Meloodia kaptenisillal päikselisele Menorca saarele (1)

Meloodia kaptenisillal päikselisele Menorca saarele

 

Mis puutub minusse…siis sattusin siiakanti saatuse vingerpussi läbi. Olin aastaid Vahemeres sõitnud konteinerlaevaga liinil Barcelona–Marseille–Genova–Ashdot–Haifa–Aleksandria–Barcelona, ja ühel heal päeval ilmutas kodune õhkkond läheneva tormi tundemärke.

“Mu käsi on väsinud sedati selle alt horisondi poole vahtimisest ja seda aastate kaupa,” teadustas tugevam pool ning tõstis parema käe kujundlikult silmadele. “Pead sa just seal kusagil ilmameredel ringi kondama – normaalsed inimesed leiavad tööd ka lähemalt.” Küllap olin vahel isegi sellele mõelnud, aga eks ikka kipub nii olema, et inimene mõtleb ja naine juhib. Kui normaalseks inimeseks, siis normaalseks inimeseks. Otsustasin pisut ringi vaadata. Tallinkist arvati, et võiks asja saada küll – Helsingi liinile pidigi mehi tarvis olema. Kaks kuud triikisin Soome lahe vett Helsingi ja Tallinna vahel, kui saabus “rõõmustav uudis” – reisilaeva Meloodia ootab Vahemere-kontraht. Mõrult muiates arvas kallis abikaasa:
“Nii et saidki siis lähemale tööle!”

Lembit Uustulnd,
Meloodia kapten

La Casa de la Corsetera
(Rinnahoidja maja)

“Et kõike ilusti ja järjepanu ära rääkida, pean alustama sellest, et mootorlaeval Elena B juhtus Mahoni sadamast väljasõidul ootamatu black out (täielik voolukatkestus) ja seda just La Casa de la Corsetera (Rinnahoidja maja) traaversis…” Nii alustas seletuskirja sadamavõimudele kohalik baski rahvusest loots Fermin.

Sadamahärrasid ega teisi asjasse puutuvaid isikuid sellise nimega navigatsioonimärgi kasutamine ei üllatanud. Kogu linnakese rahvas teadis naiste pesupoe omaniku señora Rosa väikest maja otse veepiiril, Mahoni sisereidi kõige kitsamas kohas, mille lamedal katusel majaomanik eevaülikonnas armastas päikest võtta. Paik on tõepoolest ohtlik – ühelt poolt kaljurand ja teisalt kivine saar ning läbipääsu laiuseks ainult sadakond meetrit. Hullemast päästis Elena B-d väike kiirus ja kaks peaaegu üheaegselt vette lartsatanud ankrut, mis pidurdasid laeva hoo, olgugi et pöörasid aluse kitsas “kraavis” risti.

Esimesi rahutuse tundemärke ilmutas señora Rosa, kui midagi suurt ja massiivset kippus pea kohal päikest varjutama. Elena B pootsman püüdis igati viisakaks jääda ja hüüdis pakilt, mis nüüd juba kõrgus majakese katuse kohal: “Buenos dias, señora! Perdona, esta libre aun este sitio?” (Tere päevast, proua! Kas see koht on veel vaba?) Señora Rosa kiljatas, kargas püsti, tormas kaunist tagapoolt välgutades tänavale, hüppas autosse ja tolmujutt taga, kihutas teadmata suunas minema.

Selliselt esitles juhtunut loots Fermin, kuid laev saadi siiski õnnelikult ja kahjudeta pidama ning jätkas oma teekonda juba poole tunni pärast.
Nii sünnivad legendid. Sa näed ja kuuled meest rääkimas, noogutad innukalt kaasa ja saad selgelt aru, et valetab, ramp, valetab, nii et suu suitseb… Aga mis siis sellest, ilusasti valetab ja mõnus on kuulata.

