Laine Sepp – jäägitult muusikale pühendunud

Laine Sepp – jäägitult muusikale pühendunud

 

Eile tähistas oma auväärset juubelit Kuressaare Muusikakooli viiuliõpetaja Laine Sepp. Inimene, kes täielikult tult pühendunud oma tööle. Laine ise on öelnud, et tema on väga õnnelik inimene, sest teeb tööd, mida jäägitult armastab.

Tema sõnul on viiul üks raske pill, mis nõuab meeletut tööd ja järjekindlust. Nii õpetajalt, lapselt kui ka lapsevanemalt. Kui lapsevanem näeb õpetaja sihti, siis tuleb koostöö. Kui aga lapsevanemal hakkab hale oma lapsest, siis koostööd ei tule, räägib ta.

Neid, kes Laine Sepa visa ja järjekindla õpetamise tulemusel valinud muusiku raske, väärika, aga ilusa tee, on palju. Ja neist, kellest küll muusikut ei saanud, on tulnud asjatundlikud muusika kuulajad. Seegi on saavutus. Alljärgnevalt laseme oma armastatud õpetajast ja Kuressaare Muusikakooli õpinguaastatest rääkida Laine Sepa õpilastel endil.

Palju õnne!

Minu õpingud õpetaja Sepa viiuliklassis langesid suurte muutuste aega 80-ndate aastate lõpus 90-ndate alguses. Uute tuulte puhumist ja piiride avanemist oli tunda ka muusikakoolis: toimusid esimesed välisreisid muusikakooli õpilastele, tekkisid võimalused mängida rahvusvahelistes noorteorkestrites. Õpetaja Sepp oli varmas neist võimalustest kinni haarama ja neid oma õpilastega ära kasutama. Ka oma tundides katsetas ta huviga uudseid õpetamismeetodeid ja mõtles välja erinevaid skeeme õpilaste motiveerimiseks.

Meeles on õpetaja nõudlikkus viiulimängu baasoskuste suhtes. Seda, kuidas pilli õigesti käes hoida, parandas ta esimesest tunnist alates kuni muusikakooli lõpetamiseni välja. Mäletan tabavaid metafoore: puuoks ja lehed, pintsel ja pintslivars, mis iseloomustasid poognakäe tööd, samas kui vasak käsi pidi viiulikaela hoidma õrnalt nagu väikese õe või venna kätt.

Heliredeli mängimisest sai omaette teadus: oli lugematu arv tüütuid harjutusi, mis kõik pidid kaasa aitama sellele, et sõrmed lõpuks kiiresti ja puhtalt jooksma hakkaksid. Uskumatu, aga need mõjusidki!

Tänu õpetaja Sepa poolt entusiastlikult veetud viiuldajate ansamblile sain osa koosmusitseerimise imelisest tundest. Tänu temale kujunes välja kontsertide külastamise harjumus ja vajadus. Aitäh Sulle, õpetaja Laine!
Kaia Laidra

Hiljuti kohtusime Lainega Tallinnas muusikaakadeemia trepil. Täpselt sama Laine, kes 27 aastat tagasi! Uskumatu, et juba 60!

1980. aastal sattusin Laine juurde viiulit õppima juhuse tahtel. Ammuseks unistuseks oli flööt, kuid minu muusikaõpingute algusaastal flöödiõpetajat Saaremaal juhtumisi ei olnud. Kooli poolt pakuti erialaks akordion. Sattusin 1. septembri aktuse eel Laine poole – olime tema tütre Ritaga klassiõed.

Kuuldes minu pillivalikust, tegi ta sealsamas ettepaneku otsustada hoopiski viiuli kasuks – naiselikum pill, ilus kõla… Ega tal minu veenmisega pikalt aega läinud. Laine oli ja on kindlasti siiani väga pühendunud oma erialale ning suutis nii minus kui ka mitmes tolleaegses kaasõpilases tõsist pillimänguhuvi äratada.

