Eesti meister lilleseades Reine Väli: Ma olen optimist ja jumalast õnnelik (2)

Eesti meister lilleseades Reine Väli: Ma olen optimist ja jumalast õnnelik

 

Käesoleva aasta Eesti meister lilleseades Reine Väli (39) peab Orissaares poodi Reinelill, korraldab suurtele inimestele ja lastele kursusi, maalib hobi korras, teeb sporti, hoolitseb Orissaare heakorra eest ja on kõige selle kõrvalt üles kasvatanud kolm last.

Kui kaua sa lillepoes töötanud oled?
Olen sellega tegelenud 12 aastat. Varem oli kauplus ka Muhus, kuid praegu pean poodi ainult Orissaares. Kuressaar-de mul plaanis laieneda ei ole, sest lihtsalt tööjõudu ei jätkuks. Mulle meeldib siin töötada… Inimene tuleb ja küsib nõu näiteks kingituse tegemiseks. Ma ei soovita kunagi mõttetut asja. Ise arvan, et omatehtud asi on kindlasti parim kingitus.

Millega enne tegelesid?
Sündinud olen Orissaares, keskkooli ajal õppisin Tartu kunstikoolis.
Kümme aastat tagasi, kui veel mandril elasin, olin lillepoes tööl. Suved veetsin Orissaares ja olin siinses lillepoes sõbrannale abiks. Kui siia tagasi kolisin, oli töökoht juba olemas.

Töötasin nii 5–6 aastat, siis võtsin ruumid üle, sest endine omanik läks linna ja ei tahtnud enam maapoodidega tegeleda.

Lastele on see hea, et ma olen kogu aeg siin Orissaares ju nende jaoks olemas. Kui lastel on mure või midagi kiiresti vaja…Viimati näiteks stiilipeo kostüüme. Siis ma siin õmblen.

Palju sul lapsi on?
Mul on 17-aastane poeg, 15-aastane tütar ja 27-aastane kasupoeg. Vahel on kahju sellest, et ma ei jõua oma lastega piisavalt tegeleda. Nad on mul nii armsad… Enamasti telefoni teel olen kogu aeg oma lapsi kasvatanud ja nad on nii iseseisvad. Tütar Paula on terve suve läbi poes abiks.

Kasulaps Viktor, keda me hüüame Vikiks, käib igal nädalavahetusel kodus, aitab mind ja on nagu hea majahaldjas. Ta on väga tubli ja arukas noormees. Töötab linnas, hiljuti võttis pangalaenu ja ostis endale Kuressaarde korteri.

Aasta tagasi elas minu juures ka Saksamaalt pärit vahetusõpilane, hästi tragi ja aktiivne laps.

Jõulueelne aeg on lilleseadjale kiire. Kas suurema osa oma lilleseadetest teed Orissaares või Muhus või kutsutakse sind kui tunnustatud lilleseadjat ka mujale?
Jõuluaeg on tegelikult rahulikum kui suvi. Aga kui keegi tellib, siis käin ruume kaunistamas, nii vallamajades kui ka kultuuriasutustes. Aga ma läheks ju Leigo järvele ka, kui kutsutaks, või välismaale. See oleks hea kogemus.

Millega veel tegeled?
Igal sügisel ja kevadel võtan osa kunstiklubi näitustest. Nädala alguses annan Tornimäe kooli algklasside õpilastele kunstiringi, sest joonistada meeldib mulle kõige rohkem. Sel ajal on mul poes abilised müümas.
Kuna tööpäevad kestavad mul hommikul kaheksast õhtul kuueni, siis joonistan öösiti.

Lisaks käin käsitööringe juhendamas. Koolide jõulueelsetes klassijuhataja tundides, millest ka vanemad osa võtta saavad, õpetan jõulupärja tegemist, kingituste pakkimist.

Aga õhtuti käin korvpalli mängimas, Kuressaares ujumas. Hirmsasti tahaksin ka trummimängu õppida.

Räägitakse, et juhendad Tornimäel ka lasteringi.
Tõsi, seal Tornimäel on hästi lahedad lapsed. Aasta kokkuvõtteks kinkisin kõigile CD-plaadid sellest, mis me aasta läbi teinud oleme.