Kui aga reaalsusest lähtuvalt eelnevale tagasi vaadata, siis on kogu jutul ka oma tõetera sees – tõepoolest juhtus ro-ro-laeval Elena B paar päeva tagasi selline õnnetus ja La Casa de la Corsetera on ka täiesti olemas, kuid kahjuks suri proua Rosa juba viis aastat tagasi. Minu tagasihoidliku märkuse peale muigas Fermin ühe suupoolega ja arvas, et eks selline äpardus või igaühe surnuks ehmatada. Nii me siin siis sõidame ja oleme – hommikul saarele ja poolest päevast põrutame jälle Barcelona poole tagasi.
Menorca saar

See ei ole suur saar – kõigest 45 kilomeetrit x 23 ja on väljavenitatud piki kagu-loode suunda, üldpindala 700 ruutkilomeetrit. Rannajoont on 117 meremiili ja see pakub kaljude vahel mõnusalt privaatseid ja väikseid liivapõhjaga abajaid, mis on turistide meelispuhkepaigad. Kõrged tipud saarel puuduvad, kuid vahelduvad rohelised künkad on täitsa olemas – kõrgeim punkt Monte Toro (Härjamägi) 358 meetrit ü.m.p.

Valitseb tüüpiline vahemereline kliima, mis sunnib vähemalt paar korda päevas särki vahetama. Püsielanikke on saarel 88 000, kuid turismihooajal suureneb rahva arv 300 000-ni. Nii et meil Saaremaal on veel arenguruumi küll ja küll.

Et ka lugejale selgemat ülevaadet anda, siis ütlen, et Menorca on üks viiest suuremast Baleaari arhipelaagi saarest ja nimelt kõige idapoolsem. Kes viitsib kaardilt vaadata, leiab saarestiku Vahemere keskpaigast, poolel teel Hispaaniast Sardiiniasse. Korrektsuse huvides toon ära ka ülejäänud nelja suurema saare nimed. Mallorca, Hispaania kõige suurem saar.

Arhipelaagi kõige läänepoolsem saar kannab Ibiza nime. Viimasest kolme miili kaugusel lõunas asetseb omakorda Formentera. Saar on kuulus plaažide poolest, kus kõikjal lubatakse alasti päikest võtta. Küllap on tegu ajaloolise kultuuripärandiga – oli ju saarte iidne nimetuski kreeka keeles Gymnasiae (gymnos tähendab kreeka keeles paljast).

Tõsi ta on, tegu polnud küll päevitamisega, kuid legend räägib, et kreeka meresõitjate saarele saabumisel avastasid nad eest täiesti paljad asukad, kes elanud küll koobastes, kuid polnud sugugi abitud. Nimelt paistsid kohalikud mehed silma kui täpsed lingukütid, kes hiljem teenisid palgasõduritena nii Kartaago kui Rooma sõjaväes.

Ka lahingusse läksid mehed paljalt, võttes kaasa ainult põletatud otsaga puuoda ja kolm erinevat lingu eri raskusega kivide jaoks. Baleaari saarte käekäik on olnud kirju ja värviline kui vanaema lapitekk ja vääriks omaette kirjatükki.

HOLA!
(Terekest!)

“Hola, hola, mis kuradi hola!” porisen kuuldavalt eesti keeles. Hispaania noorukid püüavad reelingutel tasakaaluharjutusi sooritada. “Kebige kohe maha, hakka veel teie pärast päästepaate alla laskma,” jätkan saare murrakus – inglise keelt ei taheta mõista.

Noorukid pigem taipavad mu näoilmest kui keelest, mida neile öelda tahetakse, ja ronivad tekile. Suvisel hooajal, mis siinkandis algab mai algusest ja lõpeb septembris, sõidab saartele suurtes kogustes turiste. Eks anna siinkohal tõmmata paralleele ka meie saartega.

Vahe on selles, et siin kestab meresõit 8 tundi, mis on paras aeg igasugu lolluste väljamõtlemiseks ja elluviimiseks. Paar päeva tagasi õnnestus vahimadrusel rajalt maha võtta paar jommis teismelist, kes huilates ja päästevestid seljas, mööda laeva ringi tuiskasid ning kõigile karjusid: “Laev jäetakse kohe maha, päästke end, kes suudab, kapten on juba päästepaadis…”

Õnneks suhtusid ülejäänud reisijad seika mõistvalt ja paanikat ei tekkinud, kuid… Eks lõunamaa inimesed ole juba loomult muretumad – päikseline kliima on vorminud rõõmsamaks ka hingelaadi ning kaaskodanike apsakatesse suhtutakse teatud leebusega. Vaatamata sellele, et Hispaania puhul on tegu sügavalt katoliiklike traditsioonidega, ei tõtata kõike valjuhäälselt ja üheülbaliselt hukka mõistma. Väike näide: tulin päeval vahti.

