Arvutilood – Räägime sülearvutitest (2)

Arvutilood - Räägime sülearvutitest

 

Uue arvuti ostul otsustatakse üha enam sülearvuti kasuks. Pakutavate mudelite hulk on nii suur, et ka teemat pidevalt jälgivale arvutiõpetajale on parimat hinna ja kvaliteedi suhet pakkuva valimine tõsiseks probleemiks. Järgnevas siis mõned aspektid, mida mina isiklikult jälgiksin.

Hoia oma silmi!

Hea arvutiekraan ei tohiks silmi väsitada. Olen paadunud arvutikasutaja ja ilmselt vajaksid minu silmad juba lugemisprille. Kuid eriti kiiresti halvenes nägemine pärast seda, kui ostsin kevadel “moodsa” 15,4” WXGA laiekraaniga sülearvuti. Fotol on kujutatud kõrvuti paigutatud vana tüüpi 15-tolline sülearvuti XGA ekraan ja samad töölauaikoonid moodsa 15,4” WXGA ekraanil. Vanal 15” ekraanil on kõik objektid märgatavalt suuremad kui uuel.

Igapäevases arvutitöös ei tarbita laia ekraanipinda. Avar tööala pakub kindlasti mugavusi arvutigraafikaga tegelejale ja on suunatud kaasaegsete videote vaatajale.

Rõhutan, et kirjeldatud probleem ei puuduta noori silmi, ehkki ei saa ju välistada, et kribukirja lugedes kuluvad kiiremini ka need. Miks muutus kvaliteetse sülearvuti tunnuseks 15” ekraan varasema 14” asemel? Miks toimub täna taas taandareng tekstisuuruste suunas, mis vastavad 13–14” ekraanil kuvatavatele?

Miks liikus õhukeste TFT arvutimonitoride 1280X1024 punktilise resolutsiooni valitsev standard üsna kiiresti 17” suuruselt hoopis meeldivama 19” suuruseni? Viimane pakub muide ligikaudu sama tähemärgi suuruse kui minu lemmik – 15” 1024X768 mõõdus sülearvutimonitor. Ja seda mitteläikival ekraanipinnal, ehkki “vasikavaimustus” läikivate ja laiekraani formaadis TFT arvutikuvarite suunas on tõusuteel.

Ja veel – miks kaeti kallimate vana tüüpi monitoride klaasist ekraanipinnad lähiminevikus peegeldumist vähendava kattega või paigutati ekraani ette vastav filter? Ja miks sunnitakse täna ka töisele arvutikasutusele pühendujat pilti läbi “akvaariumiklaasi” vaatama.

Jõuluvana kingikotti sülearvuti valijale ei ole eelnevast hädaldamisest palju kasu. Ühe järelduse võiksid siiski teha. Hoidu kõikvõimalikest väikestest, kergetest, supermobiilsetest ja ülimoodsatest 12” WXGA ekraaniga sülearvutitest, kui eesmärgiks on arvuti ostmine igapäevaseks kasutamiseks. Sellised väiksed ja ahvatlevad sülearvutid on mõeldud lisavahendiks – teiseks arvutiks mobiilse tööviisiga tarbijale. Või eputamiseks.

Kui koged eelkirjeldatud probleeme, saad häälestada Windowsi ekraanil nähtavad tähemärgid suuremaks: Control Panel – Display – ülasakk Appearance – ripploendist Font size – Large Fonts. Minu jaoks muudab selline häälestus kogu nähtava ebaloomulikuks ning internetiprogrammis tuleks teha veel täiendav ümberseadistus. Seega hulk ebamugavusi ja kahjuks ei olegi kõigil veebilehtedel nähtav tekst suuremaks seadistatav.

Muide – kallimaid äriklassi sülearvuteid toodetakse matistatud, mitteläikiva ekraanipinnaga tänini. Mina leidsin oma silmade-väsimise-probleemile lahenduse, ostes korraliku 15” ekraaniga kasutatud sülearvuti.

