Štšedrin
end naeris hauas kõveraks…

See polnud lõpp, jäi võhma veel.
Õis õitses, vaim ei närtsind.
Veel karjarajast, Lehma teest
lõi 8. märtsi
ning Vana-Kossu lautritee
on praegu Kosmonautide…

Seal linnas tihti suisel ööl
nüüd üürgab mõni eksind Ants:
“Ei näputöö pole naiste töö,
ei labajalavalss pole laste tants!”

See salapärane nimetus Transvaali

Ent poliitika sekkus Kuressaare tänavate nimetamisse juba pool sajandit varem. Sajandi algul, arvatavasti 1903, kui käis Inglise–Buuri sõda*, anti ühele uuele tänavale sõltumatuse eest võidelnud Transvaali vabariigi auks viimase nimi. See on ilmselt kogu Eesti üks haruldasemaid tänavanimesid. Uhkustada võime ka haruldase liiginimega hoov, mida kogu riigis on ainult üks – Kuressaare kindluses asuv Lossihoov.

Kasuks on tulnud ka mitmete haritud nimetundlike kodanike olemasolu. Viljakate kohanimeuurijaina on viimaseil kümnendeil eriti silma paistnud koduloolased Boris Kivi ja Kalle Kesküla, kelle mõttetööle käesolevgi ülevaade suurel määral toetub.

Nimi kui ajaloomälestis

Boris Kivi rõhutas, et kohanimed on eelkõige ajaloomälestised, meie kultuuripärandi elav osa, millega ei tohi meelevaldselt ümber käia. Esimesed kirjalikud teated Kuressaare tänavanimedest pärinevad suurreformaator Campenhauseni ajast, 18. sajandi lõpust.

Siinsedki tänavanimed kujunesid orgaaniliselt, kajastades kas

• tänava välist ilmet (Pikk, Kõver, Kitsas);

• kuhu tänav viis;

• milliste ametite pidajad selle ääres elasid ja töötasid;

• millised asutused ja ettevõtted selle ääres asusid;

• ümbritseva looduse iseloomu.

1786. aasta linnaplaanilt leiame nii tänaseni kasutatavaid kui ka ammu unustuse hõlma vajunud tänavanimesid. On ka selliseid nimesid, mis on seoses linna arenguga ühest kohast teise “kolinud”. Nii moodustas Ranna tänav (Strand Gasse) esialgu osa praegusest Suur-Sadama tänavast.

Kujuneva linna esimesest keskusest, nn Sõrve turult viis sadamasse Sadama tänav (Hafen Gasse, nüüdne Väike-Sadama ja osa Suur-Sadama tänavast). Linna arvatavasti vanimad tänavad olid veel Kõver (Krumme Gässchen) ja Tagatänav (Hinter Gasse, nüüdne Suur-Põllu). Acker Gasse (nüüdne Väike-Põllu) oli pikem ja viis omaaegse Nolgimõisa põldudeni.

Taani ja Rootsi aeg

Sõrve turu ja piiskopilinnuse vanim ühendustee sai 1785. a nimeks Licent Gasse (Tolli tänav) seal asunud sadamakontori ja tollihoone järgi. Taaniaegsed peatänavad olid Tolli, Pikk ja Komandandi, Rootsi ajal lisandusid sellesse loetellu Lossi ja Kubermangu. Viimast mööda algas ju tee kubermangu pealinna Riia poole. Esimese omariikluse ajal nimetati see ümber Tallinna tänavaks.

Asukohta on vahetanud ka Turu tänava nimi: ajalooline Markt Gasse hõlmas praeguse Põik ja osa Lasteaia tänavast. Vanasti oli selle tänava tähtsus oluliselt suurem, sest seda mööda kulges esimene ühendus linnuse väravast uude linnasüdamesse, mis kujunes praegusesse asukohta 17. sajandil.

Praegune Turu kandis kuni 1909. aastani hoopis Preestri tänava nime, mille ta oli saanud selle ääres asuva kirikule kuuluva kinnistu järgi. Praeguse Lasteaia tänava Sõrve turu poolne ots kandis linna arvatavasti vanima kõrtsi auks Schenk Gasse nime ja nimetati hiljem Pruuliks.

Uut linnakeskust hakkas vanima asustusalaga ühendama ka Kauba tänav, mis tänaseni igati oma nime õigustab. Sellega osaliselt paralleelne tänav sai nimeks Gerichts Strasse (Kohtu tänav). See algas uuelt turuplatsilt ja lõppes Sõrve väravas ehk Suuresillast veidi linna pool. Kohtupidamist või kohtumaja pole Kohtu tänavas kunagi olnud, kuid sealtkaudu toimetati linnast välja, Kellamäel asunud hukkamisplatsile surmamõistetuid.

Raekohtu leebemaid otsuseid viidi ellu Raekoja taga, kuhu viis Pranger Gässchen (Pranger – kaak, häbipost). Kohtu tänav hakkas välja tõrjuma Tolli + Pika tänava ajaloolist põhifunktsiooni, viies linna tagamaadele uuest linnasüdamest.

Campenhauseni-aegsetest tänavanimedest on tänaseni säilinud veel Garnisoni ja Kitsas (Schmale Gasse). Kokku on selliseid nimesid 13, millest 10 asuvad ka oma algses asukohas. Ümberristimiste rekord on aga väikese Hospidali (Hospithal Gässchen) tänava käes. Selle ääres asunud vaestemaja järgi nime saanud tänav eestistus Vaestekojaks, 1934 nimetati aga siin elanud silmapaistva kultuuritegelase auks Martin Körberi nimeliseks. 1952. aastal sai Körberist Kolhoosi, 1963 Kalda ja 1990 uuesti Martin Körberi!

(jätkub 23. novembri Oma Saares)

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 245 korda, sh täna 1)