Jäin muusikaga seotuks aastateks ka pärast Laine viiuliklassi – lõpetasin G. Otsa nim muusikakooli ning õppisin mõned aastad tollases konservatooriumis. Olen suutnud muusikahuvi edasi anda ka oma lastele – mõlemal Nõmme muusikakool seljataga.

Hiljem vahetasin siiski eriala ning tegelen personalitööga Tallinna tehnikaülikoolis.
Mare Pihel

Mõte oma poeg Johannes muusikakooli viiulit õppima viia tekkis meil abikaasaga ühel kontserdil Kuressaare raekojas. Toona veel 3-aastane poiss teatas, et tema tahab ka seda pulgaga pilli mängida. Mõeldud-tehtud.

Mõne aja pärast võtsin poisi käekõrvale ja läksime Kuressaare muusikakooli õpetaja Laine Sepa jutule, kes esiti alla meetrist Johannest üsna kohkunult põrnitses. Ta uuris, et kas me oleme ikka asja põhjalikult läbi mõelnud. Ega olnud küll – poiss tahtis ja vanemad andsid järele.

Aasta pärast, just kooliaasta esimeses tunnis, teatas Johannes, et täna tema kuulab ja õpetaja mängib. Nii juhtuski. Seega – kord andis järele poiss ja tegi õpetaja tahtmist, kord tantsis aga õpetaja poisi “pilli järgi”.

Seitsmeaastaselt oli Laine kuti juba nii kaugele utsitanud, et võtsime jalge alla tee esimesele rahvusvahelisele konkursile Tbilisisse. Sellele eelnes suvi läbi tõsist harjutamist. Johannes sai seal eripreemia ja võimaluse esineda Tbilisi Rustaveli teatris, Tbilisi kammerorkestri saatel.

Edasi tulid uued konkursid välismaal ja omal maal, innustuseks diplomid, eripreemiad, laureaaditiitlid, aga ka õpetaja Sepa pidevad manitsused, õpetused ning tagantutsitamised. Isegi praegu kangastub mulle unedes poisi telefonikõne, kus ta teatab, et viiulitund lõppes ja tule järgi ning sisse ka. See tähendas siis pikemat loengut, mis kõik valesti ja vajab harjutamist.

Aga esimesed rasked aastad ununesid kiiresti ning juba jälle olime õpetaja Laine Sepa ukse taga, seekord küll viieaastase Heldur Harryga. Oli meil seda kõike vaja! Loomulikult hakkas kõik see tants otsast peale.

See on aga tänu Laine Sepa pühendumisele ja südamest tulevale õpetusele tänaseks päädinud sellega, et mõlemad “sepapoisid” õpivad Tallinna muusikakeskkoolis ning suure tõenäosusega on neile tulevikus määratud käia muusiku rasket, aga väga huvitavat ja ilusat teed.
Austusega Meelis Põlda

Mõeldes oma viiuliõpetaja Laine Sepale, tuleb südamesse tänu, kuna just tema oli see, kes mind viiulit õppima kutsus ja hiljem ka õpinguid Tallinnas jätkama julgustas. Õpetaja Laine on inimene, kes on oma tööle täielikult pühendunud.

Hästi innustav on näha tema pidevat edasiliikumist ja avatud hoiakut oma erialal. Et viiuliõppimist lastele lõbusamaks muuta, on tal taskud nippe ja vahvaid mänge täis. Õppisin Laine Sepa juures aastail 1979–1986. See oli üks huvitav ja värviline aeg. Laine on õpetajana nõudlik ja emotsionaalne.

Tunnid olid huvitavad ja juba viiuli häälestamisest tundis ta ära, kas oled harjutanud või mitte. Ei mäleta, et oleksin “üleliia” harjutanud – ju oli siis õpetus nii selgelt edasi antud, et lood jäid justkui iseenesest külge.

