Kuressaare tänavanimed muutuvas ajas

Kuressaare tänavanimed muutuvas ajas

 

Jätkub Saaremaa muuseumi teadusdirektori OLAVI PESTI artikkel, kus vaatluse all Saaremaa pealinna tänavanimede muutumine läbi aegade. Loo algust loe 16. novembri Oma Saarest.

Tänavanimede loogiline ja loomulik lisandumine jätkus ka 19. sajandil. Linna idaservas kujunenud Uus tänav nii nimetatigi. Mere ja Lootsi asuvad mere ääres, Pargi ja Allee ümbritsevad linnaparki, Veski tänava äärses sadamaaidas töötas suur auruveski, Aia tänav linna läänepiiril asus suurte aedade ääres. Sepa tänavas elasid tublid sepad.

Nimede politiseerimise algus

Tänavanimede politiseerimine sai alguse enne I maailmasõda, kui Kuressaaret õnnistati Lev Tolstoi ja Aleksandr Puškini nimeliste tänavatega, mis omariikluse ajal nimetati vastavalt Lydia Koidula ja August Kitzbergi tänavaks, kuna mõlemad on linnas pikemalt suvitanud.

Uuesti kummitas Puškin Kuressaares Nõukogude okupatsiooni ajal, kuni tema nimi 1989. aastal rahuliku ja informatiivse Ravilaga asendati. Uus-Roomassaarel oli aastail 1913–1917 au kanda Romanovite (1913. aastal möödus 300 aastat päevast, mil Vene troonile sai esimene Romanov ja seoses sellega nimetati üle kogu tsaaririigi ümber mitmed kohanimed – toim) ja nõukogude ajal kohaliku mässumehe Gustav Jõgi nime, Koidu tänav rajati aga 1909 Nikolai-nimelisena.

Omariiklus tõi eestipärasuse

Omariikluseaegne nimepoliitika algas 1919. aastal väga võõrapärase Landrati tänava nimetamisega Pärnaks. Tänavaristsetel hakati järgima mõistlikku piirkondlikkuse printsiipi, tänu millele asuvad idapoolses aedlinnaosas tänaseni peamiselt mitmesuguste loodusnähtuste nimelised uulitsad.

Kuid inspiratsiooni saadi ka ajaloost. Nii kajastavad Raudtee ja Jaama I maailmasõja ajal Saaremaale rajatud raudtee ajalugu, Rootsi ja Vallimaa nende kohal asunud Rootsiaegseid kaitseehitisi. Kaevu tänava alguses asub üks linna avalikest kaevudest, Raua tänava nurgal asus Bergmanni rauakaupade pood (mõlemad nimed pandi 1930. aastal).

1930. aastail hakati tänavaile panema ka kohalike prominentide nimesid. Anton Lutsu (1853–1897) tänava ääres asus kihelkonnakool, mida see mitmekülgne kultuuritegelane oli pikka aega juhatanud. Karl Ojassoo (1869–1926) sai omanimelise tänava tänu linnale pärandatud suurele raamatukogule.

Konsul Wildenbergi tänava ääres oli kuni I maailmasõjani asunud suur nahavabrik, mille viimaseks suuromanikuks oli Oscar Wildenberg (1852–1928), kes pidas ka Norra konsuli ametit. Ebaõnnestumiseks võib pidada 1930. aastal pandud Torni tänava nime, mille algusosa kandis algselt Kiriku tänava, praegune Kiriku tänav aga hoopis Toomtänava (Duhm Gasse) nime.
1939. aastal said tänaseni säilinud nimed Abaja ja Haigla tänav; varasema Kopli tänava harudest moodustati Töökoja ja Vaikne tänav.

Kingissepp, Hitler ja Stalin

Käreda nimemuutmise tõi kaasa 1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon. Juba 11. augustil otsustas linnapea Hermann Sannik nimetada senised Pargi ja Lossi tänava üheks Viktor Kingissepa tänavaks, kusjuures erilise kurioosumina algas majade numeratsioon nüüd senisest Pargi 5-st, kus suurmässaja lapsepõlves elanud oli, ning suurenes kesklinna suunas. Kolm nädalat hiljem sai Uus-Roomassaarest Gustav Jõgi.

Esimesel punasel aastal jõuti muuta veel mõned tänavanimed, kuid kohe Saksa okupatsiooni alguses, septembris 1941 otsustas linnavalitsus kõik endised nimed taastada. Ainult ühest polnud pääsu: igas Eesti linnas oli kohustuslik Adolf Hitleri tänav, milleks Kuressaares sai varasem Lossi tänav. (Enne algse nime taastamist 1986. aastal jõudis see kanda veel kaht kõlaliselt sarnast nime – Stalini ja Tallinna).