Asjatoimetuste üleandmisel raporteeris teine tüürimees: “Parem ja vasem kreenitank on võrdsed, teine ballasttank tühi – vasemas poordis plaaž nudistidele ja paremas ülejäänutele. Lubate vahi üle anda?” Nähes minu imestunud pilku, soovitas tüürimees mul ise veenduda. Tõepoolest – soojas päikeses pikutasid tekil ilusad noored naisinimesed, kasutades bikiinidest vaid alumist poolt. Samas jalutasid ringi kõik teised reisijad, kuid avanevast vaatepildist ei teinud keegi probleemi – mine võta siis kinni seda ranget katoliiklust…

Teine tüürimees oli nõus minu eest vahti seisma, kuid tööseadusandlust ei tohi isegi merel rikkuda ja paraku, vastu tahtmist küll, tuli tal lahkuda.

Olles nüüd juba pikemalt ninapidi selles kogukonnas sees ja jälgides kohalikke kombeid ning tavasid, olen sunnitud märkima, et sallivust, sõbralikkust, lahkust on tunduvalt rohkem kui meie ühiskonnas. Tore on vaadata vanapaarikesi, kes õlg õla kõrval toetuvad reelingule, nautides päikese kukkumist horisondi taha või kuu kuldset triipu mereveel. Vanemate daamide sitikmustad juuksed on alati eeskujulikult soengusse seatud ja vanahärrad kannavad ka palava ilmaga sviitrit, sonimütsi ja pikki pükse.

Samas suudlevad noored paarikesed ja ühed ei sega teisi – valitseb tolerantsus. Inimesed on loomulikud, nad ei häbene teineteise lähedust ega õrnust ja seda on pagana ilus vaadata.

Kusagilt ei hakka silma ärategemise mentaliteeti ega uhkeldamise maaniat, mida paraku meil Eestis nii sageli kohata võib. Olen huviga seiranud tänavapilti nii Barcelonas kui ka Mahonis, kuid sellist kallite autode, suurte maasturite paraadi kui meil ei ole kohanud. Valitseb mõtteviis: ole see, kes oled – ära karga üle oma varju.

Jälgisin huviga liiklust Barcelonas. Meloodia seisab kesklinnas, otse Kolumbuse ausamba all ja monument ise asub saarekesel keset kesklinna kõige elavamat viierealist ringteed. See liiklussõlm on pidevalt umbes, kuid vaatamata hispaanlaste kuumale temperamendile lasti ristteed hilja ületama jäänud vanamammi rahulikult, ilma ühegi signaalitörtsuta või muu märguandeta üle. Mis oleks juhtunud aga Tallinnas?

Muidugi nõuab meie inimeselt harjumist see pidev mañana-pasado mañana (homme-ülehomme) printsiip, kuid nagu ütleb minu hiidlasest vanemtüürimees, eks pikk meel ja veel kord pikem meel ole pika elu alus. Kohalik inimene arvab, et tänasega ei saabu veel maailma lõpp, ehk jõuab ka homme midagi korda saata, ja küllap on neil õigus.

Buen provecho!
(Head isu!)

Meloodia meeskonna moodustavad 27 tehnilist ja 25 teenindavat liiget. Tehniline personal on seotud laeva käigus hoidmisega ning pärineb Tallinkist, esindades Eestimaa rahvaste segadikku – ma mõtlen saarlasi, hiidlasi, mulke, võrukaid, venelasi jne. Teenindav pool on aga tööle palgatud sellisest eksootilisest hispaania keelt kõnelevast riigist kui Honduras.

Kui lisada veel hispaanlastest purser ja superkargo, siis on lugejale täiesti arusaadav, milline võis välja näha üks Paabeli torni ehitav brigaad. Sama erinäoline kui on see inimeste kooslus, on ka nende kultuuri-, hariduslik ja arengutaust. Vaatamata kõigele sellele on tegu ikkagi laeva meeskonnaga, kelle jaoks kehtivad ühtsed reeglid ja mereseadustest tulenevad nõudmised.

