Hariduspoliitika ja regionaalpoliitika peavad käima käsikäes (1)

Hariduspoliitika ja regionaalpoliitika peavad käima käsikäes

 

Koolivõrgu tähtsust Eesti regionaalpoliitikas on raske ülehinnata. Oleme olukorras, kus aastatepikkune debatt hariduskorralduse teemal näib jõudvat valmisolekuni langetada põhimõttelisi otsuseid. Loodan, et see tunne ei osutu petlikuks.

Regionaalministrina saan kokku võtta üle Eesti toimuvate paljude maakonnavisiitide ja kohtumiste tulemused. Nendel kohtumistel püütakse muuhulgas leida vastust küsimusele, miks kolitakse maapiirkondadest tõmbekeskustesse. Valdavaks on kujunenud seisukoht, et eeldades töökoha olemasolu või võimalust, tehakse valikud kahel põhjusel.

Esiteks kvaliteetse gümnaasiumiastme hariduse – nii nagu selle kvaliteedist aru saadakse – ning teiseks huvihariduse olemasolu ja kättesaadavuse pärast. Vee- ja prügimajanduse probleemid kolimise põhjusena on marginaalsed, et mitte öelda olematud. Samal ajal on paljudel omavalitsustel tõmmatud veeprojektidega “hing kinni” ning ressurssi ei jätku valdkondades, millest sõltub piirkonna negatiivne iive. Riigil on siin, mille üle mõelda.

Gümnaasium põhikoolist lahku

Kättesaadavuse probleem tähendab haridusteenuse asumist teenuse kasutajale lähedal. Viimase aja hariduskonverentsidel on oldud valdavalt seda meelt, et põhihariduse kolm astet ja gümnaasiumiaste tuleb senisest selgemalt eristada. See on üks hariduspoliitilisi otsuseid, mis tuleb langetada, sidudes selle süsteemselt kõigega, mis antud otsusest tuleneb.
Just seda süsteemsust kipub, vähemalt riighalduse mõttes, nimetatud hariduskonverentside sõnavõttudes väheks jääma.

Loomulik, et haridusspetsialistid mõtlevad haridusekeskselt ja kohati isegi hariduskildkondlikult. Samas on kõigele vaatamata vaja saavutada sidusus ülejäänud ühiskonnakorraldusega. Vastasel juhul jäävad olulised otsused vastu võtmata. Eeskätt mõtlen siin haakumist omavalitsuspoliitikaga. Euroopa Liitu kuulumine eeldab lähtumist põhimõttest, et jätkame liikumist kodanikuühiskonna kui terviku ja sealhulgas omavalitsuste tugevnemise suunas. Järelikult peame leidma võtme, kuidas lahendada hariduskorralduse probleeme kodanikuühiskonna aluspõhimõtteid arvestades.

Gümnaasiumiastme selgem eristamine põhikoolist tähendab veel, et nõukogude aja üks viimaseid pärandeid – keskkool – muutub valitseva koolitüübina ajalooks. Ajal, mil see tekkis, elas Eesti maapiirkondades kaks korda rohkem inimesi kui praegu. Gümnaasiumiastet lähiajal ees ootav õpilaste arvu järsk langus ei võimalda seda lõputult veninud arutelu enam kaua jätkata. Oleme paratamatult jõudnud otsuste langetamise etappi.

Haridussüsteem ootab seda. Seda eeldab ka hariduse õigusliku korrastamise vajadus, sest kohustuslik ja vabatahtlik haridus on oma olemuselt erinevad. Seda ootab omavalitsuskorralduse reformikava, sest kohustusliku ja vabatahtliku õppevormi rahastamise ja nende korraldusprintsiipide ülesehitamise vahel valitsevad üsna põhimõttelised erinevused.

Rääkima ei peaks mitte ainult gümnaasiumi ja põhikooli

koolikorralduslikust eristamisest, vaid ka kahe eraldi õigusruumi loomisest ehk iseseisva gümnaasiumiseaduse vajadusest, mis tuleb omakorda siduda kutseharidusseadusega. Ideaaljuhul võiks gümnaasiumiastme üldhariduse ja kutsehariduse korraldus olla reguleeritud ühes integreeritud seaduses, luues võimaluse ehitada paindlikult üles eri institutsionaalseid vorme, alates puhtast gümnaasiumist kuni puhta kutsekoolini, mille vahele jäävad – vastavalt kohalikule vajadusele – nende ühisvormid.

Järgmiseks on vaja saavutada ühiskondlik kokkulepe, kui kaugel võib gümnaasiumiastme haridusteenus õpilastest asuda. Eespool mainitud maakonnavisiitide kogemusest järeldub, et see ei tohiks liikuda kodumaakonnast kaugemale. Samas on maakondi, kus tugevaid tõmbekeskusi on mitu, mistõttu ei tahaks sugugi propageerida mustvalget mõtlemist: üks maakond, üks gümnaasium.