Peale viiulimängu oli õpetajaga hea rääkida lihtsalt elust enesest. Õpetaja Laine soovitas mul jätkata viiuliõpinguid Tallinnas G. Otsa Muusikakoolis. Pärast seda lõpetasin konservatooriumi ja seejärel  töötasin viis aastat Estonia orkestris. Praegu õpetan viiulimängu kahes Harjumaa muusikakoolis. Olen oma tööga väga rahul.
Katrin Hõlpus

Õpetaja Laine Sepp oli küll nõudlik, kuid ühes tunnis olid esindatud vastandlikud emotsioonid – kaasakiskuvast naerust pisarateni. Hinnanguid näis olevat kahte tüüpi: kas vastuvõtmatu või tubli, keskpärasusele – nulltolerants. Latt oli seatud alati kõrgusele, mida pidi pingutusega ületama.

Minu isa imestas alati, kuidas on võimalik esinemistel-arvestustel hindele 5 mängida, kui olukord olevat eelnevalt olnud lootusetu.

Rääkisime ka muidu elulistest probleemidest. Eriti olulised olid käitumisreeglid. Mäletan tema selgitust, miks ei ole hea õpetajale märkusi teha, kui Haapsalus regioonide konkursil kontsertmeistrile tema tehtud “näpukast” teada andsin – endal kiitust ootav pilk silmis, et nii tähelepanelik olin olnud. Laine pani südamele, et tervitades peab kätt suruma paraja survega, mitte nagu “sülditükki” tervitatavale pihku pistma, ja et ruumi sisenedes võtavad õiged mehed mütsi peast.

Laine võttis ja võtab oma elukutset täie tõsidusega. Tema amet – see on tema elu. Jääb vaid imestada, kuidas ta on jõudnud selle kõrval üles kasvatada kaks nii tublit last. Tean, et Laine on oma laste ja ka lastelaste üle uhke ning seda õigusega.

Palju, palju õnne ja tervist järgnevateks aastateks!
Tarmo Berens, Kuressaare Muusikakooli direktor

Õpetaja Laine Sepp oli minu viiuliõpetaja 1979. aastast, mil kolisime perega Kuressaarde. Tema erines minu endisest viiuliõpetajast nagu öö ja päev. Kohe sai selgeks, et nüüd tuleb tööle hakata ning harjutada ja harjutada…

Ning loomulikult oli viiulimängu puhul üks olulisemaid asju teiste oluliste seas toon. Kord üht kontserti mängides soovitas õpetaja Laine, et võiksin selle loo ajal mõelda ühele juhtunud sündmusele. Nii püüdis ta mind paremini mõistma panna meeleolu, mida tuli muusikas edasi anda.

Väga selgelt on meeles eriala, st viiuli lõpueksam 7. klassis. Selleks ajaks hakkasin vähemasti aimama, mida tähendab tõsine harjutamine. Kuna tase muusikakoolis, kus mina enne Kuressaare muusikakooli käisin, oli kehvake, siis oli mu üllatus suur, saades lõpueksami hindeks “väga hea”. Olin õnnelik ja ühtlasi tänulik viiuliõpetaja Laine Sepale mulle antud boonuse eest.

Oluline on siinkohal siiski ära märkida, et õpetaja Laine Sepp on meile kõigile õpetanud elus nii olulist väärtust – kultuuri. Seda kogesime läbi paljude reiside viiuldajate laagrisse, tuntud muusikaõppejõudude juurde, kus oli võimalus individuaalselt saada nõu ja abi.

Eriliselt meenub, kuidas õpetaja Laine õpetas meile lauakombeid ning tuletas meelde, et just selle õppejõu kodus on kombeks panna nuga ja kahvel selleks ettenähtud spetsiaalsele alusele. Kui lauda istusin, siis nägin selliseid aluseid elus esimest korda.

Oma 2007. aasta magistritöö kaitsesin teemal “Väärtuskasvatus läbi muusika õpetajate hinnangutes”, kus olulisel kohal oli minu jaoks kultuur laiemas kontekstis nii õpetaja kui veelgi enam lapse jaoks. Küllap on meil kõigil põhjust olla tänulikud oma õpetajatele, sh õpetaja Laine Sepale!
Nüüdseks olen üle 20 aasta töötanud lasteaia õpetajana, hetkel töötan Kuressaare 5. lasteaia juhatajana.
Monika Talistu, Kuressaare 5. lasteaia juhataja

Viiuliklassi seinal oli kontsertide kalender. Kui mõni õpilane kontserdil käis, siis joonistati vastavasse lahtrisse rõõmus nägu. Ükskord saime teada, et õpetaja Laine Sepp kogub kontsertide kavasid. Sealt sai alguse paljude tema õpilaste ja ka minu hobi hoida alles kõik kontserdikavad.

