Lugemismõtted: Saaremaa muuseumi kaheaastaraamat – 2005–2006

Lugemismõtted: Saaremaa muuseumi kaheaastaraamat – 2005–2006

 

Inimpõlv läheb ja inimpõlv tuleb. Saaremaa püsib sajandeid. Kõigist asjust, mis siinkandis juhtunud, ei suuda ükski rääkida ega meeles pidada. Mis on olnud, see saab veel olema. Ja mis tehtud – seda tehakse siinkandis ikka ja jälle veel. Ei ole midagi uut Saaremaa päikese all. Ei ole ainult enam mälestust endisist asjust.

Seda kurvakstegevalt kiiret unustamist püüavad pirekegi korvata Saaremaa muuseumi töötajad, kes järjekordse – sedapuhku 303-leheküljelise – raamatu siinkandis ammu sündinud asjust saarlaste jaoks mineviku ning tänapäeva võrdlemiseks välja on andnud. Raamatu esitlus oli lõppeva aasta suvel, 29. juunil Kuressaare piiskopilinnuse Roosas saalis.

Saaremaa kolmest kindlusest

Raamat algab ajalooprofessor Enn Tarveli ülevaatega kolmest kindlusest Saaremaal: Lihulinnast, Pöide linnusest ja Kuressaare lossist.
Kaks viimast on saarlasele tuttavad. Esimene kahjuks enamasti mitte.

Ometi on Kärdla vallas kõrvalises kohas puude alla peidetud Saaremaa suurima pindalaga maalinn Lihulinn. Nii kaunis, et kui ma 1970-ndate teises pooles pikemalt Pilgusel olin, pakkusin otsustajatele: Pilguse võiks ajalugu teha sellega, et saeb Lihulinna puud maha ning ehitab oma tööjõu, kulude ja fantaasiaga vallidele männipalkidest viikingiaegse kaitseehitise rekonstruktsiooni.

Tollal lausus kõrge otsustaja: idee on ülev, kuid tema tark nõuandja kirjutanud õiendis, et ajaloolased pole jõudnud Lihulinnas seni veel mingeid väljakaevamisi teha.

Nüüd loengi äsja üllitatud aastaraamatust: kui eakas prof Enn Tarvel jõudis elus esmakordselt 1998. a Lihulinna, olin mina isegi Seewaldistki ammu väljas. Ajalooteadusel on ilmselgelt aega rohkem.

Lossi ehitusmeister oskuslikum kui pastoraadi remontija
Noorema põlve ajaloolased Anton Pärn ja Erki Russow arutlevad aastaraamatus, kas Kaarma pastoraat pole järsku mitte Saaremaa vanim kivihoone? Tähtsat osa arutluses etendavad järeldused, mis tehtud idapoolse keldri kivisodi uurimisel.

Lugedes märkasin – tõesti-tõesti: Saaremaa päikese all ei ole midagi uut. Mis tehti muistseil aegadel, seda tehakse võimalusel veel. Tõsi, kõnesolevas artiklis ei kaaluta, kas kivisodi pole pastoraadi keldrisse hoopis muistse “remontija” poolt sinna sokutatud. Kinnituseks tsitaat Koguja raamatust: “Kindlasti oli see juba olemas muistseil aegadel, mis on olnud enne meid!”

Lugesin hiljuti Saaremaa ajalehest umbes sellist lugu: eelmise aastatuhande ärastamisajastul Kaarma pastoraadihoone kallal n-ö “remontida” kõpitsenud “ehitusmeister” polevat enne seda tööotsa eales midagi kuulnud ei monoliitbetoonist ega Kuressaare lossi kivide muistsest müüriks sidumisest.

Viisipärase tsemendi kasutamise asemel pruukinud tema siis ollust, mis siinmaisest külakrohvist püdelam. Sestap peab paljukannatanud Kaarma pastoraadihoone pärast hiljutist varingut arukama ehitusmeistri palkamiseks taas kõva rahasüsti saama. Kas soss-sepast ehitusmeister tehtud praagi oma kaukast hüvitab – pole ajalehtedest lugenud.

