Koolipsühholoog Mia Rand: vägivallast rääkimine on märk turvalisusest

Saaremaa ühisgümnaasiumi psühholoog Mia Rand ei arva, et tänapäeva koolis oleks õpilastel ja õpetajatel vähemturvaline kui mõnikümmend aastat tagasi, vaid et vägivalda käsitletakse laiemalt ning sellest probleemist räägitakse julgemalt.

“Tänapäeval peetakse vägivallaks hoopis rohkemaid asju kui siis, kui mina 30 aastat tagasi siia majja tulin,” rääkis Mia Rand. “Sel ajal mõisteti vägivalla all just füüsilist vägivalda. Et kui keegi oli kellelegi kerepeale andnud, siis oli vägivald. Niisama sõimamine – see ei olnud.”

Siiski oleks tema sõnul väga lihtsameelne arvata, et koolivägivalda üldse ei esine. Kuid oma kooli näitel võib Rand öelda, et füüsilise vägivalla koha pealt on olukord läinud viimastel aastatel pigem paremaks.

Praegu räägitakse põhiliselt vaimsest vägivallast. “Näiteks kõiki lapsi ei võeta kollektiivis piisavalt omaks, kedagi tõrjutakse, kedagi kiusatakse,” loetles psühholoog. “Ideaalis oleks muidugi kool kui üks ühtne pere, kus kõik toetavad kõiki. Ma ei oska öelda, kas ja mis tingimustel suures linnakoolis see ideaal üldse võimalikuks osutuks,” mõtiskles Rand. “Kui on väike kool ja me saame selle omapere tunde kätte, siis küll, aga suures koolis jäävad teatud hõõrumised ikka.”

Ja paraku tulevat paljud probleemid kaasa kodudest, tänavalt, ühiskonnast. “Kool ei ole ju see ainuke kasvataja,” nentis Rand. Samas rõõmustab psühholoog, et ühiskond on teema suhtes palju erguma närviga kui varem ning lapsevanemad on vägivalla koha pealt tunduvalt tänapäeval hellemad. “Väga palju reageeritakse. Tullakse rääkima sellest, et lapsel on nii- või teistsugune probleem. Kui asjaga tegeleda, siis saab ka aidata. Sugugi ei ole nii, et räägime üks kord ja see aitab. Vahel on see väga pikk protsess,” selgitas Rand, kelle hinnangul tuleb vahel mõne lapsega mitu aastat tegeleda, et suhted korda saaksid. “Suhtlemine ei ole ju tegelikult lihtne.”

Elu ise ei olevat Ranna hinnangul absoluutselt suuri samme teinud, kuid ühiskond on suuresti meedia toel viimastel aastatel märkamatult muutnud oma suhtumist, kes kellega vägivallatseb. “Kui paar aastat tagasi oli põhiline see, et hirmsad õpetajad – kuidas nad kõik lapsi kiusavad, siis nüüd räägib valdav osa kommentaare, et õpetajal ei ole mingeid võimalusi ennast kaitsta – vaadake, kuidas lapsed käituvad,” põhjendas Mia Rand.

“Kool on suhteliselt konservatiivne asutus, kus elu läheb endistviisi edasi. Õpetaja on see, kes kasvatab ja nõuab. Õpilased õpivad ja lasevad ennast kasvatada, kes rohkem, kes vähem,” kirjeldas Rand olukorda. “Sellest tulenevad alati teatud pinged. Üks ju nõuab teiselt midagi.”

Üks asi on Ranna hinnangul koolis siiski varasemaga võrreldes muutunud, nimelt suhtuvat vanemad õpilased noorematesse palju suurema vastutustundega “On tahtmine märgata ja sekkuda,” tunneb psühholoog heameelt, rõhutades, et see ei tähenda, nagu oleks probleemid kasvanud üle pea, vaid hoopis seda, et lapsed tahavad olukorda veelgi paremaks teha. Nii on õpilasesindus teinud ettepaneku taaselustada tugiõpilasliikumine.

“Teadmine, et on olemas suur grupp inimesi, kes käib koos ja muretseb selle pärast, et suhted oleksid paremad, ja et need inimesed ei ole vaid õpetajad – see annab õpilastele tuge,” toonitas Mia Rand.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 212 korda, sh täna 1)