Viiuldajate ansambliga sai palju reisida. Olid ju suvised laagrid Eestimaa eri paigus ja talvel ühiskontserdid Tallinnas. Kui oli laulupeoaasta, siis esineti ilmtingimata ka laulukaare all.

Väljasõitudel oli Lainel kombeks oma õpilased restorani sööma viia. Hinnavahe oli muidugi kümnekordne – kui sööklas maksis vorstikaste 30 kopikat, siis restoranis tuli komplektlõuna eest välja käia 3 rubla. Lisaks sellele pidid korralikult noa ja kahvliga sööma ja arendama viisakat vestlust. Niimoodi me õppisime viisakaid kombeid.

Laine käis tihti Tallinnas mitme viiulikastiga korraga – oli ju sageli vaja laste pille parandada või putitada. Ka muretses ta kõikvõimalikke vidinaid, mis pilli mängimise juures vaja läks: õlapatju, lõuahoidjaid, peenhäälestajaid…

Muide, olin just viiulitunnis, kui tema tütar Rita tuli emale ütlema, et kavatseb muusikakooli pooleli jätta. Eks minulgi käisid need luulud aeg-ajalt peast läbi. Kolmandas klassis oli pöördeline punkt – kas jätkata või mitte.

Otsustasin küll edasi minna, aga klassi kordamise hinnaga.

Oma erialavalikut ei ole ma kordagi kahetsenud. Olen maailmas palju ringi sõitnud just tänu orkestriprojektidele ning musitseerinud koos suurepäraste lauljate, pillimeeste ja dirigentidega.

Õpetaja töö on väga raske, eriti veel viiuliõpetaja oma, kus sa päevast päeva kuuled põhiliselt kräginaid ja ridamisi musti noote, mis lasevad ainult aimata, et tegu on viiulimänguga. Olen oma õpetajale tehtud töö eest tänulik ja soovin talle veel palju kuulekaid õpilasi.
Kerstin Tomson, rahvusooperi Estonia orkestrant, Ooper-Kvarteti liige

Minu viiuliõpingud algasid ilmselt nii nagu paljudel teistelgi – vanemate mõjutusel ja vanema venna poolt sissetallatud rada (vend Alar õppis klaverit).

Sellele ajale tagasi mõeldes meenub eelkõige õpingute vaevaline algus – esimese paari kuu jooksul vist ei antud pilligi kätte… Aga õige pea sai selgeks, et viiul on väga võimekas pill ja et pillile väärikas partner olla, tuleb väga palju harjutada ja vaeva näha. Aga paraku kippusid siis muud tegemised pilliharjutamist tahaplaanile jätma, palliplats muusikakooli tee ääres tundus palju ahvatlevam paik.

Õpetaja Laine Sepa käest saadud armastus muusika vastu ja oskus seda nautida või ise luua, on väärtus, mida on raske üle hinnata. Praegu laulan tehnikaülikooli meeskooris ja kodus võtan ka mõnikord pilli kätte. Näiteks tütre neljanda sünnipäeva hommikul mängitud viiuliloo eest sain vastutasuks sära tütre silmis. Ja tema lemmikpillis pole hetkel mingit kahtlust – loomulikult on see viiul!

Suur tänu Sulle, õpetaja! Ega meiega polnud kerge, sest muusika ei armasta kompromisse ning ausalt muusikat tehes ei saa leppida viletsa esituse ning tegemata jäänud kodutööga. Paraku nii mõnedki vahelejäänud harjutuskorrad andsid “pragamiseks” piisavalt põhjust. Seda enam olen ma tänulik kannatlikkuse ja järjekindluse eest.
Rando Valt, EBS-i õppejõud

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 318 korda, sh täna 1)