Kes kardab kõrgemaid palku?

Kes kardab kõrgemaid palku?

 

Oleks väga huvitav teada, mis tuleb erinevatel Eesti kodanikel esimesena pähe, kui mainitakse avalikku sektorit. Tundub, et taasiseseisvumise üheks olulisemaks tunnuseks on siiamaani olnud rabelemine konkurentsis iga enama krooni eest ja erasektoris on see justkui igati õigustatud.

Kätte on jõudnud aeg, kus rabelemisest peab saama sihipärasem mõtestatud tegevus. Laialt on levinud arusaam, kus inimese olulisemaks iseloomujooneks on hoopis number – palganumber. Erinevate summade võrdlemise tulemusena lokkab kadedus.

Järgmise aasta riigieelarves on ette nähtud avaliku sektori palkade tõus. Hämmastaval kombel on see ettevõtjates tekitanud pahameelt. Seega oleme igati valmis ja avatud selgitama, miks valitsusliit palku tõstab. Riigieelarve koostamine on süvitsi minemine ja tulevikku panustamine, mitte „omadele jagamine”.

Hiljutises Eesti Päevalehes tunnistab ka Mart Laar: “Padar tegi ära rohkem tööd kui tema eelkäijad viie viimase aasta jooksul, selgitades välja ministeeriumide personalikulude täpse suuruse.”

Erilist pahameelt on püütud tekitada riigiametnike palgatõusu vastu, kasutades selleks ka valesid andmeid. Siinkohal on oluline välja tuua, et jah, ministeeriumides tõuseb palk, kuid keskmiselt 10,8%. Seda ei ole liiga palju, arvestades, et viimase 15 aasta jooksul oleme tänavu esimest korda seisus, kus riigiametnike palgad on madalamad kui erasektoris.

Eelmisel aastal ületas keskmine palk erasektoris märgatavalt avaliku sektori oma. Võrreldavatel ametikohtadel on avaliku sektori palgad ligi 2000 krooni väiksemad ja see lõhe on prognooside kohaselt aina suurenev riigiametnike kahjuks. Ometi eeldame me avaliku sektori töötajatelt kõrgendatud kompetentsi.

2008. aasta eelarve tähendab kõrgemat keskmist palka tõesti paljudele avaliku sektori töötajatele: õpetajatele, politseile, päästeametnikele, piirivalvuritele, kaitseväelastele, kõrgharidusega kultuuritöötajatele, vangivalvuritele. Loodetavasti mõistavad ka erasektoris töötavad kodanikud ja tööandjad ise, et viimases loetelus on tegu ühiskonna alustaladega.

Igapäevane toimetamine kaotab suuresti mõtte, kui meie lapsed jäävad hariduseta, riik kaitseta ja helgemad pead Euroopasse kui “elamisväärsemasse keskkonda” vuhisevad.

Niisamuti ei saa lasta tekkida olukorral, kus ainult päästeametis ja politseis palk tõuseb, meelitades nii praegused võimekad siseministeeriumi töötajad endale. Riiki tuleb osata näha tervikuna. Meie konkurentsivõime on tarkuses, mitte odavuses.

Euroopa Liidu liikmesriigina avatud majandusruumis oleme konkurentsis inimeste pärast. Tööjõupuudus kui Eesti üks ilmne näitaja peaks meid manitsema aina rohkem hoolima kõikidest inimestest, hoolimata sellest, millises sektoris nad parajasti töötavad. Eestilt omakorda nõuab EL-iga suhtlemine korralikke ametnikke, kes oskavad euroraha kasutada ja saavad aru sealsetest protsessidest. Kui me sellega täna ei tegele, oleme homsesse hilinenud ja ülehomme nutused.

Mõistan tööandjate pahameelt, sest tõstes palku tõstab valitsus riigi konkurentsivõimet tööturul. Aga tööandjatel on siinkohal mugav eksida. Tööandja ei tohi oma muresid lahendada riigi arvelt. On kahjuks tõsiasi, et viimastel aastatel on erasektoris palgad tõusnud kiiremini kui tootlikkus.

Ettevõtjad on vedanud palgarallit ja lasknud tekkida olukorral, kus nende toodetel on madala tootlikkuse tõttu välisturgudel keeruline konkureerida. Aga ettevõtjad eksivad, kui nad arvavad, et palkade külmutamine erasektoris lahendab nende mured. Ei lahenda – see hoopis nõrgestab Eesti riiki ja riigi võimet toetada nii oma kodanikke kui ka ettevõtjaid.

Tsiteerides siinkohal Indrek Neivelti Eesti Päevalehest: “Ka palju kritiseeritud avaliku sektori palgatõusus ei ole midagi halba. Sellega annab valitsus selge sõnumi ettevõtjatele: tegelege efektiivsuse tõstmisega ja makske töötajatele rohkem palka. Aeg, mil kõrgharidusega spetsialisti sai endale palgata kolme-neljasaja euro eest kuus, on möödas. Nii lihtne enam ettevõtjate elu ei ole. Niisiis kiirendab valitsus avaliku sektori palgatõusuga jällegi möödapääsmatuid muutusi.”

Tekkinud olukorras peab valitsus avaliku sektori palku erasektori omadele järele aitama. Esiteks selleks, et avaliku sektori töötajad tuleksid toime hinnatõusudega. Teiseks selleks, et avaliku sektori töötajad ei koliks erafirmadesse. Muidu nõrgeneb meie haridussüsteem, sisejulgeolek, kaotame võimalustes saada eurotoetusi. Avalik sektor vajab tugevat inimressurssi, neid, kes teenivad oma riiki au ja uhkusega, neid, kes ka rasketel aegadel panustavad ühise heaolu nimel.

Lõpetuseks meenutan, et hoolimata palgatõusudest ja 22% keskmisest pensionitõusust on valitsusliit järgmise aasta eelarvesse kavandanud ka kolme miljardi krooni suuruse ülejäägi. Mis näitab, et majanduskasvu aeglustumise tingimustes on mõeldud nii riigi eelarvest sõltuvate inimeste sissetulekute peale kui on ka raha varutud halvemateks päevadeks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 31 korda, sh täna 1)