Uus aasta toob üldhariduskoolidele stabiilsuse

Uus aasta toob üldhariduskoolidele stabiilsuse

 

Siiani on üldhariduskoolide rahastamisel räägitud pearahast, kuid uuest aastast riigi poolt makstava haridustoetuse eraldamise põhimõtted muutuvad. Õpilaste arv ei ole enam ainus toetuse arvutamise alus.

Praegune pearahasüsteem on kehtinud üle kümne aasta ja sel poleks häda midagi, kui koolivõrgu kujundamine toetuks ühtsetele põhimõtetele ning õpilaste arv oleks aastati enam-vähem sama. Tegelik elu on aga hoopis midagi muud. Praegune keeruline koefitsientide süsteem on vajanud juba ammu lihtsamaks muutmist. Pealegi jõuab statistika kohaselt praegu mõõdukalt suurenev õpilaste arv sajandi alguse tasemele alles heal juhul 15 aasta pärast.

Kui mõnel pool võib õpilaste arv isegi suureneda, siis enamasti jätkub kahjuks õpilaste arvu vähenemine. Näiteks suuremates linnades ja nende ümbruses (Tallinn, Tartu, Pärnu) kasvab põhikooli õpilaste arv lähiaastatel Eesti keskmisest kiiremini, seevastu mõnes maakonnas väheneb õpilaste arv kuue-seitsme aastaga kolmandiku võrra.

Uue rahastamismudeli põhimõtted

Uus rahastamismudel seisneb koolis moodustatud klasside kulude rahastamises. Väga lihtsalt öeldes on mudeli tööpõhimõte järgmine: põhikool, kus klassis on keskmiselt 17 õpilast, suudab ennast ära majandada üksnes õpilaste arvu järgi makstava pearahaga. Nii suuri klasse pole aga igal pool, kuid ühesugused kulud on kõikjal ja kvaliteetset õpet tuleb pakkuda igas piirkonnas.

Seepärast hakkavad täiendavat lisaraha saama koolid, kus õpilaste keskmine arv klassis jääb alla 17, kus õppekeeleks on vene keel, kus on eestikeelsed keelekümblusklassid, kus õpivad erivajadustega lapsed, või kui kool asub väikesaarel või suurtest keskustest kaugel.

Lisaraha ei eraldata suurtele omavalitsustele, kus õpilaste arv ületab 1600 piiri. See sunnib linnu iseseisvalt oma koolivõrku korrastama ehk sulgema nende jaoks liiga väikseid koole. Samas võib aga linnade haridustoetus lähiaastatel suureneda, sest neil tekib vajadus avada uusi klassikomplekte, kuna riigi hariduspoliitika ei näe ette mammutklasse. Nimelt ei tohi järgmisest õppeaastast põhikooli klassides olla üle 24 õpilase.

Praeguse koefitsientide süsteemi asendamine kulupõhise mudeliga loob suurema stabiilsuse ja haridustoetus ei kõigu enam aastast-aastasse. Sõltub ju õpetatavate tundide arv eeskätt õppekavast, mitte õpilaste hulgast ning tunde annavad ikkagi õpetajad. Just selle põhimõtte järgi satuvad omavalitsused nüüd sarnasesse seisu, sest riik arvutab toetust õpetajatele palga maksmiseks ja investeeringuteks mitte enam ainult õpilaste arvu järgi, vaid arvesse lähevad ka klasside ja tundide arv.

Praeguse süsteemi põhjustatud ebavõrdsust ilmestab kujukalt järgmine näide. Käesoleval aastal vähenes nii Kaarma kui ka Pihtla valla õpilaste arv võrreldes eelmise õppeaastaga 13 võrra, kuid esimesel juhul tähendaks pearahasüsteemi jätkumine toetuse arvutamise põhialuse – peade arvu – vähenemist Pihtla vallas 20%, Kaarma vallas kõigest 8% võrra. Samas ei muutunud koolivõrgu struktuuris ju midagi, järelikult jääb alles ka vajadus õpetajatele palka maksta.

Siin ongi uue ja vana rahastamismudeli suur erinevus. Vana mudeli alusel arvutades jääks Pihtla valla haridustoetus järgmisel aastal hoolimata pearaha võimalikust tõusust tõenäoliselt samale tasemele (sest kuni 20% pearahatõusu “sööks” ära sama suur õpilaste arvu langus). Uus rahastamismudel võtab aga arvesse, et Pihtla lasteaed-algkoolis ja Kaali põhikoolis on vaja kokku sama palju õpetajaid kui eelmisel õppeaastal ja nende palga alammäärad tuleb kindlustada.

Tugevad maapõhikoolid saavad kindlustunde

Üldhariduskoolide uue rahastamismudeli väljatöötamisel lähtuti põhimõttest, et alghariduse peab iga laps saama kodu lähedal. Nii tagab riik I (1.–3. klass) ja II (4.–6. klass) kooliastme rahastamise isegi väga väheste õpilaste korral.

Tugeva põhikooli üheks oluliseks tunnuseks on aga siiski selline õpilaste arv, mis annab koolile võimaluse palgata haritud õpetajad, tagada neile mõistlik töökoormus ja maksta normaalset palka. Mudeli kohaselt on elujõuline põhikool, kus klassi õpilaste arv on vähemalt 10. Kui õpilaste arv III (7.–9. klass) kooliastme ühes klassis on siiski alla kümne, aga nooremates klassides on õpilasi rohkem ja varsti ületab põhikooli õpilaste arv nõutud piiri, siis see kool rahas ei kaota. Sel moel aitab riik koolil vahepealse mõõna üle elada.

Üldharidussüsteemi arengukava kohaselt peab gümnaasium tagama hariduse kvaliteedi, kvalifitseeritud õpetajad ja võimaluse õppeainete süvendatud õppimiseks. Eeldatakse gümnaasiumide arvu vähenemist ja nende koondumist suurematesse keskustesse. Otstarbekas on ka gümnaasiumiastme eraldamine põhikooliastmetest ehk n-ö puhaste gümnaasiumide asutamine. Gümnaasiumi säilitamine madalamate kooliastmete arvelt ei ole aga kindlasti aus õpilaste suhtes.

Kuna järgmise aasta 1. jaanuaril rakenduv mudel on kulupõhine, võib järk-järgult väheneda toetus neile omavalitsustele, kes praegu saavad rohkem toetust, kui on olemasoleva koolivõrgu ja klassikomplektide arvu juures põhjendatud. Kolme aasta pikkusel üleminekuperioodil kompenseeritakse omavalitsustele võimalik haridustoetuse vähenemine. See puudutab eeskätt omavalitsusi, mille haridustoetuse kasv jääb allapoole riigi keskmist. Üleminekuperiood on mõeldud koolikorralduslikeks otsusteks (halduskoostöö, koolipiirkondade tekkimine, gümnaasiumivõrgu korrastamine).

Kellel asja vastu suurem huvi, siis üldhariduskoolide uue rahastamismudeli materjalidega saab tutvuda haridus- ja teadusministeeriumi interneti koduleheküljel (www.hm.ee , rahastamine).

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 21 korda, sh täna 1)