Tasumata võlg luule eest (1)

Tasumata võlg luule eest

 

Saint-Exupéry “Väikese printsi” kohta on öeldud: “Näide sellest, kuidas banaalsus, mis on tõstetud 5 000 jala kõrgusele, muutub filosoofiaks.” (Boriss Strugatski tsiteerides oma mõttekaaslast)
Joonista mulle lammas!

Kuidas joonistada lammast niimoodi, et see ei oleks ei boamadu ega oinas? Mil viisil kirjutada üles ja näidata Betti Alveri ja Heiti Talviku lugu sel viisil, et see hakkaks elama ja kõneleks vaatajatega saalis? Kõneleks ja jutustaks oma ajastu traagikast, luulest, luuletajatest, elulugudest, põimitud saatustest siin ja praegu.

Lavastuse esimene vaatus lõhkus jõhkralt reaalsuse piirid, viies vaataja kaasa kontsentreeritud mõtetesse ja emotsioonidesse, luues illusiooni sellest, et laval toimuv on ainus tõeline olemasolu viis. Jõhkralt seetõttu, et keskendatud käsitlus ei ole paraku omane ja väga söödav neile, kelle peamise lektüüri moodustavad proosa või meedia. Julgen arvata, et kuna luule ei ole see, mis müüb, siis sisenemine kahe luuletaja elusaatusesse läbi nende tekstide oli katse ületada kõrgushüppelatti meetri võrra rohkem kui harjutud. Ainese sidumine “Väikese printsi” tuntumate motiividega oli paremate sõnade puudumisel geniaalne. Alguses küll veidi võõristust tekitav, et mida paganat on Exupéry’l pistmist Alveri või Talvikuga, aga ometi tegi ta kogu näitemängu sidusaks ja maalähedasemaks.

Sa vastutad oma roosi eest…

“Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks,” ütles rebane. Ta ütles ka: “Sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled.”

Kas Talvik vastutas Alveri eest või Alver Talviku eest? Kas oma sõpru reetnud Barbarus vastutas Talviku eest? Kas taltsutamise fakt ise on siduv või siiski ka vabastav? Miks on roosil okkad, kui lammas ta ikkagi ära sööb?

Betti Alveril (Katrin Saukas) oli Võlg. Tasumata jäänud, alati alles ja ennast meelde tuletav läbi kõikide nende aastate, mil Talvikut (Raivo Trass) enam ei olnud. Võlg, mille koorma raskus vajutas ta maadligi ja millest ta teadis, et tasumise hetke ei saabugi.

Nii palju võlgnes ta kehastunud luulele, sellele alkoholilembesele Poeedile, et kogu tema loome on täis ühtaegu lustakust ja raskemeelsust. Talvik, kes postuumselt õigeks mõisteti, ei jõudnudki Siberist koju. Kui on olemas kontrollitud kurjust, siis üheks selle võikamaks väljundiks on ande matmine kalkide laante vahele.

Kõik tähed õitsevad

Heiti Talvikut peeti Betti Alveri paažiks. Oluliseks ja legendaarseks eesti kirjandusloos, aga siiski on mu meelest Betti Alver alati olnud kuidagi tuntum ja olulisem nimi. Küll mitte literaatide seas, vaid ikka nende hulgas, kes pärast alghariduse omandamist oskavad öelda mõne tuntud luuletaja nime.

Aga mil moel oleks kulgenud Alveri luuletajatee sel juhul, kui tal poleks olnud Heitit?

Esietendus 28. ja 29. novembril.

Katrin Saukas lumisest Tallinnast

On selline luulekatke: Suured sündmused sünnivad varjus, mis varjus ei sünni, on tühine…

1989. aasta suvel oli Metsaülikool esimest korda Eestis. Otepääl. Olin ka mina seal, astusime üles Ella Kaljase päevikutega, tegime intervjuusid. Siis tuli teade Betti Alveri surmast. Mäletan hirmujudinatega seljal arutlusi, kuhu minna – Pärnu K. Pätsi ausamba taasavamisele või Tartusse. Ja ma nägin oma silmaga, kuidas meie endi valikud ajalugu teevad.

2007. aastal jättis meiega igaveseks jumalaga Velda Otsus. See inimene on mulle väga tähtis. Tema teatrielu ei lõppenud päris n-ö loomulikku rada pidi ja see on mul hinge peal. Just Velda Otsuse ärasaatmisel Metsakalmistul särahtas teadmine, et pean julgema puudutada Betti Alveri lugu. Tema päevikute, kirjade, luuletuste lugemisel sai ruttu selgeks, et ilma Heiti Talvikuta see välja ei ilmutu. Nii oli minuga.

