Saarel on iga sündmus suure algustähega

Saarel on iga sündmus suure algustähega

 

Abrukal jälle nädal möödas nagu mujal maailmaski. November saab tänasega ümber ja tiksuma hakkab selle aasta viimane kuu. Aeg, mis täis üllatusi, ootusärevust, tormakat ruttu ja ka endasse vaatamist. Aasta viimasel kuul heidetakse ju pilk möödunule, hinnatakse hetkeseisu ja tehakse tulevikuplaane. Sellest kõigest räägime veel kindlasti põhjalikult, detsember alustab oma ringkäiku ju alles homme. Nii et ärme ajast ette rutta, iga asi omal ajal.

Elu Abrukal edeneb ilusasti ja rahvas tunneb end turvaliselt. Kõik on terved ja toimekad. Tõsi küll, midagi jalustrabavat siin saarel juhtunud ei ole. Elu kulgeb ikka sissetallatud rada pidi. Küllap nii ongi õige. Saarel elamisega on säärased lood, et ela ja ole siin või üksi, aga igapäevaseks seltsiliseks on sul ikkagi ilm ja meri su ümber ning nendega tuleb sul suhelda ja arvestada ja rääkida, kui vaja.

Nõnda ta on, et meie töid ja toimetusi otsustab ilm ja määrab meri. Kui kusagil suurel maal kuulutatakse välja ostuvabu päevi, et pisutki vähendada mõttetut tarbimist, siis meil seda muret pole. Plaanitud ajal lihtsalt linna ei pääse ja kui õnnestubki linnareis ette võtta, siis tuleb oma toimetustega kibekähku hakkama saada ning igat sorti ostuhulluseks lihtsalt aega ei jagugi.

Ja mis puutub sellesse üüratumasse rahavahetuse paanikasse, mis nädal tagasi pealinnas pesitsevatest eesti rahva “suurtest sõpradest” tuuleiilina üle käis, siis sääraste sõgedustega me lihtsalt ei jõua kaasa minna.

Vaadake, meil siin oma panka pole, isegi sellist mitte nagu Mustjala rannas. Saladuskatte all võin öelda, et kõik oma suuremad säästud hoiame vana kombe kohaselt savipotis maa sees. Omavahel öeldes, väga kindel värk ja mida vähem sa seal kraapimas ja kaevamas käid, seda kindlam ja turvalisem. Muru kasvab kenasti peale ja ükski kurikael ei saa kallale.

Isegi inflatsioon mitte. Otse loomulikult ei hakka me siin saarel iga köhimise peale pealinnast murumättaid teistpidi keerama. Nii, et ei või iial teada, millisest nurgast vaadatuna saareline eluviis kasuks tuleb.

Ega me kurdagi millegi üle, lihtsalt vahel peab valjusti välja ütlema, kus sa asud ja mismoodi asjad mere taga käivad. Kõik see, mis tundub veidi teistmoodi kui teistel, ei tee meie elu karvavõrdki kehvemaks ega igavamaks. Otse vastupidi, headest asjadest oskad seda enam rõõmu tunda. Saarel on iga sündmus suure algustähega, olgu siis naabrimemme väärikas sünnipäev või vägev torm, mis aakriku randa kannab.

Näituseks peale nädalavahetuse tormituuli seadsid mehed siit ja sealt majapidamisest sammud vaikides mereranda, sinna, mis tormipoolsele küljele jäi. Raadiost oli ju kostnud uudis ühest laevast, millelt tekilast tormiga kaotsi läinud. Sellega on sedamoodi, et olgu sul kiire kui tahes, tormijärgseks rannaskäiguks peab aega leidma. Ei või ju iial teada, mis meri toob või kust ilmakaarest see õnnistus tuleb.

Üldiselt on aga aeg ja asjad nii, et talve tulekuks oleme me siin valmis. Sügisesed põllutööd ammuilma tehtud, kogu tehnika ja majakraam, mis talvekorterisse vaja panna, on paigale sätitud, ühesõnaga – õues on lumele ruumi tehtud, talv võib julgelt tulla, meie talle paati põiki ette ei tõmba.

See aga ei tähenda, et elu saarel kuidagi seiskunud oleks ja abrukalased end karu kombel vaikselt talveunne sätiksid. Tasapisi askeldatakse uusehitistel ja kõpitsetakse remontivajavaid. Need hooned, mille ehitus ette võetud, kerkivad jõudsalt ja saavad uue näo. Kui ilm eriti vahele ei sega, kõpitseme ka veidi saare teid.

Nii, et Abruka saare teed ning külatänavad saavad külmade tulekuks plommitud. Sügistalvel, kui liiklus vaiksem, jõuab kruus teeaukudes vajuda ja kevadel, kui talv end minekule sätib, on saare teed siledad. Külalistel hea käia ja oma tallaalused ei kisu ka ümmarguseks. Meil Abrukal tegevusetus ja igavus ei kummita, otse vastupidi, aega napib. Töid ja tegemisi jagub koduõue ja kaugemalegi.

Nüüd aga võtan kätte ja keeran jutulõnga hoopis teise kandi peale. Nädala sees, teisipäeval, sattusin Kadist kuulama Ave Alavainu Hiiu- ja “oma” ministri teemalisi heietusi. Minu mõtetesse jäi kõlama üks küsimus ja üks üleskutse. Et kas selliseid eetriheietusi vaja oleks ja kui on, siis võiks kuulajad-lehelugejad teada anda, mida nad konkreetsest paikkonnast kuulda tahaksid.

Abruka on suure mereriigi Hiiumaa kõrval muidugi tilluke kui kärbsemust maailma kaardil. Aga minule isiklikult meeldib küll kuulata lugusid Hiiumaal toimuvast ja saada asjadest aimdust just lugupeetud poetessiproua pilgu läbi. Just asjakohane vahepala teisipäevase lõunakohvi juurde. No ja kui kellelegi ei meeldi, siis raadiol on ju nupud olemas ja ajalehte ei pruugi ju selle koha pealt lihtsalt lahti teha. Inimestele peab jätma valikuvabaduse.

Aga üleskutse kuulajatele-lugejatele teemapõhiseid ettepanekuid konkreetsest piirkonnast teha on samuti teretulnud, nagu Hiiumaa, nii ka Abruka kohta. Nii, et kirjutage ja küsige aga, kas või 24 tundi järjepanu rein.lember@mail.ee – räägime Abruka asjadest, ja kui oskan, siis täpselt sellisel teemal nagu soovite.

Seni aga kohtumiseni, ja lükake oma mõtted ja ettepanekud liikvele, aega peaks teil ju olema, õhtud juba pimedad.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 57 korda, sh täna 1)