Tänane päev möödanikus

Tänane päev möödanikus

 

Sada kakskümmend aastat tagasi, 1887. aasta 17. novembril, sündis Londonis Kenningtonis Bernard Law Montgomery – tulevane feldmarssal ja vikont Montgomery of Alamein (selle tiitli sai ta Põhja-Aafrikas toimunud El-Alameini lahingu järgi).

Montgomery paistis silma juba Esimese maailmasõja aegsetes lahingutes. 1942. aasta augustis, Teise maailmasõja raskeimal hetkel, kui Põhja-Aafrikas asuv Inglise 8. armee sai Saksa-Itaalia vägedelt (neid juhtis Hitleri armee legendaarne marssal Rommel) lüüa ja paisati Egiptusesse, määras peaminister Churchill ta Briti vägede uueks ülemjuhatajaks.

Sõduritel oli Montgomerysse usku, ega asjata poleks nad talle andnud hellitavat hüüdnime “Monty”. Ja Monty õigustas seda usaldust, saades hakkama tookord peaaegu võimatuna tunduva teoga – oktoobrikuu lõpus viis ta Briti väed vastupealetungile. Selle tagajärjel kihutati Saksa natsid ning Itaalia fašistid Egiptuse ja Kürenaika (tänapäeva Liibüa) aladelt välja Tuneesiasse, kus nad 1943. aasta mais relvad maha panid.

Veidi hiljem, 1943. aasta suvel juhatas Montgomery ka Briti-Ameerika vägede dessanti Itaaliasse ja korraldas 1944. aasta juunis koos USA kindrali Dwight Eisenhoweriga teise rinde avamise Põhja-Prantsusmaal Normandias. Pärast sõda sai temast Euroopas asuvate NATO vägede juhataja. Montgomery suri 1976. aastal, olles ära teeninud kaaskodanike austuse ja lugupidamise.

Nelikümmend viis aastat tagasi, 1962. aasta 18. novembril, nägi Moskvas ilmavalgust ajakirja Novõi Mir 11. number. Nõukogude ajakirjanduse (pean silmas tõsiselt võetavat ajakirjandust, mitte seda iga päev ilmuvat pahna) arengus on tegemist ajaloolise väljaandega – nimelt ilmus ajakirja selles numbris tookord paljudele tundmatu autori Aleksandr Solženitsõni jutustus “Üks päev Ivan Denissovitši elust” (e.k 1963).

Selle jutustuse ilmumisele aitasid kaasa ajakirja tollane peatoimetaja Aleksandr Tvardovski, ajakirja proosakirjanduse osakonna juhataja Anna Berzer ja Lev Kopelev, kes väidetavalt olevat käsikirja toimetusse toonud. Kriitikud võtsid jutustuse vaimustusega vastu: Solženitsõnit võrreldi Lev Tolstoiga, ta esitati isegi Lenini kirjanduspreemia kandidaadiks.

Kui aga Tvardovski avaldas oma ajakirjas veel teisigi Solženitsõni jutustusi ja kui mitmed tema teoste paljundatud käsikirjad (näiteks romaan “Vähktõvekorpus” – e.k 2000) hakkasid kirjandushuviliste seas levima illegaalselt, asendus Nõukogude võimude salliv suhtumine vihkamisega – kirjaniku elu tehti kibedaks. Vaatamata sellele et 1970. aastal anti Solženitsõnile Nobeli kirjanduspreemia, võtsid Kremli võimukandjat talt kodakondsuse ja saatsid ta 1974. aastal riigist välja. Kodumaale naasis kirjanik alles 1994. aastal.

Kolmkümmend aastat tagasi, 1977. aasta 19. novembril, levis kogu maailmas sensatsiooniline uudis – Egiptuse president Anwar Sadat olevat sõitnud Iisraeli ametlikule visiidile. Pärast kontrollimist selgus, et lugu vastab tegelikkusele. President Sadat esines kõnega Iisraeli parlamendis. Maailma diplomaatia ajaloos on tegu haruldase sammuga ja see näitas tookordse Egiptuse presidendi riikliku mõtlemise sügavust ja jõulisust.

Visiidi tagajärjed ei lasknud end kaua oodata: sõda Egiptuse ja Iisraeli vahel lõppes, Suessi kanal avati taas laevaliikluseks ja Iisrael tagastas Egiptusele 1967. aasta nn Kuue päeva sõja ajal vallutatud alad. Oma tegevusega pälvis Sadat ka Nobeli rahupreemia. Kahjuks aga ei suutnud madalalaubalised islami usu puhtuse eest võitlejad Egiptuse presidendile seda õilsameelset žesti andestada. 1981. aastal ta mõrvati (loe Ervin Réti raamatut “Surm tribüünil”, e.k ilmunud 1987. a).

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 70 korda, sh täna 1)