Kultuuri säilimine – kõigi missioon (1)

Kultuuri säilimine – kõigi missioon

 

Püüdes lahata üht meile tuntud ametit, kultuuritöötajat, ei pruugi selle ameti tunnussõna alati olla mõistetav nii mõnelegi teisest kultuurist saabunule.

Eks sellel ole aga juba praeguses ajas ja veelgi enam tulevikus eeldatavasti üpriski suur tähendus, millise sõnaga ametit iseloomustada. Kas see kokkuleppeline “kultuuritöötaja” on ikka nende samade funktsioonide kandja või tuleks teda nimetada kuidagi sootuks teisiti, sisu ja tegevust enam esiletoovalt?

Kui veel mõnikümmend aastat tagasi olid meile absoluutselt üheselt mõistetavad sõnaühendid “kulturnik”, “kultuurnik”, “kulta” (tähendas “kultuurimaja”) või ametlikumalt “kultuurialal töötaja”, siis praegu saavad sellest märksõnast üheselt aru ikkagi keskealised ja vanemad inimesed, tänastel noortel tekib ehk äraarvamisega tõrkeid. Kui muutub sõna tähendus, siis eeldatavasti muutub ka märksõna sisu.

Tänase kultuuritöötaja ülesandeks ei ole lihtsalt konkreetse kultuuriasutuse juhtimine või seal toimuva korraldamine, lisaks peab ta omama elementaarseid teadmisi finantside liikumisest ja eelarvete koostamisest; omama piisavalt infot lugematute fondide ja muude institutsioonide kohta, kuhu kirjutada projektitaotlusi, sest ükski asutuse eelarve ei kannata kõiki vajadusi lihtsalt välja jne.

Seega on tunduvalt kasvanud kultuuri tarbivate (halb sõna!) inimeste ootused ja nõudmised kultuuriasutuse ja seal töötavate inimeste suhtes. Usun, et enamik tänastest kultuuritöötajatest on seda kõike omal nahal tunda saanud ning teinud ka vastavad järeldused, kuidas reageerida kasvavatele nõudmistele, kuidas leida pidevalt uusi võimalusi ja lahendusi, sest avatud maailmaga iga päev kokkupuutes olev inimene vastasel juhul lihtsalt ei tule üritusele!

Nõudmiste kasv tekitab teatavasti esmajärjekorras nõudluse haritud ja võimekate kultuurijuhtide järele. Kust kohast neid võtta, kes neid ette valmistab? Minu arvamust mööda on kohti, kus meie armsal Eestimaal igati tublit haridust omandada ja seega ka tööturul konkurentsis püsida, piisavalt. Küsimus on pigem selles, kas ja kuidas leida see õige ning millistel tingimustel on inimene nõus (maale) tööle asuma?

Vaat siin on juba koht, kus probleeme on rohkem kui lahendusi. Muutunud on aastate tagune praktika, kus noor inimene läks õppima ja oli kindel, et lõpetamisel kindlustatakse talle töökoht, ka elamine ning teda ootab ees hulk soodustusi. Praegu minnakse ikkagi õppima kindlat eriala, et siis sellega konkurentsivõimelist palka teenida, perekond soetada, kõiki meieni jõudvaid hüvesid kasutada jne. Kas sellist palka pakuvad täna näiteks Saaremaal asuvad kultuuriasutused?

Kui Kuressaare kultuurikeskus ja teised kultuuriga seotud linnaasutused välja arvata, siis maapiirkonnas vaevalt. Andku need mulle andeks, kelle elukohas see siiski toimib. Sellest tingitult valitseb maal ka olukord, kus klubijuhatajad töötavad 0,5 ametikohaga ehk oma põhitöö kõrvalt ja nendelt ei saagi maksimumi nõuda. Ja samas – ega´s täiskohaga ehk maksimaalselt kaheksa tundi oma kabinetis ja kultuuriasutuses veetev töötaja ei pruugi veel osutuda tõeliseks tunglakandjaks!

Ma näen iga päev, kuidas juba poolsajandile lähenevad või selle aastatekünnise tublisti ületanud, aga oma töösse armunud inimesed annavad endast maksimumi, sest teisiti nad lihtsalt ei oska.

Kes siis on tänane rahvamaja või maakultuurimaja töötaja? Samamoodi kui kümned aastad tagasi, on selleks valdavalt naine. Miks? Tema ju see leemekulbi liigutaja ja kodukolde hoidja! Arvan, et naised on suurema missioonitundega ja lepivad sagedamini kasina palgaga. Muidugi ei saa kiitmata jätta mehi, kes lubavad oma armsaid koldehoidjaid õhtuti klubisse, kas ringe juhendama, pidu ette valmistama, koristama vms.

Miks räägin vähesest rahast? On ju praegustel omavalitsustel kõik võimalused, et maksta väärt tegijale ka väärt palka, muidugi kui eelarve kannatab. Usun, et enamikus omavalitsustes nii ka mõeldakse ning jõudumööda tegutsetakse. Ent ometi ei saa suurem osa kultuurirahvast veel unistadagi sellisest teenistusest nagu ehitajatel, pangatelleritel ja veel paljudel erialadel. On’s nad see alamrass, kes ei ole väärt enamat?

Või on nende nähtamatu tööpanus sageli lihtsalt nii kehvakene, et kohe kuidagi ei täi maksta enamat? Minu arvates on siiski pigem tegu teatud minevikupärandiga, mis on meiega eelmisest elust kaasa tulnud. Keda hinnata, keda eelistada – kõik on valikute küsimus!

Arvan, et õigesti talitavad need tööandjad, kes koolitavad oma kultuurikaadrit ise, tasudes õpingute ajal ka osa õppemaksust või toetades õppurit mingil muul moel. Olen ka veendunud, et vaatamata kõikide suurlinnade kutsuvatele tuledele ja avatud maailma ahvatlustele, on olemas noori, kes tahaksid oma elu siduda kodukandiga, nad tuleb vaid üles otsida.

Kas täna on üldse vaja suuremates või väiksemates valdades kultuurielu toimivana hoida, jagades valdkonnale pidevaid reanimeerivaid süste, et see vaim ometi veel välja ei läheks? Ei pea, kohe mitte ei pea.

Aeg on näidanud, et seal, kus inimesed ise ilmutavad aktiivsust ja tahet omakandi kultuuri hoida ja seda edasi viia, ei ole reanimeerimisega midagi ühist – seal käib elu täie hooga ja keegi ei küsi kultuuritöötajalt, miks sa midagi ei tee? Tänane kultuurijuht ei saa üksi midagi teha, teda saab vaid toetada ja ideid jagada. Kus sellest aru saadakse, sealkandis võib tuleviku suhtes olla mureta.

Küllalt sageli võime siin ja seal märgata otsekui minnalaskmismeeleolu kasvu. Aga meie ümber on sadu võimalusi, kuidas sedasamust kultuurat ka maal edendada! Raha ei ole ilmast kuhugile kadunud ja selle taha jääb suhteliselt vähe asjaajamisi seisma, aga vaat omaalgatusest, käiste üleskäärimisest ja pealehakkamisest jääb tõesti sageli puudu.

Ainult paadunud pessimist ei näe enamikus meie valdades toimivat aktiivset kultuurielu. Nii et kuuldused meie, saarlaste kultuuri ja ka kultuuritöötajate peatsest hääbumisest, on pehmelt öeldes enneaegsed ja tugevasti liialdatud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 55 korda, sh täna 1)