Tänane päev möödanikus

Tänane päev möödanikus

 

Sada kuuskümmend aastat tagasi, 1847. aasta 29. novembril, toimus Londonis Kommunistide Liiga II kongress. Selle organisatsiooni lõid samal aastal veidi varem Karl Marx ja Friedrich Engels.

Sündmus on ajalooline ses tähenduses, et just sellel kongressil tegi Kommunistlik Liiga Marxile ja Engelsile ülesandeks kirjutada manifest, kus oleks ära toodud kõnealuse liikumise eesmärgid ja põhimõtted.

Ja juba järgmisel, 1848. aastal nägigi see veidravõitu ja sisult segane dokument ilmavalgust. Dokumendi segasuse kohta võiks tuua järgmise näite: selles on esitatud seisukoht, et proletaarlastel pole vaja kehtestada naiste ühist pidamist, kuna naiste ühine pidamine on juba ammu eksisteerinud.

Kuid just see dokument sai kommunistliku liikumise piibliks, mida omamoodi tõlgendasid Lenin, Stalin, Mao Zedong, Kim Il Sung ja Fidel Castro. Nii et kui keegi väidab, et kommunismi sünnimaaks on Venemaa, eksib see inimene rängalt. Kommunistliku mõtlemise eeldusi tuleb otsida just Lääne-Euroopa kultuurist, see on sajaprotsendiliselt Euroopa filosoofilise mõtlemise sünnitis.

Kuuskümmend aastat tagasi, 1947. aasta 29. novembril, võttis ÜRO peaassamblee vastu resolutsiooni, mille alusel tuli Palestiina territoorium kaheks jagada. See dokument nägi ette, et Palestiinas tekib kaks riiki: juudiriik ja palestiina araablaste riik. Juudiriik ehk Iisrael sündis 1948. aasta mais, araablaste riik on aga tänaseni moodustamata. Siinjuures oleks huvitav ära märkida, et Iisraeli riigi loomise poolt hääletas tookord ka Nõukogude Liit, mida juhtis Stalin.

Nelikümmend viis aastat tagasi, 1962. aasta 1. detsembril, toimus Moskvas kujutava kunsti lähiajaloo üks märkimisväärsemaid sündmusi. Nimelt külastas Nõukogude Liidu tookordne liider Nikita Hruštšov (1894–1971) Moskva maneežis avatud kaasaegse kunsti näitust. Pärast ringkäiku mööda näitusesaale hakkas kommunistliku partei liider modernse kunsti viljelejaid valimatute sõnadega sõimama. Kõrge poliitik ähvardas näituse buldooseritega prügimäele lükata. Kuigi mõned ajalooõpikud kirjutavad, et nii ka sündis, ei vasta see siiski tõele. Tõsi, näituselt lahkudes ütles Hruštšov, et nõukogude inimesed sellist kunsti ei vaja.

Ainuke kunstnik, kes tookord söandas parteiliidrile vastu vaielda ja oma loomingut kaitsta, oli skulptor Ernst Neizvestnõi (s 1925; 1976. aastal saadeti NL-ist välja). Kogu selle loo paradoksaalsus seisneb aga selles, et kui Hruštšov 1971. aastal suri, siis pöördus tema perekond just Neizvestnõi poole palvega, et skulptor endisele parteiliidrile hauamonumendi projekteeriks. Kunstnik ei lükanud seda pakkumist tagasi ja valmistas rangelt modernse skulptuuri (pildil).

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 103 korda, sh täna 1)