Pealtnäha vaikne rahulik riik, kuid…

Pealtnäha vaikne rahulik riik, kuid…

 

Valloonide ja flaamide vastasseis ohustab Belgia kuningriigi terviklikkust. Kümme päeva tagasi, täpsemalt aga 6. novembril lõi Belgia oma ajaloo järjekordse rekordi – nimelt oli riik “võimuta” ligi viis kuud.

Pärast seda, kui 10. juunil toimunud Belgia parlamendivalimistel ei õnnestunud poliitilisel erakondadel kuidagi kokkuleppele jõuda ja töövõimelist valitsust moodustada. Eelmine taoline rekord tehti 1988. aastal, kui valitsuse kokkupanemiseks kulus 148 päeva.

Sellised venima kippuvad valitsuskriisid pole Belgia elanikele sugugi uus nähtus. Tõsi, sõnaühend “võimuta olek” pole eriti korrektne, et iseloomustada selles Lääne-Euroopa väikeriigis valitsevat olukorda.

Esiteks on ju olemas monarh Albert II, kes põhiseaduse järgi sümboliseerib riigi ühtsust ja poliitilist terviklikkust ja vajadusel võib ka täidesaatvat võimu kehastada (vahemärkusena olgu siinjuures kohe täpsustuseks öeldud, et tegu on ikkagi põhiseadusliku monarhiaga, mistõttu kuningas võib vaid piiratud ajal ja väga piiratud tingimustes eksekutiivse võimu ülesandeid täita).

Teiseks on Belgias välja kujunenud ja juurdunud demokraatlik traditsioon, mis tähendab, et poliitilise kriisi puhul jätkavad vanad võimukandjad oma tegevust uute ametisse määramiseni.

Ja lõpuks, 10. juunil toimunud valimistega moodustati ju parlament, mis kehastab seadusandlikku võimu. Kogu valitsuskriisi ajal täitsid Belgia parlamendi uued saadikud oma tööülesandeid väga kohusetundlikult.

Ajalooline vastasseis

Kuid kõigest hoolimata tekitab Belgias praegu kujunenud olukord poliitiliste analüütikute seas tõsist rahutust. Nimelt on Belgia kuningriik jagatud kultuuriliselt ja keeleliselt kahte ossa: ühe osa moodustavad flaamid, kes kõnelevad hollandi keelt, teise osa aga moodustavad prantsuse keelt kõnelevad valloonid.

Väikeriigi kogu lühike ajalugu on seotud flaamide ja valloonide suhetega. Pärast Napoleoni sõdade lõppu otsustati 1815. aasta Viini kongressil kogu Madalmaade territooriumil moodustada üks riik nimetusega Madalmaade (Hollandi) Ühendatud Kuningriik. Kuna aga tookord (XIX sajandi 1. poolel) kaalus veel usk üle rahvustunde, siis tundsid selle uue riigi lõuna- ja lääneosas elavad katoliiklased (peamiselt prantsuse keelt kõnelevad valloonid, kuid nende seas oli ka flaame), et nende õigusi ahistatakse – ühendkuningriigi pealinna võimukandjad olid ju enamjaolt protestandid.

Ja nii puhkeski 1830. aasta sügisel Belgia revolutsioon, mis 1831. aastal viis Belgia kuningriigi tekkeni. Kui aga aus olla ja tolle aja sündmustesse veidi põhjalikumalt süveneda, siis klopsiti Belgia riik kui vägagi kunstlik moodustis (umbes samasugune nagu Jugoslaavia, mis suurriikide huve silmas pidades moodustati 1919. aasta Versailles’ rahukonverentsil; selle rumala sammu veriseid tagajärgi likvideerime me veel täna – U. K.), kokku tolle aja maailmavalitseja, tärkava Briti impeeriumi eestvedamisel ja tema julgeoleku huvides.

Nimelt viis London tol ajal ellu oma nn “sädelevat isolatsionismi” (splendid isolation), mille eesmärgiks oli jõudude tasakaalu säilitamine Euroopa kontinendil ja La Manche’i piirkonnas enda jaoks nn neutraalse puhvertsooni loomine. Seda viimast just Belgia kehastaski. Siit ka põhjus, miks britid on alati Belgia riigi olemasolust nii väga huvitatud olnud. Näiteks kui Saksa keiser Wilhelm II poleks 1914. aasta 3. augustil Belgia suveräniteeti rikkunud, siis vaevalt oleks Suurbritannia I maailmasõtta kohe selle alguses sekkunud.