Kaptenina ei ole mul õigust ühelegi mereinspektorile öelda: “Sorry, osa mu meeskonna liikmeid ei ole koolis käinud, kuid nad on muidu head inimesed ja neile IMO nõuded ei kehti.” Jälgides hiidlasest vanemtüürimehe mitmekuiseid ponnistusi teenindava personali väljaõpetamisel, tõmbasin tahtmatult paralleele Eesti lavalaudadel laineid löönud Elmo Nüganeni lavastusega “Armastus kolme apelsini vastu”.

Mäletate, seal on stseen, kus kuri võlur püüab Pantalonele seletada, kuidas printsessi nähtamatu juuksenõelaga tuviks muuta. “… tuleb neiu ühelt poolt, ei tule kahelt poolt, ikka ühelt poolt, on üks neiu ja tuleb ühelt poolt ja istub kivile…” Sama püüdlikult kordas ka minu vanemtüürimees oma “õpilastele”:

“… tulevad reisijad ühelt poolt…”, ja viimased noogutasid püüdlikult, et siis kõik jälle sama püüdlikult unustada. Probleemiks on inglise keele oskus, mida ainult mõni üksik honduraslastest põnkab. Nii tulebki iga pisem kui asi puust ette teha ja punaseks värvida, kuid alati ei anna seegi soovitud resultaati.

Laeva saabus Barcelona sadamavõimude kontroll, mille käigus tuli demonstreerida meeskonna valmidust häireteks. Kõik laabus ladusalt – vanemtüürimehe poolt oli vajalik paberile ette joonistatud ja siis, kui laeva infolauast oleks pidanud kõlama ingliskeelne teade: “Tähelepanu, tähelepanu – alustame õppehäiretega!”, kostis valjuhääldajatest: “Tähelepanu, tähelepanu, kapten käsib kõigil laevast lahkuda ja suunduda kiiresti päästepaatidesse!”

Kas nuta või naera, aga infolaua neiu Tereza oli paberil lihtsalt read sassi ajanud. Vaatamata kõigele on teatud edasiminek ikkagi toimunud. Varem sooviti mulle messis: “Buen provecho – head isu!”, kuid nüüd kõlab juba tõeselt võetava saare aktsendiga: “Jotku leibu!” Ka infoleti neiukesed sädistavad, kui juhtun mööda patseerima: “Tere peevast, käpten, kuidas kesi keib!”

Nüüd aga veel pisut Menorcast.

Et sellist maanurka, omapärast saarelist olemist toidab vaid turism, on siinkandis ammu aru saadud. Olin kuulnud, et Baleaari saartel suvitamine pidi kallis olema, kuid oludega lähemalt tutvudes tuleb eelpool öeldusse parandusi teha.

Mõnusa toa neljatärni-hotellis koos esindusliku hommikusöögiga saab 50 euro eest. Korralik praad restoranis maksab 8–15 eurot ja mul on tunne, et see kipub igati Tallinna hinnakirjadega sama rida ajama. Minu reisijatest moodustasid üle poole noored, seljakotid turjal, kaasas telgid, magamiskotid – kõik on saarele teretulnud.

Söömakohti leidub Menorcal igale maitsele ning arvuliselt on neid 1042, ja seda umbes Hiiumaa suurusel saarel! Üksi Mahoni linnakeses leiame 80 restorani, 109 baari ja 46 kohvikut. Valida on võimalik Menorca, Mallorca, Katalaani, Galiitsia, Baski, Andaluusia, Saksa, Inglise, Jaapani, Itaalia, India, Hiina, Argentiina, Kreeka, Maroko, Mehhiko ja Ameerika köögi vahel. Omaette vaatamisväärsused on kalarestoranid, kus valmistatakse kõike seda, mida meri ukse ees pakub, ja põhjendus on üks – me elame ju saarel. Kahjuks ei saa me seda kõike Saaremaa kohta küll öelda.

