Soome koolis toimunu on võimalik ka meil (2)

Soome koolis toimunu on võimalik ka meil

 

Kuressaare ametikooli õpetaja Urmas Lehtsalu on oma magistritöö teemaks valinud koolivägivalla. Töös käsitletakse õpilaste suhtumist oma tulevikku, suhetesse jne. Vägivalla poole pealt on kolm teemat: füüsiline, vaimne ja seksuaalne vägivald. Kuna töö ei ole päris kaante vahel, siis lõplikke järeldusi küll veel teha ei saa, kuid laekunud ankeetide tulemustest oli Lehtsalu nõus rääkima. Uuring on läbi viidud Kuressaare ametikooli ning täiskasvanute gümnaasiumi õpilaste hulgas.

Kas tulemustes oli midagi, mis teid ehmatas?
Üks trend, mis mind algul ehmatas, oli see, et koolivägivalda esineb ennekõike koolist koju minnes, mitte kooli tulles. Siin on võib-olla põhjus selles, et väga paljud lapsed tuuakse kooli vanemate autodega. Eriti need lapsed, kes on ohvri rollis.

Kui vaadata vabariigi tulemusi, siis ütlevad Saaremaa õpilased, et meil on füüsilist vägivalda mandriga võrreldes rohkem. See tundub mõneti kummaline ning ma ei tahaks seda uskuda. Meil on ju võrreldes mandriga suhteliselt väiksemad koolid ning sotsiaalne järelevalve tugevam.

Põhjendus, mis välja koorus, oli aga see, et meie lapsed võtavad ka tõukamist ja müksamist kui füüsilist vägivalda. Tallinnas loetakse seda igapäevaseks asjaks.

Noored ütlevad, et vaimse vägivalla osa on suurenenud. Kui ma küsisin, kas te olete kogenud õpetaja poolt füüsilist vägivalda, siis vastas jaatavalt vaid mõni üksik. Vaimse vägivalla kohta nenditi, et seda õpetajate poolt ikka tuleb. Õpilased peavad vaimseks vägivallaks mõnitamist. Eks sellega on nii, kuidas keegi tõlgendab ja milline kellegi valulävi on. Aga probleem on olemas ja seda eitada ei saa.

Kui turvaline meie koolides on?
Ma arvan, et väga paljud inimesed ju kolivadki seepärast Saaremaale, et siin on turvaline. Lapsevanemad tahavad, et nende lapsed käiksid Saaremaa koolides, kus on palju turvalisem õpikeskkond, seda tänu sellele, et kogukond jälgib, mis toimub. Samas, eks ka meieni jõuavad kõik need suured sündmused, mis mujal toimuvad.

Kui ma nüüd panin ühe õpiülesandena õpilastele üles pildi Soome koolitulistajaga ja palusin seda kommenteerida, siis millegipärast oli enamik õpilasi arvamusel, et sellised asjad on tulemas ka Eestisse, ka meie koolidesse. See ei ole nii kauge ja võõras probleem. Sellega peaksid koolid ikkagi arvestama, et oht on olemas.

Nii kaua kui räägiti Saksamaast või Ameerikast, oli koolitulistamine kauge probleem, kuid nüüd, kui see juhtus Soomes, siis tunnetatakse probleemi lähedust palju enam. On ju Soomet peetud väga turvalise koolikeskkonnaga riigiks. Soome koolisüsteemi on ka meile pikka aega eeskujuks seatud.

Kuidas me võiksime aga selliseid asju ära hoida? Nendest probleemidest tuleb rääkida, see on klassijuhataja ja lapsevanemate töö. Mitte kunagi ei teki olukorda, kus vägivald ühiskonnast või ka koolist kaoks. See on olnud nii läbi aegade, sest ikka on keegi, kes tahaks ennast välja elada.

Kui võtta nii, siis Kiire saapalugu on ju ka tegelikult koolivägivald…
Eesti kooli on juba sisse programmeeritud, et võtke “Kevade”, see on selline kooli-ideaal, kuid mina ei absolutiseeriks ühtegi asja. Kui me “Kevadet” loeme, siis leiame, et see on ilus jutustus. Kuid kui mõelda, siis mitte kõik lapsed ei jää selliste tegevuste ja kiusamistega ellu. Teine küsimus on see, mida need lapsed selliselt ellu kaasa saavad – ega teise inimese sisse ei näe.

Kas teie uurimusest on välja tulnud ka koolivägivalla põhjused?
Teinekord võib see tunduda imelik, aga füüsilise vägivalla ohvriks langevad tavaliselt need, kes on teistest erinevad – kas väga vaiksed või vastupidi, üliaktiivsed, kes satuvad igale poole. Kindlasti on põhjus ka selles, kui laps ei saa ennast kodus välja elada või teda ei kuulata. Siis proovib ta ennast teha nähtavaks ja kuuldavaks koolis.

Tihti on ka nii, et see, kes alguses on olnud ohver, on pärast vägivallatseja ja seda eriti siis, kui ta satub uude keskkonda ja püüab eelnevat kompenseerida.

Kas Raagi “Klass” ei toonud mitte ennetavalt probleeme välja?
Raagi film oli tõsiselt see film, mis raputas ja pani mõtlema. Ja minu teada põhineb see film elul enesel. See, kuidas filmis prooviti teist alandada, on väga markantne näide ja ma väga loodaks, et see oleks ainult filmis nii, kuigi ma tean, et see nii ei ole. Ka lapsed ütlevad, et seksuaalset vägivalda on üha enam. Eks ta oli muidugi hoiatus ja viitamine nendele probleemidele, mis meil on olemas.

Kas õpetaja tunneb ennast koolis turvaliselt?
Ma arvan, et õpetajad ikka veidi kardavad ja pelgavad, sest me ei tea, millal midagi meile jõuab. Nähtavasti oleneb ka õpetajast, sest kui sa ikka sihilikult kellegi vastu ei ole ning ei hakka talle pinda käima lihtsalt sellepärast, et ta on olemas, siis.., mis muidugi ei tähenda kõikidest asjadest eemalehoidmist ning ütlemist, et tehke, mida tahate.

Lapsed vajavad piire ja reegleid, aga need reeglid peavad olema sellised, et kui üks pool reeglit järgib, siis peab seda tegema ka teine pool. Kui õpetaja teeb vea, siis tal peab olema niipalju ausust ja julgust, et seda tunnistada.
Lapsed saavad väga hästi aru, kas halb hinne on saadud selle eest, et ta jättis õppimata või pannakse halb hinne selle eest, et ta käitub nii või naa.

Mina ikka usun, et lapsed, kes käivad koolis, nendest 99% on ikkagi toredad, vahvad, tublid, mõistlikud, andekad ja ilusad, ja üks protsent on neid, kel on mingid probleemid – on need siis kodust tulnud või on neid kool või keskkond tekitanud. Põhjuseid on väga erinevaid.

Väga ilusasti on öeldud, et laps on kolmeaastaselt oma iseloomuga olemas ja hiljem võid teda natukene nihutada siia-sinna, kuid palju enam muuta ei saa. Turvaline kodu on see, mis paneb siiski kõigele aluse.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 62 korda, sh täna 1)