Kaarma pastoraadi muistne ehitusmeister ütleks vististi sellisest tänapäevasest infoühiskonna ehitusmeistrist kuuldes mõne krõbedama muistse sõna. Kõnesolevas aastaraamatus on Kaarma pastoraadist 24 leheküljel veel palju huvitavat kirjas. Pildid ka juures. Lugege! Mõelge! Võrrelge!

Paadiga Tursakirikust Port-Arthuri

Kalle Keskküla ja Bruno Pao kirjutavad oma huvitavas artiklis asjatundlikult, kuidas eelmisel sajandil oli Kuressaare tähtsamatel ninadel võimalus sõita aerupaadiga Tursakirikust peenesse peopaika Loode metsa veeres – Port-Arthuri (selle silla kivivare püsib tänini). Viimases veetnud õllekruusi ääres aega kogunisti kuulus kapten Kihnu Jõnn isiklikult.

Tõnu Sepp annab oma artiklis ülevaate, kuidas viimasel poolsajandil Kuressaare kindlust remonditud. Ka saab artiklist teada – mis saab edaspidi restauraatorite Titerannast lossihoovini rajatud moodsast krusade kruusateest.

Õige aeg koguda tõepäraseid mälestusi

Pärast Teise maailmasõja lõppu oli XX sajandi sündmustest Saaremaal faktitäpseid mälestusi koguda ja trükis avaldada pea võimatu. Ajalehes trükitud mälestused olid alati tsenseeritud ning pidid oma hinnangutes olema proletaarselt parteilised. Ka parimatest mälestustest jäi enamasti alati osa asju “ruumipuudusel” välja. Seetõttu tuleks juba praegu kiiremas korras alustada saarlaste isiklike mälestuste massilisemat kogumist. Ikka kohalike sündmuste kohta Saaremaal eelmisel sajandil.

Umbes selletüübilisi nagu aastaraamatus ilmutas Vilsandis sündinud ning kaua Eestist ära olnud eruohvitser Sulev Truuväärt. Või tänini võõrsil elav muhulasest eruohvitser Meinhard Saarkoppel.

Loole lisan täienduseks: kirjeldatud (lk 77) Nõmmküla lahingus 1941. a septembris osales ka vähemalt kümmekond Saaremaalt augusti algul 1941. a mobiliseeritud noort meest, kellest umbes pooled said surma või raskelt haavata.

Jaksu järgmiste aastaraamatute sünniks

Meeldiv tõdeda, et Saaremaa muuseumi järjekordses aastaraamatus on saarlase jaoks palju huvitavat lugeda. Paraku ei mahu siinkohal kõiki autoreid loetlema. Sestap jääb üle tänada koostajat ja toimetajat Olavi Pestit ning loota, et aastaraamatute koostamise traditsioon kestab veel vähemalt terve alanud sajandi.

Kirjeldatud aastaraamatut saab huviline osta igast paremini varustatud Saaremaa raamatukauplusest. Kui neid ei leia, siis astuge Kuressaare lossi ning küsige aastaraamatut paremat kätt olijalt. Sellelt inimeselt, kes müüb ka muuseumipileteid. Kui aga rahast kahju on – küsige paremini varustatud lähimast raamatukogust.

Mitte lugeda tähendaks vähem teada Saaremaast. Aga praegused pimedad sügis- ja talveõhtud ongi just õiged, et üsna äbarike eestikeelsete TV-saadete asemel lugeda pireke tuumakamat. Kodukandi ajaloost, mida siinsed inimesed ise üles tähendanud. Et huvitav raamat ei ununeks, lisan oma loo juurde raamatukaane pildi kah.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 61 korda, sh täna 1)