Vene elu paradoks: kommunistid kaitsevad demokraatiat?

Vene elu paradoks: kommunistid kaitsevad demokraatiat?

 

“Miks te arvate, et detsembrikuu alguses toimuvad Venemaa parlamendi valimised on ebaausad ja et need pole vabad? Kui enamik suurlinnade meeridest ja 65 kuberneri 85-st kuulub võimupartei Ühtne Venemaa ridadesse, kui Kreml nõuab kuberneridelt plaani täitmist selles osas, kui palju hääli peavad nad valimistel võimupartei jaoks koguma, siis millistest vabadest valimistest me siin veel rääkida saame? See oleks nonsenss.”

Kui arvate, et need sõnad kuuluvad kellelegi inimõiguste kaitsjatest või demokraatliku opositsiooni ridadesse kuuluval Vene liberaalsele poliitikule, siis eksite rängalt. Üllatus, üllatus! Need sõnad lausus hiljuti ühes Vene telesaates meie idanaabri kommunistide liider – Gennadi Zjuganov! Tema mõttekaaslane lisas aga kohe, et Ühtse Venemaa tegelinskid on ametis sellega, et riigis taas luua kadunud NLKP eeskujul üks ja ainuke partei.

Kogu selle loo paradoksaalsus ja teatud määral ka absurdsus seisneb selles, et Vene kommunistid, kel on suuri raskusi oma partei ajaloo lahtimõtestamisega, tunnevad suurt muret ajalookäigu taolise retsidiivi pärast. Kuid samas on kommunistide pandud diagnoos ülehomme, 2. detsembril toimuvatele Venemaa parlamendivalimistele õige. Sellega on nõus ka need opositsioonipoliitikud, kelle demokraatliku mõtte siiruses ei saa kahelda.

Hunt valvab lambakarja

Saksa kvaliteetleht Frankfurter Allgemeine avaldas hiljuti reportaažide sarja selle kohta, kuidas Vene kommunistid valimisteks valmistuvad. Nende liider Zjuganov sõidab valmiskampaania ajal aktiivselt mööda riiki. Nii näiteks külastas ta Lääne-Siberit. Nafta ja gaasi poolest rikkas Tjumenis alustas ta oma esinemist – seda muide näitas ka Venemaa üks telekanalitest – kohalike tudengite ees anekdoodiga.

Nimelt kui Ameerika presidendi valimistel tekkisid raskused häälte kokkulugemisel, siis olevat president Bush Zjuganovi sõnul kohe helistanud oma kolleegile Putinile ja palunud tema abi. Pole probleemi, vastanud Putin, ja läkitanud USA-sse Venemaa keskvalimiskomisjoni esimehe.

Mõne aja pärast olevat aga Kremli peremees oma käsilasega ühendust võtnud ja huvi tundnud, et milline on asjade seis – pole probleemi, vastanud omakorda Putini saadik, kõik ameeriklased on oma hääle Ühtse Venemaa poolt andnud.

Teleekraanilt võis näha, et seda anekdooti pajatas Zjuganov ilmselge naudinguga. Saalis olev publik aga, silmad naerust märjad, aplodeeris keevaliselt. Zjuganovit saatev parteifunktsionäär lisas: viimastel kohalikel valimistel osales Tjumeni oblastis 98% hääleõiguslikest kodanikest ja vastavalt ametlikele andmetele sai Kremli-meelne Ühtne Venemaa 98% häältest. On selge, et puhaste meetoditega sellist ülekaalu ei saavuta.

Sama esinemise ajal teatas Zjuganov veel, et Venemaa erinevates regioonides töötavad kommunistliku partei esindajad teevad kõik selleks, et tõkestada kõrgemalt antud korraldust 2. detsembril toimuvate valimiste tulemuste võltsimiseks.

Siinjuures jääb vaid imestada, milliseid keerdkäike teeb ajalugu – kommunistid tegelevad demokraatia kaitsmisega! Mujal maailmas võrduks see sellega, kui paneksime hundi lambakarja valvama. Kuid eks ole see kogu Ida-Euroopa paradoks – ka Eestis on olnud ja on ka praegu kommunistlikku nomenklatuuri kuulunud isikud demokraatia kaitsel.

OSCE valimisi ei jälgi

Venemaa parlamendivalimiste läbiviimiseks on moodustatud ligi 98 000 valimisjaoskonda. On selge, et ka kõige parema tahtmise juures pole nende lausjälgimine võimalik. Kuid sellele lisaks on Vene praegused võimud teinud veel ka rohkesti takistusi.

