Kiire pööruga naised ja soojad koogid

Kiire pööruga naised ja soojad koogid

 

“No kui veel Taritu naised siin oleks, siis te ei saaks üldse rääkida!” teatavad Karala külaseltsi naised naerda lagistades saarte koostöökogu töögrupile kohe koosoleku alguses.

Ise säravad kui kamp modelle. Tunnen pisut kohmetust, et ma, läbinud Kavandi seltsimajja jõudmiseks osa teed jalgrattaga, nende kõrval tõesti kui matkasell välja näen. Hoolitsetud ja rõõmus saare naine on ikka tõesti vastupandamatu, mõtlen. Meenuvad Eesti Rahva Muuseumi stipendiaadi Martin Josepi sarnased tähelepanekud juba sada aastat tagasi.

Karala Laulu-Kaja räägib veel ka eriti kena lääne-saaremaa murret…
Kavandi sõbralik seltsimaja ootab meid soojade õunakookide ja maitsva supiga. Nii pererahvas kui külalised on huvi ja indu täis. Vaatan ringi, ümbritsetuna rahulolevast väärikusest, enamikul neist naistest on tõesti muljetavaldav pagas saare elu edendavaid ettevõtmisi selja taga. Vinge värk.

Olen üldse üllatunud, kui palju erinevat rahvast on käinud saarte koostöökogu Leader-programmi meetmete väljatöötamise koosolekutel. Rahvast pole küll kunagi üle 15–16 inimese, kuid need, kes kogunenud, on oma piirkonna parimad ja kaetud tundub tõesti olevat kogu Saaremaa ja Muhumaa. Ah jaa, Vilsandi, Ruhnu või Abruka inimestega pole kokku juhtunud, kuid ma pole ka osa võtnud mitte kõigist paralleelselt nii ida kui lääne pool maakonnas toimuvatest töökoosolekutest.

Neist kõigist kohtumistest võiksin omaette jutu kirjutada. Pühendunud meistrimehi, käsitöölisi, lambakasvatajaid, põllupidajaid, Kaarma seebiemand, isegi veskimees, turismiettevõtjaid ja keraamik, kokkasid, mõisaomanikke, omavalitsuse ja maakonna parimaid mehi, kultuurijuhte jne olen kohanud. Vaidlust, kirglikke seisukohavõtte ja asjalikku koostööd – kõike nii palju kui vaja!

Kõik kolm koosolekut, kus ma viibinud olen, on ka väga professionaalselt läbiviidud, nii et 4–5 tundi lendab märkamatult.

Vahepeal silmitsen hea kujunduse ja sorava tekstiga üht väga kultuuralist voldikut Lääne-Saaremaalt. Müksan vargsi oma kõrval Lilian Västerit: vaata, meie vallal oleks ka vaja sarnast uut voldikut. Lilian kiidab ja arvab sama. Mõne aja pärast selgub kogemata jutu sees aga, et vaimustav üllitis on hoopis Karala külaseltsi!? voldik. Kõik pahvatavad mu imestuse peale naerma. Vabandan, et olen blond.

Oma rõõmuks saan tuttavaks Pöide kandi mahetalupidajaga, kes jahvatab oma põllul kasvanud Saaremaa rukkist jahu! Tean nüüd, millest ma oma elu esimese „kaua-hoogu-võetud“ leiva küpsetan.

Aga miks ma üldse saarte koostöökogu töökoosolekutel käin? Sest et on lubatud, et just seal valmib poliitiline otsus, milliseid tegevusi järgmise 7 aasta jooksul meie maakonnas Leader-programmi toetuste abil väärtustatakse.

Loen ette oma lemmikteemad – need on meie saarte toiduaineid ja toormaterjale töötlevad väiketööstused. Väikesed meiereid, jahuveskid, villaveski(d), saviveskid… hakkame naerma, sest keegi ütleb rahaveski. Hädavajalik liikuv tapamaja. Ja muidugi kogu selle kohalikul toorainel siin valmiva toote kvaliteedijälgimise süsteem. Saaremaa bränd, kui moodsalt väljenduda, tahab väljatöötamist ja kaitsmist. Kõlvatu konkurentsi ja Saaremaa nime ärakasutamise üle kurdavad liikmed saarte koostöökogule.

Ehk vajame ka kohaliku loodusliku ressursi ja põllumajandussaaduste uurimise ja arendamise keskust. See on ju meie julgeoleku garantii, et mis tahes olukordades tulevikus suudame end oma saarte toidu- ja tarbekaupadega varustada. Oleme seda siin oma 5000 aastat osanud, õpitud abituse levimisele peaks ometi piiri panema.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 37 korda, sh täna 1)