Leisi kullaketrajad said Selgase marmorist kedervarred (1)

Leisi kullaketrajad said Selgase marmorist kedervarred

 

Ühel päikselisel oktoobrikuu pärastlõunal sõidavad kaheksa Leisi keskkooli tüdrukut jalgratastel Triigi poole – lambaid niitma. Neil on plaanis uurida põlise saare tooraine – villa – saamist riideks. Isegi selline ambitsioonikas plaan, et sõita suve alguses omavalmistatud tekstiilidega Inglismaale Woolfest’ile, mõlgub neidudel peas.

Ühel teisel, hoopis pimedal novembriõhtul kilkavad Eesti Maalamba Ühingu liikmed õnnest ühes vanalinna keldris Tallinna Ajaloo Instituudis, kui arheoloog Gurly Vedru ja varahoidja Priit Lätti neile üha uusi savist, luust ja kivist värtnaket-rasid näha toovad. Kilkajad on disainer Katrin Kabun ja mina ise, kel kange himu muinasaegsete tööriistadega lõnga valmistada.

Ammu oleme unistanud sellesse muinasaegsesse varakambrisse pääsemisest. Siin keldris, ametliku nimega arheoloogiakogus, hiiglaslikes lükandustega kappides on pappkarpides peidus noole- ja odaotsi, kivikirveid, pronksist ja hõbedast ehteid, nööpe, pandlaid ja muidugi meid huvitavaid naiste tööriistu – luust õmblusnõelu ja kedervarre ketrasid.

Pildistame üles ka meie ajani säilinud esimesed konkreetsed märgid ketramise oskusest – kiviaja lõpust pärit nööri, lõnga ja hilisemad tekstiilivajutistega kaunistatud keraamiliste nõude killud, selliseid on Saaremaalt palju leitud.

Tallinnast koju Leisi jõudnud, näitan pildistatud tööriistu oma sõpradele ning kohe hakkasime Leisi kooli kullaketrajatega hauduma plaani, kuidas endalegi kivist värtnakedrad valmistada. Et Saaremaa kohalik tooraine ja selle kasutamine on nagunii meie “klubile” huvipakkuv teema, otsustame otsida võimalust külastada mõnda dolomiidimurdu ning ka töökoda, kus saare marmorit tänapäeval töödeldakse.

Kogemata kohtun Kaali meteoriitikamuuseumis mehega, kel jutt ladus ja sära silmis, kui meile Saaremaa dolomiidist jutustab. Selgase kivimurru omanikuna on Alver Sagur hea meelega nõus näitama Leisi noortele nii käsitsi kivimurdmist kui ka dolomiidi töötlemist. Ühtlasi räägib ta, et sooviks dolomiiditööd reklaamida ka poistele, sest kahjuks selle põlise ala meistrid kaovad vaikselt, kuid noori juurde ei tule.

Meil seekord koolist poisse kaasa võtta ei õnnestu, buss on kullaketrajaid täis, juhiks on meil aga küll tuntud noor kandlemeister Mart Aardam.
Selgase kivimurru räägib peremees tõesti põnevaks! Saame teada, et nõukogude ajal plaaniti siit kivi suurte tükkidena kiirelt kätte saada.

Õnneks ei läinud see sarnaste meetoditega korda. Nii võib seda Saaremaa kauneimat pruunitäpilist kivi peene käsitööna valmistatud kaminate jms jaoks jätkuda veel kauaks. Osal kivitükkidest märkame peaaegu roosat tooni, see on meie meelest eriti kena. Kauneimat kihti katab augulise mustriga mure kivim, mida kutsutakse pott ja millest tänapäeval midagi mõistlikku teha ei osata, läheb lihtsalt täitekillustikuks.

Nüüd, kui ilmad külmaks läinud, tuleb karjääri ääred, kus murdmise järg ees, “teki alla” panna ehk pinnasega katta, et külm ja vesi hinnalist kivimit ei rikuks.

Kivimurrule ringi peale teinud, viib lahke peremees kogu seltskonna Randveresse, kus vanast laudast on saanud uus ja kobe väiketööstus. Siseruumis hiiglaslikena tunduvad Selgase marmori kamakad ootavad kannatlikult oma järjekorda lõikamismasinani, millest möödudes meie näod peene vihmaga üle kastetud saavad. Sest vee kaasabil kivide tükeldamine just käibki.

Kuigi enamik töötajaist on mehed, leiame ometi ka mõned eriti osavad naised dolomiidile vormi andmas. Alver Sagur kiidab nende täpsust ja kohusetunnet. Kõik soovijad saavad proovida kivide klompimist, mis ühe naerul näoga kena proua käes kui võluväel läheb, mina aga saan kuuest löögist vaid ühe puhul kivil tõesti tüki küljest.

Teise, treipingi ääres toimetava proua juurest saavad Leisi tüdrukud värtnakedra toorikud. Päris ise nad täna seda ketra nii nagu muinasajal valmis ei toksi, aga küllap järgmise teevad päris ise. Tore proua treimismasina juures jõuab meile veel rääkida, kuidas omal ajal Võlupe jõe ääres lambaid pesemas käidi. Võtan kotist villa ja näitan, kui hästi tema valmistatud keder töötab.

Kedra toorikuid peavad kullaketrajad kodus veel märjalt vesiliivapaberiga lihvima. Värtnakedrale saab aga iga tüdruk Randveres graveerida ka oma nime. Varre voolib iga tüdruk kedrale ise, kadakapulk olla selleks kõige vastupidavam.

Meil on nüüd kõigil Selgase marmorist kedervarred. Küllap kirjutame ja näitame lugejaile varsti, mida me nende abil teinud oleme.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 113 korda, sh täna 1)