Seepärast teataski Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) paar nädalat tagasi, et tema esindajad Venemaa parlamendivalimisi jälgima ei hakka. Taoline avaldus tehti pärast seda, kui Kreml oli oluliselt vähendanud vaatlejate arvu ja oli leidnud aset viivitus viisade väljaandmisel.
 
OSCE hinnangul on vaatlejate saatmine Vene valimistele kaotanud igasuguse mõtte – asi ei seisne ju valimiste jälgimises vaid nende toimumise päeval. Selgusele on vaja jõuda ka tingimustes, milles kulgeb valimiskampaania.

Kaameraga varustatud mobiiliga valimiskasti juurde

Venemaa mitmest oblastist on tulnud kaebusi, et riiklikele monopolistidele ja kohalikele võimuorganitele kuuluvate ettevõtete juhid nõuavad oma alluvatelt, et nemad kui valijad peavad oma lojaalsust kinnitama fotoga valimisbülletäänist, kus on näha, et ristike või linnuke on ikka õigesse kasti tehtud.

Esinedes Uurali tööstuskeskuses Jekaterinburgis ütles Gennadi Zjuganov, et Putini suurimaks probleemiks ülehomme toimuvatel valimistel kujuneb 70 protsendi barjääri ületamine. Pärast seda, kui president otsustas isiklikult asuda Ühtse Venemaa valimisnimekirja etteotsa, peab see erakond tingimata koguma vähemalt 71% häältest, sest täpselt nii palju hääli sai Putin viimastel presidendivalimistel. (Muide, viimane küsitlus andis erakonnale vaid 66% häältest.)

Kui valijate toetus kremlimeelsele parteile osutub madalamaks, jätkas Vene esikommunist, siis oleks see võrreldav häbiväärse läbikukkumisega. Pealegi oleks see ohuks Putini plaanidele jätta endale otsustav hääl riigi poliitikas ka pärast seda, kui ta 2008. aasta märtsis peab oma ametist lahkuma.

Veider protestipartei

Täna käituvad kommunistid, kes 70 aastat Venemaad monopoolselt valitsesid, kui protestipartei. Nad sarnanevad oma eelkäija Leniniga tema tegutsemise algaastail.

Tõsi, veel kümme aastat tagasi, 1996. aastapresidendivalimistel oli Zjuganov väga lähedal sellele, et saada presidendiks. Tookord tal see ei õnnestunud ja oma osa selles ebeõnnes mängis praegu Londonis redutav Boriss Berezovski (nüüd on ta endale Lenini eeskujul võtnud veel nimeks Jelenin), kelle kontrolli all oli tookord Venemaa 1. telekanal (praegu levib see Eestis nime all PBK) – mäletan hästi, millist saasta, kõntsa ja lausvalet see telejaam eesmärgiga päästa Jeltsin, kommunistide aadressil eetrisse paiskas.

Täna on aga Berezovski Zjuganovi poolel. Venemaa kommunistlikus parteis on praegu 81 000 inimest. Vaatamata sellele, et liikmete arvu poolest on see partei suurim opositsioonierakond, on kommunistidel siiski tume möödanik ja vaevalt venelased, eriti noorema põlvkonna esindajad, neid Putini vastases võitluses toetavad.

Potjomkini külakesed

Kui aga Zjuganovi Tjumeni esinemise juurde tagasi tulla, siis oli see tõeline lavastus. Kohalikku kultuurimajja, kus “etendus” toimus, saatis parteiliidrit rühm noormehi ja neide. See vaatepilt pidi vist tõestama, et ta on noorte sõber.

Saalis olid lippudega vehkivad noored kohad sisse võtnud esiridades, et nad teleekraanil kohe silma paistaks. Kõik see pidi televaatajatele jätma mulje, et kommunistide ridades on palju aktiivseid “parteilisi noori” – umbes selliseid nagu meie Keskerakonna või oravapartei naiivsevõitu noored.

Samas aga avameelitses üks kommunistliku partei funktsionääre ühes teleesinemises veidi ja andis kaudselt mõista, et tegu on “Potjomkini külaga”. Nimelt ütles ta välja lause, et tegelikult on noorte juurdevool kommunistliku partei ridadesse Venemaal minimaalne. Ta kurtis, et partei toetajaskonna moodustavad peamiselt pensionärid ja nemad võtavadki Zjuganovi mõtteavaldusi puhta kullana.