Mõtestades nn puhast gümnaasiumi ainuüksi haridusekesksetest printsiipidest lähtudes, võime luua mudeli, kus isegi maakond jääb liiga väikeseks. Juba räägitakse viie üleriigilise gümnaasiumipiirkonna ideest.

Regionaalse tasakaalustatud arengu huvides tuleb teha kompromisse ja luua mudel, mis võimaldab tagada igas maakonnas kvaliteetse gümnaasiumihariduse saamise võimaluse. Ainuüksi valdkonnakesksele probleemilahendusele keskendudes võime ikkagi jääda olukorda, kus inimesed kolivad maapiirkondadest suurematesse tõmbekeskustesse.

Koolivõrku peab korrastama riik

Koolivõrgu kujundamise regulatsiooniprintsiipide õiguslik analüüs näitab, et tänapäeva õigusruumis on tegemist riigi ülesandega, mida too teostab eri finantseerimismehhanismide abil. Omavalitsusel pole koolivõrguga õiguslikult otsest seost, sest tal puudub kooli kui institutsiooni pidamise kohustus. Omavalitsused peavad tagama vaid üldhariduse omandamise võimaluse tasaarveldussüsteemi kaudu.

Riik kujundab koolivõrku kahe otsustus- ja finantseerimismehhanismi kaudu. Riigikoolide, eeskätt kutseharidusasutuste võrku reguleeritakse otsustuskorras. Üldhariduskoolivõrku kujundatakse omavalitsustele kooli pidamiseks võimaluste tagamise või mittetagamise kaudu. Omavalitsused saavad tegutseda otsustusruumis, mille riik neile loob. Just siin põrkuvad lahendamata küsimused omavalitsus- ja haridusasutuste võrgu korralduses.

Põhjus on ka selge, sest nõukogude aja pärand – keskkool – on takistuseks ees. Gümnaasiumiastet põhikoolist eraldamata pole võimalik jõuda olukorrani, kus omavalitsused langetaksid mõistusepäraseid otsuseid, ja see ei ole nende süü. Riik loob õigusruumi. Riik loob otsustustele alused.

Põhikool on peamine

Mäletan Praxise mõne aasta tagusest koolivõrgu uurimusest tulenenud järeldust, et algkool peab asuma õpilasele kõige lähemal, seejärel põhikool ning kõige kaugemal võib paikneda gümnaasium. Sellele järeldusele tugineb ilmselgelt ka valminud pearahasüsteem. Samas on tekkinud debatt, kas kujundada maal haridusasutuse põhitüübiks kompaktne põhikool. Sel juhul ei saaks pearahasüsteemis olla erisusi põhikooli sees.

Ees ootab vaidlus, mida tähendab põhikooli kolmas aste iseseisva koolitüübina, mille võimalus pearahasüsteemis sisaldub. Kas saadakse ikka üheselt aru, et tugeva põhikoolina mõeldakse just seda? Kuidas on selleks valmis omavalitsused ning kuidas seostub see reaalse koolivõrguga?

Omavalitsuskorraldusega seostub ka tasaarvelduse kaotamise ümber käiv debatt. Tasa-arvelduse kaotamine põhikooli osas on loomulikult võimalik, kuid sellele vaatamata ei saa keelata lapse viimist naaberomavalitsuse kooli, kui viimane nõustub last kaasneva pearahata vastu võtma. Teisalt tähendab tasaarvelduse kaotamine põhikooli pidamise muutmist omavalitsusele kohutuslikuks. See omakorda eeldab põhikooli ja gümnaasiumi eraldamist, millest eelnevalt juba juttu oli.

Nüüd tuleb veel lahendada algkooli ja põhikooli kolmanda astme kui võimalike erinevate haridusasutuste seos omavalitsusele pandava koolipidamise kohustusega ja tasaarvelduse kaotamisega. See on teema, mille lahendamine muudab omavalitsuste õiguslikke aluseid. Seega saab haridus- ja omavalitsuspoliitikat korrastada vaid koos.

Hariduskorralduse korrastamine ja keskkoolilt gümnaasiumile liikumine on mõlemad pikad ja keerulised protsessid, aga vähemalt valmisolek selleks näib olevat saavutatud. Mõtleme kogu üleminekuprotsessi süsteemselt läbi, julgeme langetada otsuseid ja siis saab oodatu ka reaalsuseks!

* Artikkel, mille aluseks on regionaalministri sõnavõtt Tallinna ülikoolis toimunud hariduse kättesaadavuse konverentsil 27. oktoobril, on ilmunud 16. novembri Õpetajate Lehes.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 73 korda, sh täna 1)