Sülearvuti garantiiaeg

Puht riistavaralised – ehk tehnika väsimisega seotud vead – on sülearvutite puhul hoopis drastilisemad kui suurtel tavaarvutitel. Viimastel on kõik komponendid vahetatavad ja remont suhteliselt odav.

Sülearvuti sisse ehitatu on väga mudelispetsiifiline ja pärast garantiiaja möödumist võib tehniline viga osutuda kõrvaldamatuks. Ka mina pidin ostma aastal 2001 oma raamatute küljendamiseks sobiva väga kalli HP (Hewlett Packard) sülearvuti, mille tähtsaim komponent – ülejäänud detaile ühendav emaplaat – väsis 2,5-aastase tarbimise järel.

Minu arvuti turuväärtus oli langenud 8000 kroonini, kuid uut emaplaati pakuti 12 000 krooni eest! Mul ei jäänud muud üle kui osta võimalikult madalate tehniliste näitajatega täpselt sama tüüpi “elundidoonor”, kuid paljudel samas olukorras arvutiomanikel jääb masin kasutult seisma.

Seega – ka 2-aastane garantii on kaks korda rohkem kui 1-aastane! Ja 3-aastane eriti hea, kuid kindlasti ka kallim.

Usaldusväärsed mudelid

Jälgides kasutatud sülearvutite turgu, kerkivad esile tootjad, kelle mudelite järel on nõudlus. Vaieldamatuks liidriks on IBM. Ka minul on olnud õnn osta järelturult kaks 1000-kr hinnaga vana IBM-i ja ma ei ole pidanud oma ostu kahetsema. Olen kasutanud neid väga ekstremaalsetes tingimustes ja need, kunagised äriklassi kvaliteetarvutid, töötavad laitmatult. Ka komponente on saada tänini!

Võib-olla oleks uue sülearvuti otsijal midagi teha teadmisega, et kuulus IBM kolis oma tootmise kaubamärgi Lenovo alla. Mina isiklikult jälgin seda marki tähelepanuga ja suvel müügisalongide riiulitel uute töötavate sülearvutite põhju katsudes, tundus Lenovo kõige jahedam. Mis võis tuleneda ka Lenovo võrdlemisi “paksust” – pisut ebameeldivalt robustsest ja raskest disainist. Lihtsalt õhutuskanalid on vabamad ja juhivad paremini kuumust ära. Ülekuumenemine kahjustab elektroonikat.

Teiseks arvutifriikide seas tunnustatud sülearvutite tootjaks on olnud Dell, ehkki järeleandmised tootekvaliteedis on olnud tingituna hindade survest märgatavad.

Sülearvuti, mis on tegelikult lauaarvuti?

Mis protsessori tööst tingitud ülekuumenemisse puutub, siis mõnedel mudelitel on põhja all lausa silt “Do not block the outlet of fan” …

Vabandage, aga kuidas ma oma sülearvutit siis süles tarvitan, kui selle all paiknevaid jahutusribisid sulgeda ei tohi? Mina püüan sülearvutit ostes selle põhjaalust ja külgi uurida – kuidas on korraldatud jahutus. Ja eelistan sellist, millel suurem osa jahutusest külgedele viidud.

Uus Windows Vista

Ka selle vastu ei saa, ehkki tahaks. Juba täna puudub sülearvuti ostjal võimalus valida vana, korralikult testitud, kiire ja harjumuspärane Windows XP. Surve uue Windows Vista kasutamiseks on totaalne. Teema vajaks pikemat käsitlust, kuid isiklikult olen tundnud ennast Windows Vista taga umbes samamoodi, nagu aastal 2002, kui Windows XP-ga masinaid müüdi 128-MB töömäluga. Mis muutis kõik toimingud väga aeglaseks. Vista nõuab väga heade tehniliste näitajatega arvutit.