Vasak-idee on siiski elujõuline

Oma kõnedes korrutab Gennadi Zjuganov pidevalt, et tagasilöökidele vaatamata on vasakpoolne mõttelaad kogu maailmas elujõuline. Siinjuures tõi ta näiteks Venetsueela presidendi Hugo Chávezi ja hiina kommunistid.
Hiina näide kulub talle tõepooleks marjaks ära – sellega on ju võimalik tõestada, et ka kommunistide juhtimise all võib riik majanduslikus mõttes edeneda ja isegi Ameerikale järele jõuda.

“Miks ei võiks Venemaa sama saavutada?” esitas Zjuganov küsimuse. Saalis puhkesid tormilised aplodismendid. Üldiselt on Zjuganovi eri kohtades peetud kõned aga väga sarnased – nende juhtmotiiviks on mõte, et Gorbatšovi perestroika oli katastroof, mis viis riigi kaoseni; kuid katse taastada Venemaa võimsus pärast Nõukogude Liidu lagunemist viis Tšetšeenia sõjani.

Riigi tänane juhtkond, räägib ta, eelistab nafta ja gaasi ekspordist saadud raha investeerida välismaal. Vene esikommunisti arvates tuleks see paigutada uute tootmisharude arendamisse, tõsta kõigi venemaalaste elatustaset, anda tavainimestele riiklikke tagatisi, kõrgetasemelist tasuta haridust ja arstiabi, tõsta pensione ja töötasusid. Tavaliselt lõpevad Zjuganovi sellised esinemised saalist kõlavate hüüetega “Venemaa! Sotsialism!”

Kommunistid – süsteemile lähem opositsioon

Venemaa kommunistide plaanidest võib lähemalt lugeda nende valimiskampaania ajal ilmunud ajalehe Pravda erinumbrist, mida jagati enneolematu tiraažis – 15 miljonit eksemplari.

Nädalaleht Argumentõ i Faktõ tegi seda programmi kommenteerides järelduse, et sisuliselt on kommunistidel samad eesmärgid, mis Putinil ja tema pooldajatel. Võimalik, et just seda pidaski Putini silmas, kui nimetas ühes oma hiljutises esinemises kommuniste “süsteemile lähedalseisvaks opositsiooniks”.

Veel üks mõttekäik, mis Zjuganovi esinemistest silma torkas. Ta ei väsinud kordamast, et de facto on Venemaal tänaseks kujunenud kaks parteid, kes on võimelised ületama 7-protsendilist valimiskünnist ja kes seega võivad uude parlamenti pääseda – need on Ühtne Venemaa ja kommunistid. Kes aga annab hääle mingile kolmandale erakonnale, näiteks liberaalsele Jablokole, see – nagu Zjuganovile meeldib rõhitada – vaid tugevdab kremlimeelset Ühtset Venemaad.

Anda õppetund Putini-meelsetele

Küllap aeg näitab, kas Zjuganovi sõnad Venemaa elanikkonna seas ka vastukaja leiavad. Üks on aga kindel – oma ettevõtmistes saavad Venemaa kommunistid riigilt praktilist toetust. Vähemalt seni pole neid veel keegi taga kiusanud.

Hoopis teistsugune on aga olukord parempoolsete jõududega. Nii näiteks konfiskeeriti hiljuti Paremjõudude Liidu valimiseelne ajaleht, kuna kellelgi ametnikest tekkis kahtlus, et see sisaldavat “äärmuslikke vaateid”. Lisaks on tulnud kaebusi, et Venemaa liberaalsetele kandidaatidele osutatakse regionaalsel tasandil survet.

Nagu kommuniste nii pole seni puudutatud ka Vene marurahvuslasi, kelle eesotsas on Vladimir Žirinovski. Põhjus on lihtne – ka nemad on vajadusel Kremlile alati ustavust demonstreerinud.

Venemaal toimuvate tele- ja raadiodebattide ajal helistab stuudiosse üha enam valijaid, kes väidavad, et nemad kommuniste ei armasta ja kunagise korra taastamist ei soovi. Samas aga kurdavad need helistajad, et kõiges hoolimata on nad sunnitud oma hääle Venemaa kommunistidele andma, sest just see erakond kujutab endast ainukest organiseeritud jõudu, kes on võimeline Ühtse Venemaa omavolitsemist ohjes hoidma. Probleem on selles, et Vene parempoolsed jõud on lõhestunud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 40 korda, sh täna 1)