Sündimas on HIV-positiivne erakond (1)

Sündimas on HIV-positiivne erakond

 

Ma ei tea üksnes ajalehtedest loetust, kes on HIV-positiivsed inimestena. Puutun nende spetsiifiliste isiksuseprobleemidega (seni on nad olnud 15-35 eluaasta vahemikus narkomaanid) töiselt kokku Lasnamäel psühhiaatriakabinetis.

Aastas A-L & Hingehooldus SA-s umbes 2000 ravile võetust on 1-2% narkomaanid (kõigist pöördujaist 4/5 on neuroosidega ja haigekassas kindlustatud ausad maksumaksjad), neist omakorda umbes pooled on HIV-positiivsed.

Et saada endale verre HIV, mille vastu tänini puudub nii vaktsiin kui ka tervendav ravi, peab inimene kas oma põikpäisusest, hoolimatusest või lihtsalt juhmusest tegema midagi väga spetsiifilist.

Meie psühhiaatrilise väljaõppega meditsiinipersonalil endal pole praktilist ohtu saada HIV-ga nakatatuks. Sellele vaatamata kasutame maailmatasemelisi tööalaseid ohutusmeetmeid personali kaitsmiseks isegi võimaliku kuritahtliku HIV-ga nakatamiskatse eest.

Hulga tüütum meie personali igapäevatöös on hoopis vajadus juba eos ennetada narkomaani kiusatust üritada tööruumidest midagi varastada. Harva kohtame narkomaani, kes ei varastaks. Tõsiusklikku narkomaani pole mul veel olnud juhust kohata. Ega enamus neist eriti armasta ka tööd teha ega tunne huvi raamatutarkuse vastu.

HIV ei ole selline nakkus nagu aastasadu tagasi Saaremaad väisanud Must Katk. Viimane levis rottide-kirpude vahendusel inimestele. Inimese enda käitumine polnud üldse oluline – lihtsalt nakatunud kirp kargas saarlasele ja mõne päeva pärast oli muistne saarlane koolnud. Katkusurnul veel vedas, kui oli elus inimesi, kes teda mattis.

Saaremaalgi on katkuhaudu, milliste asukohtadest pole ma kohalikest ajalehtedest juhtunud lugema. HIV-nakkuse aga omandab üksnes riskikäituja ja surm saabub kaua hiljem.

Milliseid nõudmisi võiks esitada HIV+ erakond?

Vaid 20 aastaga on HIV-positiivsed saanud lahutamatuks osaks Eesti elulaadis. Väheusutav, et lähiaastatel õnnestub selle laia levikut Saaremaalgi tõkestada. 21. sajandil mõjustab järjest hõreneva elanikkonnaga Eesti olukorda arvatavasti ka uus immigratsioon.

Madala haridustasemega immigrantide järglastel on uuel asukohamaal ohtrasti probleeme ladusa integratsiooniga. Seetõttu levib nende hulgas kergemini kibestumise viha põliselanike vastu ja narkomaania (viimase täiesti tavaline tüsistus just ongi HIV).

Kindlasti kasutatakse Eesti poliitikas valimiste aegu edaspidi üha enam ära HIV-positiivsete inimeste probleemid mõne riigivõimule pürgiva huvigrupi poolt. Juba eelmisesse riigikogusse pääses inimene, kelle valimispropaganda põhiosa moodustas lubadus muuta HIV-positiivsete elu Eestis aineliselt vähemalt samaväärseks tavalise maksumaksjaga.

Ja lõpetada sellega HIV epideemia. Tänini ei kõnelda HIV-positiivsetest inimestest veel kui poliitiliselt organiseerunud inimgrupist, kuigi neid on Eestis eri andmeil 10 000 kuni 32 000. Oleks tipmine aeg rahulikult arutada HIV-positiivsete tulevasi võimalikke nõudmisi saada Eesti Vabariigi teiste elanike ees majandusprivileege ja poliitilisi eelisõigusi.

Alljärgnev loetelu pärineb sel sajandil Eesti meedias loetul-kuuldul ning isiklikest vestlustest narkomaanidega. Arusaamatuste vältimiseks: tegemist ei ole teadusuuringuga, vaid isikliku muljega. Mida siis ootavad-nõuavad mõtlemisvõimelised HIV-positiivsed oma koduvallalt ja Eesti riigilt?

Kuivõrd HIV-viirusekandjad on enamasti mittetöötavad, igapäevasest uimastiostu sunnist (vajadus osta endale iga päev 1000 kuni 3000 krooni eest uimasteid!) tulenevalt pidevalt varastavad aineliselt vähekindlustatud isikud, on loogiline, et tähtsaimaks peavad nad esiti majanduslike privileegide nõudmist.

Majanduslikud nõudmised:
1. Kõige olulisem näib olevat HIV-nakatunutele inimväärse elatusraha maksmine valla poolt. Suurusjärgus vähemalt üks Eesti keskmine palk.

2. Valla/linna poolt täielikult tasuta (k.a. küte ja valgustus) omaette kõigi mugavustega korterite eraldamine tähtajatuks kasutamiseks.

3. Kõikjal üle Eesti tuleks avada Kuressaare Päevakeskusele sarnased asutused, kus kõik HIV-nakatunud saaks iga päev valla/linna kulul piisavalt tasuta süüa ning seal jagataks ka ühekordseid süstlaid ja piiramatus koguses kondoome.

4. Kõigile HIV-positiivsetele tagada valla kulul 100% tasuta väljaspool järjekorda meditsiiniabi (k.a. hambaravi), kompleksravi ravimid ning kord aastas tasuta sanatooriumi külastamine.

5. Õigus saada igal aastal täiendavalt kolme kuu pensioni ulatuses rahalist abi ettenägematute kulutuste katmiseks.

6. HIV-positiivsetele isikutele tuleb tagada iganädalane juurdepääs regulaarsele psühholoogilisele abile (näiteks tugi lähedaste kaotuse puhul).
7. Tasuta advokaadiabi valla kulul.

HIV-positiivsete poliitilised nõdumised on järgmised:
1. Igasugune diskrimineeriv suhtumine HIV-positiivsesse isikusse tuleks Eestis kriminaliseerida ning süüdlasi rangelt karistada pikemaajaliste vanglakaristusteni välja. Meedias keelata igasuguste negatiivsete uudiste avaldamine HIV-positiivsete kohta, esitada vaid positiivset.

2. Eestis tuleb legaliseerida india kanep/hašis ning kõigile HIV-positiivsetele tagada vajalikus koguses tasuta kvaliteetsete narkootikumide tarbimine apteekide kaudu. Korraga alla 1000 krooni väärtuses varastamine lugeda tähtsusetuks, hüvitamisele mittekuuluvaks väärteoks, millega politsei ei tegele.

3. Inimõiguste ombudsmani ametikoha sisseseadmist HIV-nakatunute spetsiifiliste õiguste tagamise jälgimiseks. Tagada homoabielude ametlik kiriklik laulatus. Kirikuõpetaja, kes keelduks sellisest laulatusest, tuleks anda kohtu alla inimõiguste rikkumise alusel.

Esimesed sammud on Eestis tehtud. Eelmise sajandi lõpul nõudis uimastite legaliseerimist Eestis väike noorukite poliitiline rühmitus Res Publica (samanimeline hilisem erakond see polnud!).

Nüüd näikse “poliitikaturule” tulemas olevat uus selleteemaline erakond. Kui viimane oskaks oskuslikult manipuleerida massidega, võiks selle liikmeskond peagi ulatuda 35 000 liikmeni. Küllap leidub motiveeritud rahastajaidki.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 71 korda, sh täna 1)