Laste töödest oleme välja pannud kaks näitust. Sel kuul hakkame tegema vallale jõulukaarte.

Kuidas sinust Orissaare haljastuse eest vastutaja sai?
See oli neli aastat tagasi, kui üks tuttav tegi märkuse Orissaare heakorra kohta. Et on nii must ja kole. Mul oli nii piinlik. Hakkasingi tegutsema selles suunas, et asi muutuks paremaks. Koostöös heakorranõuniku ja vallavanemaga. Minu peal on praegu rohkem kujundus, haljastus ja reklaam.

Kevadel kutsuti mind tööle linna haljastajaks. Ütlesin pakkumisest ära, et ma ei saa ju oma poodi jätta.

No ega sa ometi ilma rahata seda heakorda ei tee? On sul vallaga töövõtuleping?
Tegin alltöövõtu lepingu ja selle aja, mis ma kulutan, maksab vald mulle kinni. Ma ei tee seda raha pärast, vaid sellepärast, et ümbrus oleks ilusam.

Kas inimesed on sinu tööga rahul?
Kui me julmalt kärpisime Sadama tänava äärseid puid, siis kaks nädalat käidi siin oma pahameelt välja valamas. Et vaata, mis te tegite, kas sellel on tegu või nägu! Enamasti olid pahandajad ikka need, kes ise paraku midagi ei tee, vaid ainult vinguvad. Mina püüdsin neid tookord maha rahustada, et oodake veidi, mõne aja pärast on näha, mis neist välja tuleb. Ja ei läinud aastatki , kui tee äärt ilustasid sellised mõnusad pallid… Siis kõik kiitsid, et on ikka ilus küll.

Kas sinu arvamusega arvestatakse?
Üks kohalik ehitusfirma peab minuga kogu aeg nõu, enne kui hakkavad midagi tegema. Küsivad nõu, mis värvi teha näiteks päästeameti maja või muusikakool, nõu küsitakse ka sisekujunduse osas.

Võtsime staadioni juurest maha puud, mis tormiga alati palju oksi tekitasid. Soovitasin need puud pikkupidi pooleks lõigata, et saaks vahvad pingid. Polnud ju noortel siin Orissaares kuskil kurameeridagi. Nüüd kiidavad kõik meie pinke.

Kevadel tegin ettepaneku liiklust takistavate kivide ja lintide asemele panna lepatriinud, mis oleksid erilised ja jääksid külalistele meelde. Osale inimestele lepatriinude idee miskipärast ei meeldinud eriti. Olen reklaami õppinud ja tean, et igavat ja halli on meid ümbritsemas liiga palju. Tänavasildid saime ometi sel kevadel korda.

Kas ühiseks prahikoristamiseks teete Orissaares ka talguid?
Prahi koristamise talgud on meil siin aprilli lõpus ja enne Illiku laiu päevi. Siis on reformierakondlased koristanud kahe bensiinijaama vahele jäävat ala. Kohalik rahvas ei tule eriti hea meelega välja. Tegin ükskord lausa neljameetrise plakati. Kutsusin kõiki tulema koos rehadega, et teeme vägeva rongkäigu ja lähme Illikule koristama.

Me ju ise tahame, et laid oleks puhas ja korras! Kohale tuli ainult neli naist ja mina, kes igal hommikul kell pool kuus käib alevi läbi ja korjab kokku tühja taara, jäätisepaberid, krõpsupakid, suitsukonid ja katkised topsid. See teebki kurvaks, et rahvas on hästi hoolimatu ja ei korista enda järelt.

Mina olen Orissaare patrioot. Tahaksin edasi minna, võiks projekte kirjutada, et saaks siin asja liikuma. Kindlasti saame varsti teed, parklad ja teeääred korda.

Kas sa vahel väsid ka?
Vahel on küll selline tunne, et võtan autosuvila ja lähen hoopis Hongkongi hamburgereid müüma. Võimalik, et ükskord aastate pärast teen selle teoks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 585 korda, sh täna 1)