Laps ei pea oma murega üksi jääma

Laps ei pea oma murega üksi jääma

 

Koolivägivalla ohvriks langenud õpilane ei tohi oma murega üksi jääda. Koolides töötab terve hulk täiskasvanuid, kes otseselt vastutavad kooli turvalisuse eest ja kelle poole võib oma probleemiga alati pöörduda. Paraku ei juleta seda teha ning kiusamise, mõnitamise või narrimise objektiks muutnud laps kannab oma koormat kaasas ja võib seetõttu emotsionaalselt murduda mistahes ajahetkel.

Kuressaare gümnaasiumi kaplani Katrin Keso-Varese arvates on nende mammutkoolis (koolis õpib üle 1200 lapse) tehtud kõik selleks, et vägivalla ohvriks langenud õpilasel oleks võimalik abi saada. Nimelt töötab koolis psühholoog, igal esmaspäeval on sotsiaalpedagoogi vastuvõtt.

Kool on palganud turvamehe, koridoridesse on üles seatud turvakaamerad.

Neil, kes soovivad mõneks ajaks eralduda kuhugi vaiksemasse paika, on võimalik minna talveaeda. Tundisegav õpilane saadetakse nn õnnetuppa maha rahunema. Seal ei saa ta kaaslaste ees “esineda” ja võib kogenud pedagoogi järelevalve all rahulikult aineõpetaja antud ülesannetega tegeleda. KG on ainukesena Saaremaa koolidest palganud ametisse ka kaplani, kelle üheks ülesandeks ongi hingehoidlik nõustamine.

Räägi lapsega ja kuula teda

“Tundub, et koolis on kõik tugisüsteemid olemas, ent samas pole me iialgi kaitstud selliste äkksituatsioonide eest, mis võivad juhtuda tunnis, vahetunnis,” ütleb kaplan Katrin Keso-Vares. “Nii suures koolis on piisavalt neid kohti, kuhu täiskasvanu silm ei ulatu.”

Katrini toa uks on avatud nii õpilastele kui ka õpetajaile. “Koolis juhtub ikka, et keegi, kes on pisut teistsugune, satub naerualuseks või tõrjutuks. Kohati oskavad lapsed olla üsna õelad ja sallimatud. Tegelen põhiliselt taoliste varjatud asjadega, millest laps kas rääkida ei julge või ei oska. Tõrjutuse tõttu kaob lapse eneseusaldus. Meie siin põhiliselt tegelemegi sellega, et püüame seda eneseusaldust taastada.”

Katrini sõnul tähendabki hingehoidlik nõustamine eelkõige seda, et julgustad last rääkima ja oskad teda kuulata. Oma mure ärarääkimise tulemusena leiabki laps teinekord ise selle õige lahenduse oma probleemile.

“Kui laps räägib, siis ta laeb oma mure maha. Kui ta on kiusatud, siis on see tal emotsionaalselt kogu aeg kukil nagu üks suur kott. Kui ta avaneb rääkima, paneb ta selle energeetilise koti maha ja tal hakkab kergem.”

Lapsed mures vanemate pärast

Üheks suureks lapse pingete allikaks on kodused probleemid, vanemate omavahelised suhted. Ja see mure tuleb kahjuks kooli kaasa.

“Need on asjad, millest laps ei oska, mõnikord ka ei julge rääkida. Eriti siis, kui näiteks vanemad lahutavad, tihti riidlevad. Laps on segaduses. Ta tahaks oma vanemaid kaitsta, aga ei tea, kuidas seda teha. Nii tunneb ta end lihtsalt halvasti. Lapsevanem ei oska isegi aimata, kui halvasti nende kodused tülid lapsele mõjuvad,” ohkab kaplan Katrin ja soovitab: “Räägi lapsega! Seleta talle, miks te riidlete, mis on selle põhjus. Ja kui ees on lahutus, siis minge üheskoos perenõustamisse või otsige üles psühholoog. Otsige abi, aga ärge jätke oma lapsi armetusse olukorda!“

Katrini tähelepanekul arvavad paljud vanemad, et küll see laps kasvab ise. “Et küll ta paneb kõike tähele, kuidas me elame ja mida teeme. Meie käime ju tööl ja meil on kiire. Aga paraku paneb laps tähele küll, aga märkab ka kõiki meie vigu. Vahel tuleks aga last veidi rohkem juhtida.”

Õpilane kipub õpetajaga ühele pulgale trügima

Koolis paistab eriti silma lugupidamatus täiskasvanute vastu. Vanemad inimesed räägivad imelugusid sellest, kuidas nende kooliajal õpetajat austati. Tänapäeval on asjad teisiti, õpilane kipub õpetajaga ühele pulgale trügima. Täiesti tavaline on see, et õpetajale öeldakse sina ja päris sant on pealt vaadata, kuidas õpilane kamandab õpetajat: “Õps, tule tee seda… või mine sinna!”

See, kuidas laps täiskasvanusse, sealhulgas ka õpetajasse suhtub, on otseselt koduse kasvatuse tulemus. Kodudes võiks veidi rohkem õpetaja suhtes austust üles näidata. “Mitte kohe õpetajat maha teha, vaid püüda aru saada, miks õpetaja nii või naa käitus. Konflikti puhul saab ju asja koos lapsega arutada ja püüda leida lahendust. Võib-olla on laps õpetajast valesti aru saanud, saanud n-ö vale noodi ja jäänudki arvama, et õpetaja teda kiusab.”

Koolivägivalla teemasid, mis nüüd on eriti aktuaalseks tõusnud, ei tohi maha vaikida ega pead padja alla peita. Taoliste äkksündmuste eest nagu hiljutine Soome koolitulistamine, pole me ju keegi kaitstud. Kuigi teeme kõik selleks, et seda meil ei juhtuks.

Kodused arutelud tulevad kasuks

Katrin soovitab: “Räägime ja arutame seda oma lastega ka kodus. Miks taoline asi sai juhtuda? Ja kas meie kool on turvaline? Kuidas laps ennast koolis tunneb? Sellistest aruteludest võib välja tulla nii mõnigi kitsaskoht, mida edaspidi saaks vältida.”

Põhiline on see, et laps ei pea olema ega tohi olla oma murega üksi. Ka koolis on olemas terve rida täiskasvanud inimesi, kes saavad aidata. Oma murest tuleb lihtsalt julgeda rääkida. Just asjast rääkimine ongi paljude probleemide lahendus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 68 korda, sh täna 1)