Suur reformaator

Uue suurreformi käigus 1945. a jaanuaris muudeti kokku 9 tänavanime, kusjuures Garnisonist sai 21. Juuni, Komandandist Oktoobri, Transvaalist Nõukogude, Kirikust Võidu, Pruulist Proletari (alates 1958 – Lasteaia) tänav. Ideoloogiliselt ohtlik tundus isegi Püha maantee, millest sai Pihtla tee. Kuid “ideoloogilise võitluse teravnedes” oli sellest mõistagi vähe ja 1951.–52. aastal viis vaderitöö lõpule legendaarne Matilda Blok, küll mitte ühe öö jooksul. Eelkõige rõhuti muidugi klassikutele jt punakangelastele: Uuest sai V. Lenini, Pärnast K. Marxi, Raekojast F. Engelsi, Rootsist M. Kalinini, Kohtust M. Gorki ja Alleest V. Dejevi tänav.

Lehma teest sai 8. märtsi – nõukogude naise tänav

Ei unustatud ka tähtpäevi ja organisatsioone: Kaubast sai 1. Mai, Karjast 8. Märtsi, Veskist Komsomoli, Turust Pioneeri ning Tollist koguni Moskva tänav. Kui lisandusid veel siin suvitanud Eduard Vilde ja kuulsa muhulase Juhan Smuuli nimelised tänavad (varem vastavalt Uus-Roomassaare ja Nurme), oli Kuressaare/Kingissepa oma 16 isikunimelise tänavaga otsekui mingi biograafiline leksikon. (Võrdluseks: Tallinnas oli 1985. aastal 90 isikunimelist tänavat.)

Kurioosumina ristiti üks lühike tänavajupp veel 1980. aastail pommituslendurite komandöri auks Jevgeni Preobraženski nimeliseks, mida rahvasuu hakkas nimetama “surnud venelase tänavaks”.

Perestroika ja nimede ennistamine

Peaaegu kõik Kuressaare ajaloolised tänavanimed taastati kolmes etapis aastail 1986–1990. Esimesena otsustas linna täitevkomitee 21. novembril 1986 ennistada tänavanimed Lossi, Kauba, Tolli ja Raekoja. Viimase puhul tehti mööndus, et sellel olnud Engelsi nimi antakse edaspidi mõnele uuele tänavale, mida muidugi ei juhtunud. (Muide, see oli esimene tänavanimede ennistamine kogu Eestis.)

Pikemad ennistusnimekirjad kinnitati märtsis 1989 ja juunis 1990. Kahjuks jäi taastamata Pruuli tänava nimi, kuigi nimekomisjon seda soovitas. Enne sõda kehtinud nimedest jäeti ennistamata ka Konsul Wildenbergi tänav ja Püha tee; Puškini tänav nimetati Ravilaks. Kuressaare taastati ametliku linnanimena 23. juunil 1988.

Linna ei saa muuta autahvliks

Nimekomisjon tegutseb Kuressaares tänaseni ja enamasti linnavolikogu selle ettepanekuid ka arvestab. Uute tänavate nimetamisel püütakse võimalikult jälgida tähendusliku grupeerimise põhimõtet, kasutades nn sarjanimesid. Nii on Marientali elurajooni tänavatel lillede ja linna lääneosas kasvava uue elurajooni tänavatel lindude nimed. Uus orientiirtänavanimi on näiteks Arhiivi. Raiekivi tee sai nime samanimelise sääre järgi.

Suurimaid vaidlusi on komisjonis tekitanud restitutsiooni perfektsuse põhimõte ja isikunimede kasutamine. Nii soovitas kadunud Boris Kivi Tori tänavale ajaloolist kohanime Eesaias Holm, kuid ülekaalu jäi soov jäädvustada ühe ajaloolise linnaosa nimi. Komisjoni liikmed on olnud enam-vähem üksmeelsed, et isikunimelised tänavad ei ole soovitatavad, juba kas või nende pikkuse tõttu (tuleb ju neid kasutada koos eesnimega). Linna ei saa muuta autahvliks.

Arstid alistusid avalikkuse survele

Teravaim selleteemaline konflikt puhkes 1997. aastal, kui linnavalitsus otsustas Saaremaa Arstide Seltsi ettepanekul nimetada Kastani tänava Aleksander Paldroki nimeliseks, kes teatavasti oli Kuressaarega tihedalt seotud arstiteadlane. Kuid Kastani tänava elanike protest oli nii jõuline, et paar kuud hiljem oli linnavalitsus sunnitud oma otsuse tühistama.

Sugulaste tungival soovil üks väike eratänav 2000. aastal isikunime siiski sai; seejuures nii keerulise, et sugulased isegi kirjutavad seda kord nii, kord naa. Selle, Mierzejewski tänava puhul jäi ka arusaamatuks, kas see pühendusnimi meenutab ainult teenekat mudaravi arendajat Gonzago Mierzejewskit või ka tema samal alal tegutsenud professorist isa Wladislawi.

Muide, pärast Erki Noole millimeetrist olümpiavõitu taheti ühele Kuressaare uustänavale tõsimeeli temagi nime anda, kuigi elavate isikute nimede kasutamist keelab ka seadus!

Loodame, et Kuressaare toponüümika areneb edaspidigi loomulikku rada ja jääb võimalikult eestipäraseks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 666 korda, sh täna 1)