Koolikiusamine jätab jälje kogu eluks

Minu vastas istub viis noort inimest: Helena, Tuuli, Kaia, Taavi ja Urmo. Kõik Kuressaare gümnaasiumi 11.e klassist ja ühel meelel ses suhtes, et koolivägivald oli, on ja jääb, kuid sellest tuleb rääkida, aina rääkida.

Nende klassis tõrjutut ei ole. Ei saagi olla, sest kõik suhtlevad kõigiga. Niisugust dramaatilist olukorda, nagu filmis “Klass” mängis režissöörina läbi nende oma kooli vilistlane Ilmar Raag, 11.e-s olla lihtsalt ei saaks.

“Kui meie klassis selline asi toimuks, tuleks kohe selline kaitse peale, et…” Aga “Klass” mõjus küll. Mõjus sedaviisi, et Tuuli pedagoogist ema lahkus kinost poole pealt. Ei suutnud lõpuni vaadata. Ning Tuuli koos sõbrannaga nutsid pärast filmi lõppu veel pool tundi. Nii hinge läks.

“See kõik tundus nii reaalne, liigutas hingepõhjani. Samas olen ma kindel, et sellist vägivalda meil Kuressaares ei saa küll toimuda,” arvab Tuuli.

Sellist filmi nagu “Klass” tuleb näidata, ütle vad noored. See paneb mõtlema. Tüdrukute sõnul olnud nad pärast filmi lõppu kiusaja peale nii vihased, et oleks sõna otseses mõttes lausa kätega kallale läinud…

Kiusamist ja narrimist – seda juhtub tänapäeva koolis. Paar päeva tagasi päästis Helena kahe ulaka jõnglase käest ühe pisikese poisi, keda hoiti lahtise ukse ja seina vahel kinni. Tema teab ka kaksikuid poisse, keda on hakatud kiusama ja narrima üksnes seetõttu, et nad on kaksikud. Tuuli on mürsikueas ise olnud narrimise objektiks, sest nägi pisut trullakam välja.

Ega olnud hea tunne küll. Helena ja Kaia seevastu meenutavad pisut kahetsedes, et nemad hoidunud pigem nende kiusajate poolele. “Mäletan, et istusime aknalaual ja naersime takka, kui poisid oma ohvri kallal nokkisid.” Taavi oli kiusajate jaoks liiga pikk ja Urmo liiga tark. “Mind ei saadud kiusata, sest ma ütlesin ju õigeid vastuseid ette…”

Nüüd leiavad need noored, et just igasugune emotsionaalne terror jääb väga kauaks meelde, mõnikord kogu eluks. “Enesehinnang langeb… Usk enesesse kaob, sest midagi peab ju sul viga olema, et teised sind ei salli. Mõnitajad aga vaatavad, et pole see asi nii hull midagi – vastu ei hakka ja nutma ka ei puhke. Ega ohver kaebama ka julge minna. Aga see-eest kodus elab see laps kõike hullusti üle.”

Nemad viis on kindlad, et kui neil tekiks mingeid probleeme, siis minnakse kõigepealt oma klassijuhataja Anne Metsa juurde. “Meie usaldame teda kõige rohkem. Tema saab meist aru ja püüab asju siluda. Ka siis, kui on tekkinud probleemid näiteks teiste õpetajatega.”

Kuidas aga võidelda koolivägivalla vastu?

Äkki ei saagi seda päriselt koolielust välja juurida, arutlevad noored. Nagu kuulda vanemate käest, on see ju ajast aega kooliga kaasas käinud. Ainult et meetodid ja tavad on nüüd teised, olud ka. Noormehed meenutavad, et põhikooli aegu juhtus igasuguseid asju, aga kõik enamasti siiski naljaga pooleks. Vahest sai ka üle piiri mindud, aga lõpuks suudeti ikka ära leppida ja praeguseks on kõik jälle suured sõbrad.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 48 korda, sh täna 1)