Saare elanik vajab paremat transporti (3)

Saare elanik vajab paremat transporti

 

Mere taga elamine on karistus. Vähemasti Eesti riigis. Saarlaste, hiidlaste ja muhulaste teele veeretatakse võimalikult palju takistusi. Üleveohinnad Suurel väinal näitavad ainult tõusutrendi, kohalik elanik maksab oma taskust kinni kütusega seotud transpordikulud, justkui toodaks siia iga toodet eraldi autoga.

Nüüd siis tants bussiliikluse ümber. Äärmiselt vastutustundetu ja küüniline on teade, et südatalvel lõpetab bussiettevõte GoBus siinmail inimeste teenindamise.

Maavalitsus seatakse lihtsalt fakti ette – olge nüüd kenad ja otsige kähku uus vedaja, meil läks untsu! Kedagi ei huvita, kuidas inimene Orissaarest või Torgust pääseb linna arsti juurde või ametiasutusse asju ajama. Kohati tundub, et regionaalpoliitika on meil ainult sõnakõlks ja kehtib ainult suurte Toompea valimiste eelsel ajal.

Saarerahvast peaks teenindama ennekõike kohalik vedaja ja riigi ülesanne oleks teda omalt poolt rahaliselt toetada. Olgu selleks dotatsioon kütusehindade tõusust tuleneva kulude korvamiseks või investeerimisvajadusest uutesse bussidesse.

Miks peavad Saare- ja Muhumaal opereerima võõrad firmad, kes kohalikest oludest ja eripäradest midagi ei tea? Omal ajal oli kohalik ATP ja kõik sujus. Iseseisvuse tuultes läks see hingusele ja tekkis hulk väikefirmasid, kes spetsialiseerusid kindlale teenusele.

Bussindus läks 90-ndate aastate algul võõraste meeste kätte. Algul oli kõik tore ja kena – veneaegsete LAZ-ide ja PAZ-ide asemel hakkasid vurama Soomest toodud Volvod ja Scaniad. Tänaseks on see veerem oma aja ära elanud ja kohalik bussikasutaja väärib paremat.

GoBus soetaski mullu paar Tartus kokkupandud lähiliinide jaoks mõeldud Scaniat ja need on tänapäevane sõna. Sõita on mugav ning bussijuhtide kinnitusel on masin ohutusnõudeid ning turvalisust arvestav. Tegelikult peaksid kõiki Saare maakonnaliine teenindama taolised bussid.
Turu puudumise tõttu pakkis aga Tartus asuv bussitehas suvel pillid kokku ja lõpetas tegevuse.

Tegelikult olnuks nõudlus suur, sest kogu Eesti bussipark vajab täna väljavahetamist. Lihtsalt riik oleks pidanud õigel ajal suu lahti tegema ja kindla JAH-sõna ütlema.

Selle asemel võtsid asjaomased kõrged ametnikud suu vett täis ning panustasid jätkuvalt pimesikku mängides vähempakkumistele. Liinid saab see, kes tuleb toime odavamate hindadega. Kuidas on võimalik odava raha eest nõuda kvaliteeti? Need asjad ei käi ega hakka kunagi kokku käima, sellest saab lollgi aru.

Kui riik soovib, tahab ja nõuab kvaliteeti, peab ta ka investeerima. Tänasel päeval juba palju.

Ennekõike tulema appi vedajale, et aidata uusi sõidukeid soetada. Kui veerem on tänapäevane, alles siis saab nõuda kvaliteeti. Ennekõike tuleks pinda sondeerida ja lahtiste silmadega ringi vaadata kohalikul turul – kas seal leidub huvilisi, kes soovivad ühistranspordi teenust osutada? Kaugelt mandrilt tulev vähempakkuja võib hanke küll võita, aga kui rahapuudusel kõik lörri läheb, siis kergitab kaabut ning ütleb: “Sorry!” Siin peab maavalitsusel olema oluliselt suurem kaasarääkimise õigus.

Teine küsimus on saarte ühendused pealinnaga ja näiteks Tartuga. Kõik me mäletame, et paarkümmend aastat tagasi lendas Kuressaarest (toona küll Kingissepast) lennuk suveperioodil Tallinna 5–6 korda päevas ja talvel oli käigus vähemalt kolm reisi. Praegu opereerib Tallinn–Kuresaare liinil firma Avies mõne lennuga nädalas ja riik doteerib operaatorit, et piletihind taevastesse kõrgustesse ei kerkiks.

Lendamise eest tuleb välja käia mitusada krooni. Tegelikult on täna juba mõttekam ja kohati odavamgi pealinna minna lennukiga. Praamipilet ja bensiinihind aina kallinevad. Mugavus ja oma närvide säästmine ning ajaline faktor kaaluvad neljatunnist autosõitu üha enam üles.

Kohalikul maavalitsusel tasuks Estonian Air’iga enam läbi rääkida ja panna rahvuslik lennufirma huvituma aastaringsest siia lendamisest. Kui regionaallendudeks mõeldud Saab 340 teeks päevas kaks edasi-tagasi lendu, oleks see suur võit. Suvel võiks enamgi. Kõik sõltub hinnast. Kui see on taskukohane, on lennukid täis ja huvipuudust pole karta.

Kuressaarest võiks lennata ka Tartusse. Emajõelinnas õpib päris palju saarlasi, Tartus käiakse tohtrite juures ja muidu tarkade meeste juures nõu küsimas ning äriasju ajamas. See kõik oleks kordi lihtsam, kui käigus oleks lennuk. Praegu peab Saaremaalt Tartu teekonda alustama kukelaulu ajal ning Taaralinna jõutakse keskpäevaks.

Bussisõidust läbi raputatuna pole enam õiget tunnet ja mis asju sa pooleldi magamata ikka ajad! Lisaks võtavad kõik käigud ummistunud Tartu liikluses nüüd meeletult aega. Suveperioodil lendaksid Lõuna-Eesti elanikud meelsasti Kuressaarde, et sealt näiteks rendiauto abiga alustada Saaremaa avastamist. Kindlasti oleks praamisabagi natuke lühem.

Ühe meeldiva asja ütlen saarlastele etteruttavalt – eelmisel nädalal regionaallennundust puudutaval konverentsil, kus ise ka osalesin, kinnitas Estonian Airi presidendi kt Andres Aljas, et lennufirmal on tõsine plaan avada tuleval suvel otseliin Kuressarest Helsingisse. Küllap paranevad siis võimalused saarlastel ja muhulastel muud maailma avastada.

Mõtteainet jagub. Transpordiküsimused on alati aktuaalsed ja erutavad. Kui nendega pidevalt tegelda, siis hakkab jää ükskord sulama. Me kõik vajame paremaid ühendusi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 54 korda, sh täna 1)