Rahvuslus võtab maad

Kuid kõik see on ajalugu. Kui nüüd tänasesse päeva tagasi tulla, siis näeme, et kahe rahvusrühma – flaamide ja valloonide – suhted on niivõrd teravaks muutunud, et ohustavad Belgia riigi terviklikkust. Tänases maailmas vastupidiselt endisaegsele kaalub ju rahvustunne tihti üle austuse ristiusu põhitõdede vastu. (Muide, see on tajutav ka Eestimaa kirikutegelaste jutlustes – U. K.)

Riigi loomise hetkest alates on Belgia sisepoliitiline ülesehitus järkjärgult viinud selleni, et iga hinna eest püütakse säilitada pariteeti kahe rahvusrühma vahel. Kuigi samas võib öelda, et Belgia kogu lühike ajalugu on olnud üks pidev valloonide ja flaamide vastasseis ja vaatamata erinevatele kompromissidele jätkub see ka täna.

Näiteks võis XIX sajandil riigis täheldada väga tugevat Prantsusmaa mõju, mis on ka igati mõistetav – tekkis ju Belgia katoliiklikul pinnal ja just Prantsusmaa on ju Lääne-Euroopas katolitsismi üks tähtsamaid tugipunkte. Selle tagajärjel aga saavutasid prantsusekeelsed valloonid Belgias domineeriva positsiooni. Prantsuse keel muutus riigikeeleks ja flaamid tõrjuti tahaplaanile. (Tahtmatult meenub siinjuures Agatha Christie üks kangelasi Hercule Poirot.) Olukord muutus alles XX sajandi 1930. aastatel.

Range pariteet

Belgias kehtiva põhiseaduse järgi määrab kuningas peaministriks valimised võitnud poliitilise erakonna liidri. See isik (mees või naine) moodustab ka valitsuse, kuhu peab kuuluma seitse prantsuse keelt kõnelevat ministrit ja seitse hollandi keelt kõnelevat ministrit. Ka parlament valitakse nii, et seal on võrdselt esindatud nii valloonid kui ka flaamid.
Ka Belgia riigi administratiivne ülesehitus vastab etnilisele koosseisule.

Nimelt jaguneb kuningriik kolme ossa: riigi põhjaosas asuv Flandria, lõunaosas asuv Valloonia ja Brüssel kui liitriigi pealinn. Flandrias elab 58% belglasi, kes peab oma emakeeleks hollandi keelt; Valloonias on hollandikeelseid belglasi 33%, seal on ülekaalus prantsusekeelne elanikkond. Seadusetähe järgi peaks Brüssel just nagu kakskeelne keskkond olema.

Mina maksan, seega tahan ka enam õigusi

Tundub, et kõik on õiglane ja põhjus rahulolematuseks puudub. Kuid siiski on Belgias viimasel ajal jõudu kogunud poliitilised jõud, keda selline pariteetne olukord ei rahulda. Eelkõige käib jutt flaamikeelsetest marurahvuslastest ja nendest flaami poliitikutest, kes arvavad, et Flandrial peaks liitriigis olema suuremaid õigusi ja eeliseid.

Need inimesed – nimetagem neid flaami natsionalistideks – tunnevad suurt muret oma rahvuse säilimise ja rahvusliku identiteedi pärast. Kuid palju mõõdukamalt häälestatud flaami poliitikud käivad välja veel ka rahalise argumendi – nimelt on Flandria majanduslikus mõttes riigi kõige arenenum ja jõukam piirkond. Seetõttu ongi hollandi keelt kõnelevatel flaamidel tekkinud mulje, et prantsusekeelne Valloonia elab nende kulul.

Siit ka põhjus, miks flaami poliitikud soovivad muuta Belgia põhiseadust ja seda osas, mis puudutab kuningriigi eri piirkondade pädevust rahaliste ressursside jagamisel. Sisuliselt tähendaks flaamide selliste nõudmiste rahuldamine senise rahvusliku pariteedi rikkumist ja Belgia muutumist föderatsioonist konföderatsiooniks.