Tavaliselt leiab ka teiste restoranide menüüst vähemalt kaks kalarooga, millest üks on tingimata küpsetatud seepia e tindikala ahjukartulitega – Menorca rahvustoit. Samuti loetakse firmaroaks tigusid majoneesikastmes. Muide, majoneesist niipalju, et kulinaaria ajalugu kinnitab selle toiduaine siitkandist pärinevat. 1756. aastal võitsid prantslased hertsog de Richelieu (tegu ei ole siiski kardinal Richelieu’ga, keda kõik mäletavad A. Dumas “Kolmest musketärist”) juhtimisel Mahoni sadamas inglasi.

Selle puhul valmistas hertsogi peakokk pidusöögi. Ta otsustas ülemust rõõmustada külma kastmega, mida valmistati koorest ja kanamunadest. Oma suureks meelehärmiks märkas mees, et lahingutuhinas on koor köögist kaduma läinud. Pikemalt nukrutsemata asendas ta koore oliiviõliga ning oligi sündinud uus toiduaine, mille kokk nimetas oma patrooni, hertsog de Richelieu võidu auks mahonaise’iks. Selle nimetuse all tunneme seda külma kastet tänase päevani – buen provecho!

El Concierto Grande
(Suur kontsert)

Kell on seitse hommikul ja kohalik loots Ricardo teatab meile raadio kaudu, et täna saame ilma et mõne teise laeva järel peaksime ootama, kohe kai äärde. Üllatus, üllatus – tavaliselt on asi ikka vastupidine. Suvisel hooajal külastavad paljud Vahemere uhked kruiisilaevad üheks päevaks Mahoni, kus siis turiste bussidega mööda saart tuulutatakse.

Mõeldamatu ju, et rahakad ameerika ja skandinaavia huvireisijad kellegi järel ootama peaksid. Möödume De Favarix’i neemest. Kilpkonna kaljul losutab mustavalge-vöödiline majakas, keerame lõunasse Espero kõrge kaljunuki suunas. Espera tähendab hispaania keeles ootust ja lootust.

Julgustan Saaremaalt pärit roolimadrust Ivarit lootuses ja ootuses tähelepanelikumalt läbi binokli merepinda kammima – piirkond on kuulus asjaarmastajatest kalameeste ja jahisportlaste poolest, kes millegipärast arvavad, et suure laevaga saab sama hõlpsalt ja kiirelt pöördeid sooritada kui väikesega. Merepind valendab purjedest, mille vahele mahub ulpima ka mõnikümmend kalapaati. Kamandan Ivari rooli, lükkan peamasina manöövrirežiimile ja kuulen vanemtüürimeest hiidlasliku huumoriga kobisevat: “Ave Caesar…”

“Alustame virgutusvõimlemisega,” matkib Saarekülast pärit teine tüürimees Tanil raadiodiktorit. Osa väiksemaid aluseid on mõistnud, et meiesugusega ei ole mõtet rinda pista – liiga erinevad kaalukategooriad – ja põgenevad kalda suunas, kuid on ka kangekaelsemaid. Sooritame paar slaalomi-stiilis pööret, sõidame kahe kalamehe vahelt kümne meetri kauguselt läbi ning meile viibatakse sõbralikult ja karjutakse: “Hola! Hola!”

“Küll ma teile teen Hola!” pomisen endamisi ja keerame uhke kaarega La Mola poolsaare ning Santa Esteve kalju vahelt Mahoni Pudelikaela väina. Ehmatame 50-meetri laiuselt farvaatrilt mõned jahid teisele poole poisid ning lõpuks libiseme õnnelikult Laatsareti ja Karantiini saare traaversis sadama reidile.

Saared on nime saanud ajast, kui Hispaania saatis katkust nakatatud laevad koos meeskondadega siia karantiini. “Puh,” kuulen vanemtüürimeest selja taga kergendatult hingavat. Unine Ricardo pistab pea lootsikaatri kajutist välja, ringutab, haigutab mõnudega ning lootsab siis lootsitrepi juurde.

Jõuame parajasti Kuninga saare ja La Casa de la Corsetera vahelisse kitsasse väina, kui ukselt kostab teise tüürimehe hääl: “Loots sillas.” Samas ilmub nähtavale ka Ricardo naeratav pale.