Õnneks võib õnnetu Vista omanik osta lisaks Windows XP. Ja väärtusliku arendusena olen leidnud Vistast võimaluse arvuti kõvaketta jagamiseks mitmeks eraldi käsitletavaks kettaks. Millest siis tühjale kettale D või E saab paigaldada vana Windows XP ilma algselt arvutisse paigaldatud Windows Vistat hävitamata. Loomulikult nõuab selline lahendus oskusi Windows XP tööks vajalike draiverite otsimiseks.

Tulemuseks on aga kõrvalpildil kujutatud käivitumisvorm, millelt kasutaja saab ise valida, kas soovib käivitada arvuti vana ja harjumuspärase Windows XP-ga või uue ja uhke Vistaga.

Enimnõutud jõulukink Ameerikas

18. novembril jõudis meie K-Arvutisalongi (Saare Selveris) uut sülearvutikontseptsiooni kehastav Asus Eee. Kuna teadsin seda oodata, õnnestus esimene ja sel korral ainuke siia saadetu endale saada.

Tegemist on väga väikse, ainult 0,9 kg kaaluva meeldiva “igale-poole-kotis-kaasas” arvutiga. Millel ainult 7” diagonaaliga ekraan ja mis seetõttu ei ole kindlasti mõeldud pidevaks töiseks kasutamiseks. Aga kuna ekraani laius on ainult 800 pikslit ehk punkti sülearvutite tavapärase 1280 või 1024 asemel, ei olegi kvaliteetsel ja kontrastsel ekraanil nähtav tekst nii talumatult kribu, kui kartsin.

Loomulikult mahutab selline ekraan kuvatavatest veebilehtedest ainult osa, kuid näiteks uudisteportaale või ajalehtede veebilehti uurides loemegi põhiliselt keskosas paiknevat kitsas veerus teksti.

Töökeskkonnaks on hästi lihtsa kasutajaliidesega Linux, kuid kaasasolev manuaal õpetab ka Windows XP-d paigaldama. Minu meelest on algne Linux piisav, kuna selle väikse arvutiga saab teha kõik vajaliku: surfata internetis, koostada või töödelda OpenOffice’is tekste ja tabeleid, suhelda MSN-s, rääkida Skype’i vahendusel. Viimase teeb eriti mugavaks sisseehitatud mikrofon. Ka kõlarid edastavad korralikku heli – eriti Skype’i sarnasel kõneedastusel tagavad kõrged toonid kvaliteedi. Ja ka hea pildiga veebikaamera on sisse ehitatud.

Interneti kasutamiseks on Asus Eee’l sisemine Wifi kaart ja tavaline võrgujuhtme pistik.

Täiesti uut kontseptsiooni kujutab kõvaketta puudumine. Seda asendab 4-GB suurune flash mälu – sama tehnoloogia, millel põhineb salvestus digifotokaamerates või USB mälupulgale.

Arvutil on 3 USB pistikut, millesse saad ühendada näiteks välise hiire ja lisaandmekanduri, kui sisemist “kõvaketast” napib jm.

Ka digikaamerates kõige enam levinud SD mälukaardi pesa on olemas, millesse mina paigutasin kohe piisava mahutavusega SD kaardi nii, et ma nappi sisemist salvestusmälu üldse tarbima ei peaks (4 GB-st on algselt vaba 1,3 GB).

Aku kestab üle 3 tunni.

Häirib eestikeelse või vähemalt skandinaavia klaviatuuripaigutuse täielik puudumine. Kuid kuna tegemist on väga uue tootega, on vastav tarkvara küllap alles loomisel.

Ja eriti mind häirib mõte, et kui nüüd keegi laps (ehk selle toote sihtgrupp) sellise veidi alla 5000 kr maksva sülearvuti saab ja oma kaaslastele näitab, kas siis ei sünni sama olukord, mis väidetavalt Ameerikas. “Mina olin ju ka hea laps, minu tunnistusel on kõik hinded “viied” ja ma kirjutasin jõuluvanale, aga ta ei toonudki mulle Asus Eee’d..?” – Sest jõuluvana ei suutnud seda mitte kusagilt poest leida. Ettevaatust, lapsevanemad!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 157 korda, sh täna 1)