KGB arhiiv avati 1994. aastal, 1989 lahkus Betti Alver. Küllap Talviku saatusekaaslased kõnelesid talle hetkedest, mil nad olid koos Patareis, Siberis – aga toimikuid Betti Alver ise ei näinud.

Just nende ülekuulamisprotokollide reaalne käes hoidmine, stenogrammide lugemine tõi kaasa sellise ängi, mis nõudis teistmoodi mõtlemist. Mina seda ei osanud. Siis tuli appi väike prints. Ta tuli appi just nagu Exupéry’legi kaugel kõrbes. Jahmatav oli, et “Väike prints” on kirjutatud 1947 – just sel ajal, kui Heiti Talvik Siberis Obi jõe peal suri.

Pean mäletamist väga tähtsaks. Igal inimesel on oma lugu. Aga kui me oleme teatrisaalis koos, siis kokkupuutepunktid võimenduvad. Lugu, mis laval ette kantakse, on alati mingis osas n-ö lihtsustatud, teadlikult sündmusi vähendatud, sest inimese vastuvõtuvõime ei ole lõputu. Ses mõttes on luuletekstid väga head just nende kontsentreerituse mõttes.

Luuletamine ise on meie kultuuris üks kummaline asi. Regilaulu rütmistatud vormi on inimesed vastu võtnud, nad on otsustanud, et see kuulub lihtsalt meie etnose juurde. Luule aga on midagi imelikku, midagi lastehaiguse taolist, mis tuleb noorena läbi põdeda ja siis proosa taktis täiskasvanuna edasi rammida. Peenem tunnetus maha salata, et argielus hakkama saada.
Betti Alver ütleb, et ega midagi ei tee elus, kui saa mõnikord ei lase ennast nii täiesti lõdvaks ja… Lasku siis publik end lõdvaks ja lubagu endal mäletada ennast ja inimesi enne teda, sündmusi, aega, oma erinevaid mõtteilmu, oma valikuid. Võib-olla ehk mõtestub teistsugusena ka homse päeva tööl käimise kerge/raske koorem.

Ele Süvalepa raamat “Koguja” annab väga hea ülevaate Betti Alveri luulest. Karl Muru koostatud “Legendaarne” Heiti Talvikust. Raamatukogust vast saab need. Nüüd ilmus Enn Lillemetsa ja Kristi Metste “Betti Alver – Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused”.

ARVAMUS

Jüri Tuulik, kirjanik:
Mulle meeldis kõige rohkem Raivo Trassi mäng. Vaatasin põhiliselt teda. Ma pole ise nii suur luulehuviline, ja korraga ei jõua niipalju luulet vastu võtta. Kuna ma kogu Alveri ja Talviku lugu teadsin, siis ajastu ja see traagika jõudis kenasti kohale.

Heli Jalakas, uus Kuressaare linna kultuurinõunik:
Olen Merle Karusoo etenduste suur sõber ja austaja. Ja mul on hea meel, et Eesti kultuuripildis on selliseid inimesi, kes teevad tohutut eeltööd, kes töötavad läbi tohutud materjalid, et tuua vaatajate ette selline pilt. Paljud ei tea seda tahku Eesti kultuuriloost, eriti nooremad. Lavastus ise on hästi õpetlik ja valgustuslik. Ja mulle tundus, et rohkem oli tähelepanu pööratud Heiti Talviku loole, kuigi ajastu jooksis ju läbi Betti Alveri. Urmas Lattikas üllatas positiivselt, sobis väga hästi etendusse. Trassi kuulasin hinge kinni pidades, ta lummas.

Tiiu Villsaar, Kuressaare kultuurivara rahvakultuuri juht:
Lavastus on väga hariv, ja ma arvan, et sealt saab tuua väga olulisi paralleele tänasesse päeva. Seda enam, et ajastus oli väga õige, sest Eesti Vabariigi juubelisündmused on juba alanud. Hariv seetõttu, et Talviku noorpõlvest ei õpetatud midagi sel ajal, kui mina koolis käisin. Ja ega väga palju pole ju teada ka. Trass mängis Heiti Talviku väga elusaks inimeseks. See oli superhea leid, õige otsus.

Reveranss Saukasele äratundmiste eest kindlasti. Lavastuse lõpp oli väga sümboolne. See sisaldas kõike, mis oli eelnenud, võttis kõik kokku. Ilmselt kõik need, kes tulid vaatama, ei olnud seal juhuslikult. Ja laval toimuv jõudis kõigile saalisolijatele kohale.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 270 korda, sh täna 1)