“Buenos dias, señor!” tervitame vastastikku. Ei ole mina veel näinud selle mehe mossitavat nägu.

Vaatan tähelepanelikult ringi. Farvaater on kitsas, suurel laeval manööverdamisvõimalus praktiliselt puudub. Just siin, mõned päevad tagasi, nagu võileiva seadus ette näeb, lõikas väike kummipaat vahetult vööri eest meie kurssi. Muidugi andis päramootor otsad. Hirmunult enda kohale kerkivat terasseina kõõritades püüdis paadiomanik meeleheitlikult käivitusnööri rapsida, kuid lõi siis lootusetult käega ja istus paadiservale saatust ootama. Kurss näitas, et sõidame mehest lihtsalt üle.

Kiiruse vähendamine poleks enam aidanud, paat oli liiga lähedal ja suur laev ei ole jalgratas, kuid nii palju jõudsin roolimadrusele käske jagada, et mingi ime läbi manööverdasime pisikese paadi ja ujuva kalakasvatuse vahelt paadikesest mõne meetri kauguselt mööda. Korraks jõudsin isegi Ricardot seirata. Punaseks oli ta palgest, tõsi küll, läinud ja žestikuleeris ka mehesti ning karjus midagi baski keeles, kuid viha kui sellist ma küll ei märganud.

“Kas täna mängime Mozartit, Beethovenit või Bachi?” küsin lootsilt. Ricardo naerab.

Nädal tagasi unustasin end Mahoni sisereidil ja lasin laeval üle vaikse vee 9-sõlmese kiirusega libiseda. Lubatud on 6,5–7. Siis tõstis Ricardo kaks kätt ja surudes neid nagu Rein Rannap klahvidele, andis žestiga märku kiirust vähendada. Kui juhtusin pärima, et kas ta ka klaverit mängib, oli mees väga imestunud. Näitasin talle ta oma žesti ja nüüd jätkus nalja kauaks, nii et leppisimegi kokku: Mozart tähendab 6,5 sõlme, Beethoven 7-t ja Bach juba 8 sõlme. Täna mängisime siis Beethovenit.

Hasta la vista
(Nägemiseni)

Täna seisame linnakai ääres. Ronin pikkadest treppidest üles ja 35-kraadises kuumuses tundub, et neile ei tulegi lõppu. Astun mööda ähkivatest ja ägavatest saksa pensionäridest, keda hommikul tõi Mahoni kruiisilaev Pacific, toetun hingeldades käsipuudele ja jään silmitsema all avanevat vaatepilti. Ronimine tasus igati vaeva. Kogu Mahoni laht avaneb oma ilus ja värvide mängus.

Üle sinise vee on laiali pillutud sadu jahte, kaatreid, paate – valendavad purjed. Fjord asub kõrgete roheluse ja lilledega kaetud kaljude ning küngaste vahel, ulatudes viie kilomeetri pikkuselt saare sisemusse ning olles kõige avaramast kohast kõigest 600 meetrit lai. Mahon jääb ise lahe lõunaküljele ning ronib mööda järsku pankrannikut (umbes nagu meie Mustjala pank) kuni 60 meetri kõrgusele.

Vastaskaldale jäävad luksulikud villad, mis asuvad otse veepiiril, ning rohelistel küngastel keerleb serpentiinina tee puude varjus losutava esindusliku roosat värvi ehituse juurde. Villa ristiti inglaste poolt “Kuldseks farmiks”. Kohaliku legendi järgi peatusid siin kunagi leedi Hamilton ja brittide kuulus lordist admiral Nelson.

Paraku keeldub ajalugu viimast fakti kinnitamast. Hingan täie rinnaga magusat lillede lõhna ja vaatan ülalt alla Meloodia peale, mis imepisikesena kui mängulaev kai ääres reisijaid ootab. Märkan lootsikaatrit sadamabaari La Marina kai ääres. Küllap Ricardo võtab lõunaoodet ning tinistab klaasikest kohalikku veini. Viskan viimase pilgu imeilusale Mahoni fjordile ja sätin end lahkuma. On aeg taevast maa peale tulla ning laeva kobida – poole tunni pärast on minek.

Hasta la vista!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 285 korda, sh täna 1)