Lausa ületamatud vastuolud

2007. aasta juunis toimunud parlamendivalimistel said flaamid ülekaalu Belgia parlamendi mõlemas kojas. Kõige suurema esindatuse parlamendis sai Flaami kristlike demokraatide (Christelijke Volkspartij) erakond, mille eesotsas on Yves Leterme. Just see erakond on korduvalt esinenud üleskutsetega, et riigi föderatiivselt ülesehituse põhimõttelt mindaks üle konföderatiivsele põhimõttele.

Kuningas Albert II tegi Leterme’ile ülesandeks moodustada Belgia uus valitsus. Selle ülesande täitmine osutus aga praktiliselt võimatuks, kuna riigi mõlemad pooled esitasid teineteisele vastuvõetamatuid tingimusi: Flandria nõudis suurt autonoomiat ja konföderatsiooni, Valloonia poliitikud seisid aga kindlalt selle eest, et säiliks senine riigi föderatiivne ülesehitus, mis tagaks kõigi kodanike heaolu sõltumata piirkonna, kus nad elavad, majanduslikust arengutasemest.

Tekkinud kirgi küttis veelgi üles rahvusäärmuslaste käitumine. 10. septembril tegi flaamide ultranatsionalistlik partei Flandria Huvi (Vlaams Belang) katse suruda parlamendis läbi seadus, mis nägi ette rahvahääletuse korraldamist Flandria Belgiast eraldamise küsimuses. Erilise teravuse omandas see konflikt pealinnas Brüsselis.

Konflikt kaldus olmetasandile

Kuigi Belgia pealinn on Brüssel, mis ei oma erilist staatust, peavad flaamid seda linna siiski veel ka Flandria mitteametlikuks pealinnaks. Samas kõneleb aga enamik Brüsseli elanikest prantsuse keelt: asuvad ju seal mitme rahvusvahelise organisatsiooni (näiteks Euroopa Liit ja NATO) peakorterid.

See prantsusekeelne mentaliteet on täna levimas juba Brüsseli eeslinnadesse, näiteks Bruxelles-Hal-Vilvorde’i (hollandikeelses kirjapildis Brussels-Halle-Vilvoorde) – kuigi see linnake kuulub ametlikult Flandriale, elab seal rohkesti frankofiile, kes nõuavad samasugust kakskeelset keskkonda nagu pealinnas.

Seda nõudmist vaatlevad aga poliitilise kriisiga üles köetud flaamid kui näkku sülitamist. Flaamide arvates väljendub selles selgelt prantslaste kui suurrahva üleolev suhtumine ja soov mitte integreeruda flaamikeelsesse ühiskonda. Konflikt kandus väga kiiresti ka olmetasandile: kakskeelsetel tänavasiltidel määriti prantsuskeelne variant sageli pori või värviga kokku.

Olukorra paradoksaalsus

Ja kõik see leiab aset riigis, kus elab vaid 10,5 miljonit inimest. Kujunenud olukorra paradoksaalsus seisneb veel selles, et Brüssel on ühinenud ja üha enam suurema ühtsuse suunas liikuva – nii vägevalt kõlab euroliidu veendunud toetajate tänane loosung – Euroopa pealinn. See aga tähendab, et just Belgia peaks olema euroopaliku integratsiooni, Euroopa rahvaste sõpruse, üksmeele ja õnne musternäide!

Belgias valitsev tegelik olukord võib aga halba eeskuju anda, tugevdades separatistlikke meeleolusid ka mujal Euroopas. Majandusteadlane Henri Capron on väitnud, et Flandria eeskujul võivad ka teised Euroopa jõukamad regioonid (näiteks Baierimaa, Šotimaa, Kataloonia ja Kärnten) hakata mõtlema selle üle, et rahal on rahvuslik kuuluvus ja et miks peaksid just nemad mingeid vaesemaid regioone oma maksutuludest ülal pidama.

Belgia Kuningriik
Riigipea: Albert II
Peaminister: Guy Verofstadt
Sõltumatus: 4. oktoober 1830
Rahvusvaheline tunnustus: aprill 1839
Ametlikud keeled: hollandi, prantsuse, saksa
Territoorium: 30 528 km2
Elanikkond: 10 584 534
SKT elaniku kohta: 31 400 dollarit (13. koht maailmas)

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 171 korda, sh täna 1)