Alkohol ja kodanike vastutus

Kuressaare linnavolikogu kodanikukomisjon on korduvalt tõstatanud probleeme, mis on seotud alkoholi liigtarvitamise ja avaliku korraga Kuressaares. Paraku ei ole mitte kõik linnavolinikud mõistnud teema tähendust selle sotsiaalsest aspektist.

Olen koolitajana töötanud palju pikaajaliste töötutega, kellel töötamist takistab alkoholisõltuvus. Kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajad püüavad neid küll igati aktiviseerida ja tööturule suunata, sh ka koolituse kaudu, kuid paraku on tegemist haigusega, mille vastu koolitamine ei aita.

Samas kulutavad kohalikud omavalitsused hulgaliselt raha nende haiglaravile, kuid seda kuni järgmise korrani. Kui küsida sotsiaaltöötajatelt, mida siis ette võtta, kehitavad ka nemad õlgu.

Osalesime ülemöödunud nädalal riigikogu sotsiaalkomisjoni koosolekul, kus arutasime EQUAL programmi Hapeco projekti raames saadud kogemuste kasutamist edaspidi. Nimelt on paljudes Euroopa Liidu riikides loodud sotsiaalettevõtteid, mis pakuvad tööd pikaajalistele töötutele ja puuetega inimestele, kus just tööteraapia aitab tööturule tuua erinevaid sõltlasi.

Tõstatasin ka sotsiaalministeeriumis küsimuse, mida teha alkoholisõltlastega. Vastati, et eeloleval eelarveperioodil 2007–2013 on nähtud ette meetmeid alkoholisõltlaste raviks ja rehabilitatsiooniks. Tore seegi! Parem hilja, kui mitte kunagi, kuigi tuhanded on end juba surnuks joonud ja perekonnad lagunenud.

Üha sagedamini võib kohata noori inimesi, kes on kasvanud alkohoolikute peredes, kogedes seal alandust, hülgamist ja ebaõiglast kohtlemist. Kui palju peab siis olema alkoholisõltlasi, tragöödiaid perekonna ja isiksuse tasandil, mõistmaks, millist kahjulikku rolli etendab alkohol? Malle Salupere on 22. novembri Maalehes kirjutanud väga sisuka artikli sellest, kuidas alkohol rüüstab meie niigi piiratud genofondi.

Sageli põhjendatakse alkoholimüügi piirangute kehtestamise mõttetust sellega, et uuringud pole tõestanud seost joomise ja piirangute vahel. Ometi näitavad piirangud iseenesest riigi ja kohalike omavalitsuste hoiakut alkoholitarbimise suhtes. Kuidas on lood aga alkoholimüügiga tegelevate firmade suhtumisega alkoholi tarbimisse? Me ei tohiks unustada, et igal kodanikul ja ettevõttel on ka sotsiaalne vastutus ühiskonna ees. Mis saab pärast meid? Kas peame tõesti hetkelise kasu nimel unustama tagajärjed?

Vastavalt alkoholiseadusele ei tohi alkoholi osta ega müüa alla 18-aastased isikud. Kas kõik alkoholiga kauplejad teavad seda ja järgivad seda oma tegevuses? Nii mitmedki inimesed, kes külastavad baare, räägivad, et nende arvates pole alati kõik ettekandjad, kelnerid ja baaridaamidki ületanud 18 eluaasta läve. Kas personali nappus õigustab seaduste rikkumisi?

Tulevikku ehitame ikka kõik üheskoos, nii tarbijad kui müüjad. Meie kõigi negatiivne hoiak alkoholi liigtarvitamise suhtes on üks põhitegureid, mida vajame võitluses alkoholismiga. On teada, et Norras juuakse oluliselt vähem ja tänavapildis ei kohta joobnud inimesi. Norras on karskus elunormiks ja purjus olek rahvuslik häbiasi. Kas sama põhimõtet ei peaks ka meie siin Eestis järgima?

Leonora Kraus

Kuressaare linnavolikogu kodanikukomisjoni liige

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 47 korda, sh täna 1)